Lühiülevaade
- Kirjeldus: Valu, mis on põhjustatud närvide kahjustusest või talitlushäiretest.
- Ravi: ravi põhineb põhjustel. Tavaliselt ravib arst valu ravimitega. Kaalutakse ka füsioteraapiat, nõelravi, psühhoteraapiat, kirurgiat.
- Sümptomid: Tüüpilised sümptomid on tulistamine, elektriseeriv, torkav või põletav valu, kipitus, tuimus, samuti suurenenud valu, mis on põhjustatud stiimulitest, mis tegelikult valu ei vallandu, nt. puudutus (allodüünia).
- Põhjused: levinumate põhjuste hulka kuuluvad vigastused (nt pärast õnnetust), verevalumid (nt ketasherniad), põletik (nt vöötohatis) või haigus (nt suhkurtõbi, hulgiskleroos).
- Diagnoos: Arutelu arstiga, neuroloogilised uuringud (nt närvikiudude testimine kuumuse, külma, vibratsiooni, rõhu suhtes).
- Ennetamine: Tervislik eluviis (nt regulaarne trenn, tasakaalustatud toitumine, stressi vältimine)
Mis on närvivalu?
Närvivalu – mida nimetatakse ka neuropaatiliseks valuks – on valu, mis tekib siis, kui närvid ja nende struktuurid (nt närvikiud, närvirakud) on ärritunud või kahjustatud. Kahjustused tekivad näiteks närvipõletiku, aga ka õnnetuse tagajärjel tekkinud vigastuste või haiguse, nagu hulgiskleroos või suhkurtõbi, tagajärjel.
Mõiste "neuropaatia" on närvihaiguste katustermin. Eristatakse tsentraalset neuropaatiat, st neid, mis pärinevad kesknärvisüsteemist (lühidalt: aju- ja seljaaju) ja perifeersed neuropaatiad. Siin on valu põhjuseks väljaspool kesknärvisüsteemi asuvad närvid. Neuropaatia mõjutab kas üksikuid närve (mononeuropaatia) või mitut närvi (polüneuropaatia).
Kuidas neuropaatiline valu erineb muust valust?
Neuropaatiline valu erineb teistest valudest, nagu peavalu või seljavalu. Siin on närvid ainult valu "edastajad". Neuropaatilise valu korral on närvid ise valu vallandajateks või vähemalt osaliselt selle põhjuseks.
Keda see mõjutab?
Neuropaatiline valu on üks levinumaid kroonilise valu põhjuseid koos selja- ja peavaludega.
Mida saab teha neuropaatilise valu vastu?
Arst ravib neuropaatilist valu erineval viisil, sõltuvalt põhjusest. Sageli tuleb kõne alla mitme meetme kombinatsioon. Nende hulka kuuluvad näiteks ravimid, nõelravi, füsioteraapia, psühhoteraapia, lõõgastusmeetodid ja patsiendi koolitus, aga ka transkutaanne elektriline närvistimulatsioon (TENS).
Käivitava põhjuse ravi
Kui valu põhjustab bakteriaalne või viirusnakkus (nt vöötohatis), määrab arst bakteritevastaseid antibiootikume või viirustevastaseid ravimeid (viirusevastaseid ravimeid). Mõned haigused, nagu karpaalkanali sündroom või teatud kasvajahaigused, suruvad mõnikord närve, pigistades neid või kahjustades neid muul viisil.
Sellistel juhtudel on vaja operatsiooni närvide vabastamiseks valu vallandajast, näiteks kui need on pigistatud. Mõnikord kõrvaldab arst valu ka kahjustatud närvide skleroseerimisega ravimitega.
Ravi ravimitega
Neuropaatilist valu ei ole lihtne ravida, sest paljud “klassikalised” valuvaigistid, mille toimeained on atsetüülsalitsüülhape, ibuprofeen, diklofenak või naprokseen (mittesteroidsed põletikuvastased ravimid ehk lühidalt MSPVA-d), ei toimi või ei toimi piisavalt.
