Lühiülevaade
- Kirjeldus: Kilpnäärme suurenemine, mis võib olla nähtav või palpeeritav või mitte (kõnekeeles: struuma).
- Põhjused: joodipuudus, türeoidiit – mõned autoimmuunsed (nt Gravesi tõbi, Hashimoto türeoidiit), kilpnäärme hea- ja pahaloomulised kasvajad, kilpnäärme infestatsioon teiste pahaloomuliste kasvajatega, kilpnäärme autonoomia, teatud ained toidus ja ravimites jne.
- Sümptomid: mõnikord ei, mõnikord on nähtav/palpeeritav kilpnäärme suurenemine, tükitunne, pigistus- või survetunne kurgus, kurgu eraldumine või neelamisraskused.
- Diagnostika: palpatsioon, ultraheli, hormoonitaseme mõõtmine veres, vajadusel koeproovide võtmine
- Ravi: ravimid, kirurgia või tuumameditsiin (radiojoodravi)
- Ennetamine: sihipärane joodi tarbimine teatud elusituatsioonides (rasedus, kasvufaasid, imetamine), üldiselt joodirikas dieet
Struuma: Kirjeldus
Kilpnääre (med.: Thyroidea) on organismi oluline hormoonnääre, mis asub vahetult kõri all. See toodab kahte hormooni T3 (trijodotüroniin) ja T4 (türoksiin), mis on olulised kogu ainevahetuse ja vereringe jaoks. Samuti toodab see hormooni kaltsitoniini, mis osaleb kaltsiumi tasakaalu reguleerimises.
Struuma suurusklassifikatsioon
Kaalude abil saab klassifitseerida kilpnäärme suurenemist selle ulatuse järgi. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) kasutab struuma suuruse määramiseks järgmist skaalat:
- 0 aste: struuma tuvastatav ainult ultraheliga
- 1. aste: tuntav laienemine
- 1a aste: palpeeritav suurenemine, kuid pole nähtav isegi siis, kui pea on tahapoole kallutatud
- 1b aste: palpeeritav ja nähtav suurenemine, kui pea on tahapoole kallutatud
- 2. aste: kombatav ja nähtav suurenemine isegi normaalse peaasendi korral
- 3. aste: väga suur struuma lokaalsete tüsistustega (nt hingamistakistus)
Struuma: põhjused ja võimalikud haigused
Joodipuudusest tingitud struuma
Kilpnääre vajab hormoonide T3 ja T4 tootmiseks joodi. Mikroelementi tuleb regulaarselt alla neelata koos toiduga. Ent nn joodipuuduses piirkondades, mille hulka kuulub ka Saksamaa, ei sisalda pinnas ja vesi joodi peaaegu üldse. Siin toodetud toidus on seetõttu vähe mikroelemente. Kõigil, kes seda oma dieediga ei kompenseeri, näiteks jodeeritud lauasoolaga, võib tekkida joodipuuduslik struuma:
Kilpnäärme põletikust tingitud struuma
Kilpnäärmepõletik (türeoidiit) võib samuti põhjustada struuma. Sel juhul hormoonnäärme rakud ei paljune ega suurene, vaid kude paisub põletiku tõttu. Põhjused on bakterite või viiruste põhjustatud infektsioonid, kilpnäärme vigastused või kaelapiirkonna kiiritusravi.
Türeoidiit võib aga areneda teatud ravimite toimel või pärast sünnitust. Sellistel juhtudel peetakse põletikuliste protsesside käivitajaks immuunsüsteemi vigaseid reaktsioone (autoimmuunreaktsioone). Autoimmuunne türeoidiit esineb ka türeoidiidi krooniliste vormide – Hashimoto türeoidiidi ja Gravesi tõve puhul:
Gravesi tõve korral moodustuvad antikehad, mis ühenduvad kilpnäärme teatud retseptoritele, mis tegelikult vastutavad TSH äratundmise eest. Need valesti suunatud antikehad mõjuvad samamoodi nagu TSH ja stimuleerivad seega kilpnääret liigselt T3 ja T4 tootma ning rohkem kasvama – tekib struuma.
