Lühiülevaade
- Mis on anaalkartsinoom? Pahaloomuline kasvaja päraku serva ja anaalkanali piirkonnas.
- Sümptomid: enamasti mittespetsiifilised sümptomid; võimalikud palpeeritavad muutused pärakus või pärakus, veri väljaheites, sügelus, põletustunne või valu roojamise ajal.
- Kas anaalvähk on ravitav? Jah, ravivõimalused on seda suuremad, mida varem vähk avastatakse ja ravitakse.
- Esinemissagedus: haruldane vähk, mis mõjutab igal aastal umbes 1-2 inimest 100,000 XNUMX-st.
- Diagnoos: Proktoskoopia, endosonograafia, aga ka ultraheli, kompuutertomograafia (CT), magnetresonantstomograafia (MRI), positronemissioontomograafia (PET) jt. Kindlaks diagnoosimiseks: biopsia.
- Ravi: Valikud hõlmavad kirurgiat, kiiritusravi ja keemiaravi. Optimaalse ravi valik sõltub kasvaja täpsest tüübist ja levikust.
Mis on päraku kartsinoom?
Anaalkartsinoomi esinemissagedus
Anaalkartsinoom on haruldane. See moodustab vähem kui viis protsenti kõigist seedetrakti vähkidest (seedetrakti pahaloomulised kasvajad). Ligikaudu ühel kuni kahel inimesel 100,000 XNUMX-st tekib igal aastal uusi pärakuvähi juhtumeid.
Üldiselt on pärakuvähk umbes kaks kuni viis korda tavalisem kui päraku marginaalne vähk. Meestel on see viimane umbes neli korda suurem kui naistel. Naistel seevastu tekivad anaalkanali kartsinoomid sagedamini.
Kuidas anaalvähki ära tunda?
Anaalvähk ei põhjusta spetsiifilisi sümptomeid, mis selgelt viitaksid haigusele. Anaalse vähi võimalikud sümptomid on:
- käegakatsutavad muutused pärakus või pärakus, nt sõlmeline induratsioon
- verejooks päraku piirkonnas
- veri väljaheites
- sügelus ja põletustunne pärakus
- halvasti paranevad või mitteparanevad haavad (haavand) päraku piirkonnas
- muutunud väljaheide (nt kõhukinnisus, kõhulahtisus)
- valu, eriti defekatsiooni ajal (pärakukanali ahenemise tõttu)
- Raskused roojamise kontrollimisel (kuni väljaheite pidamatuseni).
Anaalkartsinoom või hemorroidid?
Mõjutatud isikud tõlgendavad olemasolevaid kaebusi sageli valesti ja arvavad, et tegemist on kahjutute hemorroididega. Need laienenud vaskulaarsed padjad pärakus põhjustavad sarnaseid sümptomeid, nagu sügelus või verejooks.
Metastaasid pärakuvähi korral
Kui pärakukartsinoom areneb veelgi, võivad vähirakud eralduda ja lümfikanalite kaudu migreeruda näiteks lähedalasuvatesse lümfisõlmedesse ja kinni jääda. Selle tagajärjeks on näiteks tugevad tursed kubemes (metastaasid lümfisõlmedes).
Vähirakud võivad vere- ja lümfikanalite kaudu kehas veelgi levida. Lisaks lümfisõlmedele mõjutavad pärakukartsinoomi metastaasid kõige sagedamini ka maksa ja kopse.
Kas anaalvähk on ravitav?
Kuna see kasvab tavaliselt aeglaselt, ei ole suurem osa pärakukartsinoomidest esmasel diagnoosimisel veel metastaase teistesse kehaosadesse. Seega on suur tõenäosus, et kasvaja saab varajases staadiumis välja ravida. Lokaalse haigusega patsientidest on umbes 90 protsenti veel viie aasta pärast elus (5-aastane elulemus).
Mis põhjustab pärakukartsinoomi?
Haigestumise risk on eriti suur pärast nakatumist nn kõrge riskiga HP viiruse tüüpidega (HR-HPV). Neil on suur onkogeenne – st vähktõbe soodustav – potentsiaal. Enam kui 90 protsendil pärakukartsinoomidest suudavad arstid tuvastada HPV tüüpide 16, 18, 31 ja 33 geneetilist materjali, peamiselt HPV 16.
Eluviisiga seotud ja muud riskitegurid
Teine riskitegur on krooniliselt kahjustatud, põletikuline pärakupiirkond – näiteks krooniliste infektsioonide, fistulite või lõhede tõttu. Kroonilise põletikulise soolehaiguse Crohni tõve all kannatavatel inimestel on suurem tõenäosus haigestuda anaalvähki kui tervetel inimestel.
Anaalkartsinoom võib kergemini areneda ka pärast vaagnapiirkonna varasemat kiiritusravi.
Riskifaktor: nõrgenenud immuunsüsteem
Riskirühma kuuluvad aga ka patsiendid, kes võtavad immunosupressiivseid ravimeid (immunosupressante). Arstid määravad selliseid ravimeid näiteks pärast elundisiirdamist (nt neerusiirdamine), autoimmuunhaiguste (nt hulgiskleroos) või põletikuliste reumaatiliste haiguste korral.