Seetõttu kasutab arst närvivalu korral tavaliselt järgmisi valuvaigisteid, mis on oluliselt tõhusamad:
tritsüklilised antidepressandid (nt toimeained amitriptüliin, imipramiin või doksepiin) tablettide, dražeede, tilkade ja süstidena; on valuvaigistav toime, tugevdab valuvaigistite toimet
selektiivsed serotoniini-norepinefriini tagasihaarde inhibiitorid (nt toimeained duloksetiin, venlafaksiin, milnatsipraan) tablettide, kapslite või pelletitena; on valuvaigistav toime, pärsib valutundlikkust
Opiaadid (nt toimeained tramadool, hüdromorfoon, fentanüül) kõigis võimalikes ravimvormides: tablett, kapsel, lahus, plaaster, süst, infusioon, ninasprei, kihisevat tablett, pastill, suposiit või tilgad; omavad tugevat valuvaigistavat toimet, pärsivad nii valu stiimulite edasikandumist kui ka töötlemist
lokaalne valuravi (nt toimeained lidokaiin, kapsaitsiin, botuliintoksiin) salvide, plaastrite või süstidena; neil on anesteetiline ja valuvaigistav toime
Ravi ilma ravimiteta
Lisaks on ilma ravimiteta ravidel ka närvivalu toetav toime. Nende hulka kuuluvad näiteks:
Füsioteraapia: füüsiline ja/või tegevusteraapia aitab paljudel juhtudel leevendada närvivalu. See hõlmab lihaseid tugevdavaid harjutusi, massaaže ja füüsilisi protseduure (nt kuumuse, külma, valguse või elektrilise stiimuliga rakendused).
Teraapia abil saavad patsiendid teada, et liikuda on võimalik ka valuga. Peamine eesmärk on teha koostööd patsiendi ja tema perekonna, lähedaste ja keskkonnaga (nt töökoht), et soodustada liikumist ja aktiivses elus osalemist.
Nõelravi: Nõelravi aitab ka närvivalu korral. Selleks torkab nõelraviarst peened ühekordselt kasutatavad nõelad kindlatesse keha nahapunktidesse. See põhjustab väga vähe valu. Nad jäävad sinna umbes 20–30 minutiks ja arendavad valuvaigistavat toimet, kui patsient lõõgastub diivanil.
Transkutaanne elektriline närvistimulatsioon (TENS): mõnikord väidetakse, et TENS aitab närvivaluga inimesi. See kasutab nahaelektroode elektriimpulsside edastamiseks mõjutatud kehaosadele. Vool ärritab kudedes paiknevaid närve, põhjustades aju keemiliste ainete eraldumist, mis nüristavad valu tajumist.
Külmaravi: Külmameetmed, nagu jahutuspihustid, külmakotid või külmakompressid, lubavad ka leevendust paljudele närvivaluga inimestele. Tihti aitab ka külmakambris viibimine. Selleks seisa esmalt ujumisriietes või bikiinides pool minutit 60 miinuskraadises eeskambris, seejärel umbes kaks ja pool minutit miinus 110 kraadises kambris.
Külmkambrisse tohib minna alles pärast arstlikku kontrolli ja arsti soovitusel. Tähtis on, et oled terve ja tunned end hästi.
Psühhoteraapia: Kaasneval psühholoogilisel toel (nt psühhoteraapia) on toetav toime ka närvivalu vastu. Patsiendid õpivad valuga toime tulema ja leiavad viise, kuidas valust hoolimata elada täisväärtuslikku ja rahulolevat elu (valu aktsepteerimine). Selle tulemusena vähendavad paljud valuga patsiendid oluliselt valuvaigistite tarbimist.
Need meetmed võivad parimal juhul täiendada, kuid mitte asendada tavapärast ravi. Rääkige oma arstiga, kuidas saate ravi kõige paremini toetada.
Näpunäiteid ja kodused abinõud
Mõned närvivaluga inimesed teatavad, et teatud kodused abinõud pakuvad neile leevendust. Selle järgi võib valu vastu aidata eelkõige kuumus ja/või külm. Jahutuskompressid sobivad külmaks kasutamiseks, soojad vannid või soojenduspadjad aga kuumaks kasutamiseks. Mõnele inimesele on kasulik ka vaheldumisi vannid soojas ja külmas vees.
Tervislik toitumine, mis sisaldab palju B-vitamiine, on kasulik ka närvivalu korral. Eelkõige vajab organism optimaalseks närvivarustuseks vitamiine B6 ja B12. Neid leidub peamiselt loomsetes toodetes nagu liha, kala, munad ja piim, aga ka täisteratoodetes ja kaunviljades.