Kasvajatest tingitud struuma
Kilpnäärme hea- ja pahaloomulised kasvajad võivad degenereerunud rakkude kontrollimatu proliferatsiooni tõttu põhjustada struuma. Lisaks võivad kilpnäärmesse ladestuda teiste primaarsete kasvajate metastaasid, mis võivad põhjustada nende suurenemist. Mõnel juhul on struuma põhjuseks ka kasvaja ajuripatsis, mille tulemusena suureneb TSH tootmine ja seega kaudselt tekib struuma.
Narkootikumide ja muude ainete põhjustatud struuma
Teatud toiduainetes leiduvaid aineid (nt tiotsüanaati) võib pidada ka struuma vallandajateks.
Muud põhjused
Mõnikord on struuma nn kilpnäärme autonoomia tagajärg. Sel juhul toodab kilpnääre hormoone kontrollimatult.
Harva on struuma põhjuseks perifeerne hormoonresistentsus. Sel juhul ei saa kilpnäärme hormoonid T3 ja T4 avaldada oma toimet kehakoe sihtrakkudele. Seejärel toodetakse kontrollringi kaudu rohkem TSH-d, kuna organism püüab kilpnäärmehormoonide suurenenud tootmisega probleemi parandada. Suurenenud TSH tase põhjustab struuma.
Muud struuma põhjused on kilpnäärme ensüümide muutused, tsüstid kilpnäärmes, verejooks pärast kilpnäärme vigastust ja hormonaalsed muutused raseduse, puberteedi või menopausi ajal.
Struuma ilmingud
Struuma saab klassifitseerida mitte ainult selle suuruse, vaid ka muude kriteeriumide järgi:
- olemuselt: Struma diffusa on ühtlaselt laienenud kilpnääre, mille kude näib olevat homogeenne. Seevastu struma nodosa puhul on kilpnäärmel üks (struma uninodosa) või mitu (struma multinodosa) sõlme. Sellised sõlmed võivad potentsiaalselt toota kilpnäärmehormoone ja isegi sõltumatult TSH (autonoomsed sõlmed) regulatsioonist. Seejärel nimetatakse neid soojadeks või kuumadeks sõlmedeks. Külmasõlmed seevastu hormoone ei tooda.
Kui kilpnäärme suurenemises tekivad pahaloomulised muutused, nimetatakse seda ka pahaloomuliseks struumaks. Bland struuma seevastu on koestruktuuri ja hormoonide tootmise poolest hoomamatu (ei pahaloomuline ega põletikuline, kilpnäärme talitlus on normaalne).
Struuma: sümptomid
Väikest struumat ei märka haige sageli üldse; see ei tee haigele haiget ega piira ega ole nähtav ega katsutav. Kui aga struuma kasvab, võib see tekitada lokaalset ebamugavustunnet, näiteks surve- või pitsitustunnet kurgu piirkonnas või kurgu puhastamist. Kui laienenud kilpnääre surub söögitorule, võivad tekkida neelamisprobleemid. Kui see surub hingetoru, võib see põhjustada hingamisraskusi. Kui struuma kasvab rinnaku taga (retrosternaalne struuma), võib see mõjutada nii hingamist kui ka kardiovaskulaarsüsteemi.
Struuma: Millal on vaja arsti poole pöörduda?
Struuma: diagnoos ja ravi
Esiteks teeb arst erinevaid uuringuid, et teha kindlaks, kas tegemist on tõepoolest struumaga ja mis selle põhjustas. Seejärel alustab ta sobivat ravi.