Uuringud ja diagnoosimine
Anamneesi kogumine (anamnees)
Esiteks arutab arst isikliku intervjuu käigus kogu olulise meditsiinilise teabe läbi ja kogub selle. Näiteks küsib ta kaebuste, varasemate ja põhihaiguste kohta. Samuti pöörab ta erilist tähelepanu riskiteguritele, nagu suitsetamine või immunosupressiivsed ravimid.
Füüsilised ja proktoloogilised uuringud
Intervjuule järgneb üksikasjalik füüsiline läbivaatus. Pärakukartsinoomi puhul on eriti oluline pärakupiirkonna palpatsioon (digitaal-rektaalne uuring). Selle tüsistusteta uuringu abil saavad arstid tuvastada palju seal kasvavaid kasvajaid. Samuti kontrollib arst, kas kubeme lümfisõlmed on suurenenud.
Proktoskoopia: arst uurib anaalkanalit ja pärasoole alumist osa. See võimaldab tal näha palpatsiooniuuringu kõrvalekaldeid.
Rektoskoopia ja kolonoskoopia: sageli teeb arst pärasoole, st kogu pärasoole ja pärakukanali (rektoskoopia) või kogu käärsoole (kolonoskoopia) endoskoopia. Selle peamine eesmärk on välistada edasised kasvajakolded soolestikus.
Päraku endosonograafia: ultraheliuuring, mida tehakse mitte väljast läbi naha, vaid seestpoolt läbi pärakukanali (kasutades õhukest ultrahelisondi). Tavaliselt ei ole see valus. Ultrahelipiltide abil näeb arst eelkõige seda, kui kaugele on just väiksemad kasvajad juba ümbritsevatesse kudedesse tunginud ja kas sealsed lümfisõlmed tunduvad kahtlased.
Biopsia
Proktoloogiliste uuringute käigus võtab arst koheselt kahtlasest piirkonnast koeproovid (biopsia). Seejärel uuritakse proove spetsiaalses laboris peenkoe suhtes.
Arst püüab täielikult eemaldada kergesti ligipääsetavad kasvud, mille suurus on kuni kaks sentimeetrit (eriti päraku marginaalsed kartsinoomid).
Edasine pildistamine
Kui anaalkartsinoomi diagnoos on tehtud, määrab arst tavaliselt täiendavad pildiuuringud. Nende hulka kuuluvad vaagna, sealhulgas anaalkanali magnetresonantstomograafia (MRI). See on parim viis hinnata, kui kaugele on väljakasv pehmesse koesse ulatunud, eriti suurema kasvu korral.
Kõiki uuringuid kasutatakse pärakukartsinoomi täpse staadiumi (staadium) määramiseks.
Anaalkartsinoomi etapid
Sõltuvalt haiguse kulgemisest jagatakse pärakukartsinoom erinevatesse etappidesse. Vastav kasvaja staadium mõjutab oluliselt optimaalse ravi valikut. Arstid saavad seda kasutada ka prognoosi hindamiseks.
Anaalse kartsinoomi korral eristatakse ametlikult järgmisi kasvaja staadiume:
II etapp: kasvaja on lokaliseeritud, kuid suurem kui kaks sentimeetrit (IIA: 2-5 cm, IIB: > 5 cm). See ei ole veel külgnevasse koesse kasvanud ega levinud.
IIIA etapp: pärakukartsinoom ei ole suurem kui viis sentimeetrit. Vähirakud on aga juba levinud lähedal asuvatesse lümfisõlmedesse, näiteks kubemesse.
IV etapp: selles etapis on metastaasid juba moodustunud kaugemates kehaosades, näiteks maksas, kopsudes ja lümfisõlmedes isegi väljaspool vaagnat.
Anaalkartsinoomi ravi
Anaalvähi ravivõimalused hõlmavad kiiritust, keemiaravi ja kirurgiat. Täpne protseduur sõltub kasvaja staadiumist. Eesmärk on eemaldada kõik kasvajarakud ja võimalusel säilitada loomulik pärakufunktsioon – see tähendab, et roojamine on kontrolli all.
Anaalkanali kartsinoomi ravi I etapis
Selles etapis ravitakse anaalkanali kartsinoomi tavaliselt radiokemoteraapiaga. See tähendab, et arstid kiiritavad vähikohta (kiiritusravi) ja annavad ka vähivastaseid ravimeid (tsütostaatikumid, keemiaravi). See kombinatsioon on tavaliselt tõhusam, eriti kuna mõlemad meetodid toetavad üksteist (keemiaravi näiteks muudab pärakukartsinoomi kiirgusele tundlikumaks).
Kemoteraapias on toimeained mitomütsiin, 5-fluorouratsiil (5-FU), tsisplatiin ja kapetsitabiin osutunud praktikas tõhusaks. Need tsütotoksiinid pärsivad mõnikord vähi edasist kasvu. Muide, kiirituse ajal on keemiaravi doos tavaliselt väiksem kui ainult keemiaravi ajal. Seetõttu on ka tsütostaatilised kõrvaltoimed tavaliselt väiksemad.
