Lühiülevaade
- Sümptomid: mitmesugused füüsilised sümptomid, millel puudub orgaaniline põhjus; sagedane “arsti hüppamine” (= sage arstivahetus); mitmesugused sündroomi ilmingud (hüpohondrias, krooniline valuhäire ja teised)
- Ravi: olenevalt raskusastmest, tavaliselt psühhoteraapia, võib-olla ravimid, nagu antidepressandid või anksiolüütikumid.
- Diagnoos: tavaliselt tuleb välistada (erinevate uurimismeetoditega) välja toodud kehaliste kaebuste pikad, konkreetsed orgaanilised põhjused; psühholoogiline diagnostika, sealhulgas küsimustikud.
- Prognoos: õige õigeaegse diagnoosi korral hea; sageli liiga palju diagnostikat sagedase arstivahetuse tõttu, näiteks liiga paljude röntgenuuringutega
Mis on somatoformne häire?
Patsiendid on sageli füüsilises haiguses kindlalt veendunud ning nõuavad alati täiendavaid uuringuid ja meditsiinilisi meetmeid. Psühholoogilise põhjuse võimalikkust patsient sageli ei aktsepteeri, mis toob kaasa sagedased arstivahetused. Selles kontekstis kasutatakse ka selliseid termineid nagu "arsti hüppamine" või "patsiendi karjäär", kuid need ei anna õiglust patsiendi haigussurvele.
Väljendid
On erinevaid somatoformseid häireid. Maailma Terviseorganisatsiooni WHO (Rahvusvaheline haiguste ja nendega seotud terviseprobleemide statistiline klassifikatsioon) klassifikatsioonisüsteem ICD-10 loeb koodiga F45.- nende hulgas järgmised väljendid:
Hüpokondriaalne häire
Hüpohondriaalse häire peamine tunnus ei ole füüsilised sümptomid, vaid keskmisest kõrgem vaimne hõivatus nendega. See püsiv ärevus ja oma kannatustega tegelemine segab mõjutatud isiku sotsiaalset ja tööelu. Selle somatoformse häire kestus on vähemalt kuus kuud.
Somatiseerimishäire
Somatiseerimishäire vormide hulka kuuluvad:
- Püsiv somatoformne häire: püsiv somatoformne häire on siis, kui sümptomid esinevad vähemalt kuus kuud (enamikul päevadel).
- Diferentseerumata somatisatsioonihäire: see esineb siis, kui füüsilisi kaebusi on palju ja need on erinevates vormides püsivad, kuid somatisatsioonihäire kliinilised kriteeriumid (vt eespool) ei ole täidetud.
Püsiv somatoformne valuhäire.
Kannatanud aga eitavad, et kaebustel on võimalikud ka psühholoogilised põhjused – sageli ei taheta leppida “somatoformse häire” diagnoosiga. Mehed ja naised kannatavad võrdselt sageli, kuigi see somatoformne häire esineb perekondlikult.
Millised on sümptomid?
Somatoformse häire peamiseks tunnuseks on füüsilised sümptomid, mida patsient ei kontrolli ega teeskle vabatahtlikult, kuid millele puudub ka füüsiline seletus. Kaebused on põhimõtteliselt võimalikud kõigis organsüsteemides. Kõige sagedamini on somatoformne häire seotud järgmiste sümptomitega:
- Sümptomid südame-veresoonkonna süsteemis: valu rinnus, survetunne, südame torkimine või komistamine.
- Urogenitaalsed sümptomid: valu urineerimisel, sagedane urineerimine, valu alakõhus
- Sümptomid hingamisteede piirkonnas: õhupuudustunne, õhupuudus
- Sümptomid lihaste ja liigeste piirkonnas: seljavalu, valu kätes ja jalgades, kipitustunne
Ajutiselt kõrge pingetase stressirohketes elufaasides leevendab sageli somatoformset häiret või selle sümptomeid. Hilisem lõdvestus põhjustab aga sageli häire taas tugevamaks muutumist.
Kuidas saab somatoformset häiret ravida?
Ravi jaoks on oluline ka hea usalduslik suhe arsti ja patsiendi vahel – on ju somatoformsete häiretega inimesed sageli kaotanud usalduse arstide vastu.