Kodustel abinõudel on oma piirid. Kui sümptomid püsivad pikema aja jooksul, ei parane või isegi süvenevad vaatamata ravile, tuleb alati pöörduda arsti poole.
Taimsed ja homöopaatilised ravimid
Taimsed ravimid, ravimtaimed või homöopaatilised ravimid, näiteks gloobulid, aitavad ka mõningaid närvivaluga inimesi. Teede, ekstraktide, tinktuuride, salvide, kapslite või kompresside kujul võttes või pealekantuna on neil väidetavalt valuvaigistav ja põletikuvastane toime. Närvivalude vastu on väidetavalt eriti tõhus näiteks hõbepaju, viiruki, tšilli (sisaldab kapsaitsiini), kuradiküünse, hariliku hariliku ja arnika koor.
Homöopaatia mõiste ja selle konkreetne tõhusus on teaduses vastuolulised ja pole uuringutega selgelt tõestatud. Pange tähele ka seda, et taimsed ravimid võivad põhjustada ka kõrvaltoimeid, näiteks allergilisi reaktsioone. Kasutage neid ainult pärast arstiga konsulteerimist!
Põhimõtteliselt peaks närvivalu varakult arsti poolt selgeks tegema ja ravima!
Kirurgia
Kui neuropaatilist valu ei suudeta erinevatele ravimeetoditele vaatamata piisavalt leevendada, on operatsioon ainus viis närvivalu vastu võitlemiseks, sõltuvalt põhjusest.
Sel eesmärgil teostab arst näiteks neuromodulatsiooni. Siin sisestab ta kirurgiliselt seljaaju lähedusse elektroodid. Need kiirgavad spetsiaalseid elektrilisi impulsse, mis vähendavad oluliselt neuropaatilist valu. Sageli saavad haiged seejärel vähendada valuvaigistite tarbimist kuni 50 protsenti.
Kui närv on pigistatud, paljastab arst närvi läbi operatsiooni, et eemaldada valu põhjustav rõhk.
Neuropaatilise valu puhul on oht, et kehas tekib nn valumälu ja valu muutub krooniliseks. Selle vältimiseks on oluline, et arst saaks närvivalu võimalikult varakult ja tõhusalt ravida
Kuidas neuropaatiline valu avaldub?
Sümptomid neuropaatilise valuga inimestel võivad oluliselt erineda ja võivad aja jooksul olla mõnikord tugevamad, mõnikord vähem intensiivsed.
Mõjutatud inimesed kirjeldavad sageli valusaid sümptomeid järgmiselt:
- põletamine
- kipitus (nt moodustumine)
- torkamine
- sisse tulistamine
- elektriseeriv
Muud sümptomid on:
- Vähenenud vibratsiooni tajumine
- Vähendatud temperatuuritundlikkus
- Kipitus kuni tuimus (hüpesteesia) kahjustatud piirkonnas
- @ Nõrkus kuni halvatuseni
Kuna neuropaatilist valu on ühelt poolt raske ravida ja teiselt poolt on see haigetele eriti stressirohke, on valu krooniliseks muutumise oht suur.
Oma intensiivsuse tõttu põhjustab närvivalu haigetel sageli muid kaebusi, nagu unehäired, keskendumishäired, ärevus ja depressioon.
Kus valu tekib?
Kuidas närvivalu areneb?
Närvivaludel on palju erinevaid põhjuseid. Need tekivad näiteks vigastuste, verevalumite, infektsioonide, põletike või haiguste korral. Kahjustatud või düsfunktsionaalsed närvid edastavad pidevalt valusignaale ajju ja valutunne suureneb.
Isegi nahal olevat riietust või tavalist puudutamist võivad haiged tunda piinavalt valusalt. Sõltuvalt põhjusest eristatakse kahte närvivalu klassi:
Perifeerne neuropaatia.
Sel juhul pärineb valu perifeersest närvisüsteemist. See viitab kõigile närvidele, mis asuvad väljaspool aju ja seljaaju. Näiteks ühendavad nad pea, näo, silmad, nina, lihased ja kõrvad ajuga.
Perifeersete neuropaatiate näidete hulka kuuluvad:
- Vöötohatisjärgne neuralgia: tugev närvivalu, mis püsib pärast vöötohatist.