Anaalse marginaalse kartsinoomi ravi I etapis
Anaalkartsinoomi ravi II-III staadiumis
II ja III etapis ravivad arstid põhimõtteliselt mõlemat pärakuvähi vormi ühtemoodi. Mõjutatud patsiendid saavad otse kombineeritud radiokemoteraapiat. See on kõige tõhusam ravimeetod. Kui aga kiiritus- või isegi kiiritusravi üksi läbi viia ei saa, teevad arstid operatsiooni.
Anaalvähi radiokemoteraapia kõrvaltoimed
IV staadiumi anaalkartsinoomi ravi
IV staadiumi metastaseerunud pärakukartsinoomi korral on ravi vaevalt võimalik. Ülejäänud ravivõimalused töötavad erinevate osakondade arstid tihedas koostöös välja.
Lisaks, kuna pärakukartsinoom on neljandas staadiumis juba kaugele arenenud, saavad patsiendid teavet palliatiivse ravi kohta. See kaasneb intensiivsete füüsiliste, psühholoogiliste ja vaimsete asjaoludega elu viimases faasis.
Kaasnev psühhoonkoloogiline abi
Kunstlik soole väljalaskeava anaalkartsinoomi jaoks
Kunstlik soole väljalaskeava (kolostoomia) on pärakuvähi korral harva vajalik. Mõnikord soovitavad arstid seda siiski anaalkanali leevendamiseks. Stoomist võib kasu olla näiteks siis, kui kasvaja väga tugevalt ahendab anaalkanalit või kui on püsiv põletik.
Arstid panevad kolostoomi ka kaugelearenenud pärakukartsinoomi korral, mida enam ei saa ravida, et võimaldada roojamist.
Teraapia kontroll
Anaalkartsinoomi kirurgiline eemaldamine ja kombineeritud radiokemoteraapia toimub spetsialiseeritud keskuses. See tagab tiheda hoolduse ja jälgimise.
Täielikku remissiooni – see tähendab kasvaja täielikku taandumist – kinnitab arst lõpliku MRT-ga. Kui pärakukartsinoomi ravi oli edukas, järgneb järelhooldus.
Anaalkartsinoom või rektaalne kartsinoom
Need võivad pärineda pärasoole limaskestalt. Arstid räägivad siis sügaval paiknevast pärasoolevähist. Siin on ravi erinev. Tavaliselt viivad arstid esmalt läbi radiokemoteraapia (neoadjuvant). Sellele järgneb kirurgiline sekkumine.
Haiguse kulg pärast esialgset ravi
Seejärel kasvab kasvaja sageli samas kohas, kus esimest korda (lokoregionaalne retsidiiv). Arstid selgitavad korduva kasvaja (retsidiivi) uuesti biopsiaga. Tavaliselt järgneb sellele MRI ja vaagna PET/CT.
Kui ulatuslik kirurgid opereerivad, sõltub eelkõige sellest, kus jääk- või korduvkasvaja kasvab. Arstid eemaldavad päraku marginaalsed kartsinoomid tavaliselt väiksema operatsiooniga. Järelejäänud pärakukanali kartsinoomide või sealsete retsidiivide korral opereeritakse seevastu ulatuslikumalt.
Järelravi ja rehabilitatsioon
Pärast edukat ravi on vajalikud regulaarsed järeluuringud, et tuvastada vähi võimalik ägenemine varajases staadiumis. Anaalkartsinoomi järelravi kestab tavaliselt üle viie aasta. Toimuvad järgmised eksamid:
- Patsiendi küsitlus, füüsiline läbivaatus ja prokto/rektoskoopia esimesel aastal iga kolme kuu järel, seejärel kord kvartalis kuni poolaastas, olenevalt juhtumist.
- Kompuutertomograafia vähemalt üks kord kuue kuu pärast, kui haigetel isikutel oli II staadium või kõrgem pärakukartsinoom; vajadusel täiendatakse PET-skaneerimisega.
Patsiendid saavad ravijärgseks perioodiks kasutada ka onkoloogilist taastusravi. Sealsed treeningmeetmed aitavad näiteks leevendada ravist tulenevaid võimalikke füüsilisi piiranguid.
Kas anaalvähki saab ennetada?
Anaalvähki saab ennetada vaid piiratud ulatuses. Tähelepanu keskmes on nakatumised sugulisel teel levivate HPV viirustega, millel on haiguse kujunemisel suur roll. Kondoomi kasutamine hoiab aga nakkusi ära vaid piiratud ulatuses.
Arstid soovitavad eriti haavatavatel patsientide rühmadel – näiteks HIV-nakkusega või elundisiirdamisega patsientidel – käia regulaarselt ja vajadusel ka sagedamini ennetavatel läbivaatustel. Küsige oma arstilt, kas see on teie puhul mõistlik.
Lisaks hoiduge suitsetamisest. Tervislik eluviis võib üldiselt ennetada vähktõbe, nagu anaalkartsinoom.