Olenevalt raskusastmest on võimalik, et somatoformsed häired põhjustavad töövõimetust. Mõnel juhul kaovad somatoformsed häired iseenesest ilma ravita. Muudel juhtudel on soovitatav ravi, mis võib hõlmata ravi ravimitega.
Somatoformsete häirete eduka ravi aluseks on psühhoharidus: terapeut või arst selgitab patsiendile psühholoogilisi protsesse, mis võivad somatoformset häiret põhjustada. Ainult patsiendi sellise mõistmisega kannab terapeutiline töö vilja.
Hüpohondriaalne häire – ravi
Seni ei ole selle somatoformse häire jaoks ühtset ravimiteraapiat. Raviplaanid varieeruvad individuaalselt sõltuvalt sümptomite tõsidusest. Kui kaasuvad vaimuhaigused, rakendab terapeut sageli ärevusevastaseid ravimeid ja antidepressante.
Samuti on oluline muuta patsiendi suhtumist oma kehatajusse. Eesmärk on tuvastada patsiendi probleemid ja stressorid, et nendega tegeleda ja somatoformset häiret hallata.
Somatiseerimishäire – teraapia
Soovitatav on ka psühhoterapeutiline ravi, et patsiendil õnnestuks väidetavatest sümptomitest distantseeruda ja kannatustest veidi distantseerida. See aitab tal taas igapäevaeluga paremini toime tulla ja oma probleemidega kergemini toime tulla.
Lõõgastustehnikad on abiks ka somatisatsioonihäire püsivaks ületamiseks.
Somatoformne valuhäire – ravi
Psühhoteraapia raames on saadaval nn multimodaalsed teraapiaprogrammid. Need viiakse läbi ambulatoorselt. Patsiendist saab oma valu ekspert: terapeut õpetab talle algteadmisi valu tekkest, valustiimulite töötlemisest ja vallandavatest tingimustest.
Multimodaalse ravi eesmärgid on muuta patsiendi valutaju, soodustada patsiendi tervislikku käitumist ja ravida somatoformset häiret.
Põhjused ja riskifaktorid
Somatoformse häire põhjused on keerulised ja eksperdid kahtlustavad siin mitme teguri koosmõju. Somatoformse häire tekkeks on erinevaid selgitusi:
Õppimisteooriline lähenemine selgitusele eeldab somatoformse häire õpitud, korduvat ja seega tugevdavat käitumismustrit. Tekib nõiaring, millest patsiendil on raske iseseisvalt välja murda.
Praegu arutatakse ka erinevaid neurobioloogiliste mudelite üle. Kuna mõned somatoformsed häired mõjutavad sageli esimese astme sugulasi, ei saa välistada teatud pärilikkust. Lisaks on võimalik, et somatoformsete häiretega patsientidel reageerivad immuunsüsteem ja närvisüsteem ning nende hormoonid stressiolukordades tugevamini kui tervetel inimestel. Seda pole aga veel selgelt tõestatud.
Somatoformsete häirete riskifaktorid
Teatud isiksusetüübid on samuti altid somatoformsele häirele kui teised: murelik-enesekindel isiksusetüüp kannatab sageli abituse ja väärtusetuse tunde all. Oma ilmsete kannatuste tõttu kogeb mõjutatud isik teisejärgulist haigust. See tõmbab teiste tähelepanu ja luuakse raamistik, milles patsiendil lastakse nõrkust tunnistada.
Uuringud ja diagnoosimine
Somatoformset häiret füüsilisest haigusest ei ole alati lihtne eristada. Seetõttu on vajalik hoolikas läbivaatus, et välistada sümptomite füüsilised põhjused (nt vereanalüüsid, EKG, röntgen), enne kui arst võtab töödiagnoosiks somatoformse häire.
Diagnoosi kindlustab sageli muu hulgas ka psühholoogiline diagnoos koos standardiseeritud küsimustikega.
Haiguse kulg ja prognoos
Kui somatoformne häire jääb ravimata, võivad korduvad arstivisiidid ja arstide vahetused kaasa tuua liigsed diagnostilised meetmed – näiteks liiga sagedased röntgenuuringud. See toob patsiendile rohkem kahju kui kasu.
Kui diagnoos on ebaselge, on võimalikud juhuslikud leiud, mida võidakse üle hinnata ja võib-olla üle ravida.