- Fantoomjäsemevalu: kannatanu tajub valu kehaosas, mida enam ei ole, tavaliselt amputatsiooni tagajärjel.
- Kolmiknärvi neuralgia: äkiline tugev valu näos
- Diabeetiline neuropaatia (polüneuropaatia): kõrge veresuhkru tase suhkurtõvega inimestel kahjustab närve erinevates kehaosades, põhjustades muu hulgas põletavat valu, sageli jalgades.
- Bannwarthi sündroom: valu (nt pea-, näo- või kõhuvalu), mis tekib pärast Lyme'i tõve infektsiooni.
- Kokkupõrke sündroom: valu närvide kokkusurumisel või kokkutõmbumisel. Sageli esineb see õlas.
- Karpaalkanali sündroom: randme kõõluste sektsiooni ahenemine pigistab sel juhul käe kesknärvi.
Tsentraalne neuropaatia
Valu saab alguse kesknärvisüsteemist (seljaaju ja aju).
- Insult (ajuinfarkt)
- Neuroloogilised haigused, nagu hulgiskleroos (MS)
- Põletikud ja abstsessid
- Seljaaju ja selgroolülide vigastus (nt herniated ketas)
- Kasvajad
- Närvivigastused (nt närvivalu õnnetusjuhtumi või operatsiooni järgselt)
Lisaks on närvivalu võimalikud põhjused pinged, psühholoogiliselt põhjustatud stress, alkoholi kuritarvitamine, ravimid (nt keemiaravi või vanusega seotud kulumine).
Milline arst paneb diagnoosi? Ja kuidas?
Närvivalu puhul on esmatasandi arst esimene kontaktpunkt. Vajadusel või edasisteks uuringuteks saadab ta patsiendi eriarsti vastuvõtule. Närvivalu diagnoosi paneb neuroloog.
Usaldusväärse diagnoosi kõige olulisemad meetmed on arutelu arstiga (haiguslugu) ja neuroloogiline läbivaatus. Eelkõige on oluline leida valu põhjus, et võimalikult kiiresti alustada sobivat ravi.
Vestlus arstiga
Neuroloogiline uuring
Neuroloogilist uuringut kasutatakse tüüpiliste neuropaatiliste sümptomite, nagu tuimus, halvatusnähud või allodüünia (valu õrna puudutamise korral), tuvastamiseks, millest haige inimene sageli isegi teadlik ei ole. Kasutades kvantitatiivset sensoorset testimist (QST), kasutab arst termilisi (nt kuumus, külm) ja mehaanilisi (nt rõhk, vibratsioon) stiimuleid, et uurida nahka ja selle all olevaid piirkondi valukiudude funktsiooni suhtes.
Seejärel mõõdab arst närvijuhtivuse kiirust (neurograafia) ja vajadusel võtab kahjustatud närvist väikese proovi (biopsia), et uurida närvikoes muutusi (neurohistoloogiline uuring).
Lisaks kasutab ta sageli pildistamistehnikaid, nagu kompuutertomograafia (CT) või magnetresonantstomograafia (MRI). Need muudavad närvikahjustused otse nähtavaks. Lisaks uurib arst haige inimese verd.
Kas närvivalu saab ravida?
Mida varem arst närvivalu ravib, seda paremad on paranemisvõimalused. Ja vastupidi, mida hiljem ravi algab, seda suurem on oht, et valu muutub krooniliseks. Kui aga valu vallandab mõni põhihaigus, on sageli võimalik seda ja koos sellega ka valu ravida.
Kroonilise valu korral on oluline, et arst arutaks enne ravi alustamist patsiendiga realistlikke ravieesmärke. Näiteks võib realistlik eesmärk olla vähendada valu rohkem kui 30–50 protsenti, parandada une- ja elukvaliteeti ning hoida haiged töövõimelised.
Kui kaua närvivalu kestab?
Kuidas saab närvivalu ennetada?
Põhimõtteliselt ei saa närvikahjustusi täielikult ära hoida, kuna põhjuseid on palju. Närvivalu riski saab aga vähendada tervisliku ja teadliku eluviisiga. Selleks on oluline näiteks tasakaalustatud toitumine, regulaarne liikumine ning stressi ja õnnetuste ohu vältimine.