Diagnoos
Suurenenud struuma võib sageli näha palja silmaga; mõnikord on kaelal tunda veidi suurenenud kilpnääret. Kilpnäärme ultraheliuuring (sonograafia) on aga palju täpsem – seepärast on see struuma diagnoosimise valikmeetod. Ultraheli abil saab määrata kilpnäärme täpse suuruse. Lisaks saab arst sageli juba ära tunda, kas tegemist on sõlmelise või difuusse struma.
Lisaks sellele põhidiagnoosimisele on struuma edasiseks määramiseks ka teisi uurimismeetodeid:
- Vaba T3 ja T4 või kaltsitoniini mõõtmine veres.
- Kilpnäärme stsintigraafia: see tuumaarstlik läbivaatus võimaldab struuma sõlme puhul eristada külmad sõlmed soojadest/kuumadest sõlmedest. See on oluline, sest külmetussõlmed võivad olla ka kilpnäärmevähk.
- Koeproovide võtmine õõnsa nõelaga (peennõela biopsia): seda tehakse tavaliselt siis, kui kahtlustatakse kilpnäärme pahaloomulist koemuutust. Kahtlustatavast piirkonnast eemaldatakse väike koetükk ja seda uuritakse mikroskoopiliselt. Sel viisil saab tuvastada muutunud rakke.
- Rindkere röntgen (rindkere röntgen): see võimaldab täpsemalt määrata struuma täpse asukoha.
Kui kilpnäärme suurenemise põhjus ja hormonaalne seisund on teada, alustab arst sobivat ravi.
Ravi
Narkoravi
Esiteks, eutüreoidse struuma korral antakse jodiidi tableti kujul, et taastada kilpnäärmele piisav joodisisaldus. Nii saab selle mahtu sageli 30–40 protsenti vähendada. Kui ainult joodravi ei anna kuue kuni kaheteistkümne kuu möödudes rahuldavaid tulemusi, alustatakse täiendavalt L-türoksiini (T4 vorm) manustamist. See vähendab peamiselt TSH taset ja aitab kaasa struuma vähenemisele.
Kilpnäärme ületalitluse struuma (suurenenud T3 ja T4 produktsiooniga) või autonoomsete sõlmede korral ei tule joodiasendus kõne alla, sest muidu võib tekkida hüpertüreoidkriis. See on äge, eluohtlik metaboolne rööbastelt väljalangemine, mis on põhjustatud kilpnäärme hormoonide äkilisest vabanemisest. Eriti vanematel patsientidel tuleb täpselt määrata hormooni tootmise tase struuma korral, kuna sageli esinevad autonoomsed sõlmed.
töö
Kui struuma põhjuseks on pahaloomuline kasvaja, tuleb eemaldada kogu kilpnääre. Haigestunud peavad seejärel võtma elutähtsaid hormoone T3 ja T4 kogu ülejäänud elu.
Radiojoodravi
Nukleaarmeditsiiniline radiojoodravi on alternatiiviks, kui näiteks on suurenenud risk operatsiooniks või struuma kordub pärast uimastiravi. Selle ravimeetodi puhul manustatakse patsiendile radioaktiivset joodi isotoopi, mis akumuleerub kilpnäärmesse. Seal kahjustab see osaliselt kude, vähendades kilpnäärme mahtu kuni 50 protsenti.
Muid struuma vorme ravitakse sõltuvalt põhjusest:
Hashimoto türeoidiit on ravitav, kuid praegu mitte ravitav. Kui vastav osa sisesekretsiooninäärme koest on hävinud, saab patsient puuduvad kilpnäärmehormoonid ravimitena.
Kilpnäärme pahaloomulised kasvajad nõuavad täielikku eemaldamist (resektsioon); radiojoodravi võib kasutada ka healoomuliste kasvajate korral.
Perifeerse hormoonresistentsuse korral võib osutuda vajalikuks L-türoksiini suurte annuste ravi.
Goiter: Mida saate ise teha
Igaüks saab aidata kaasa sellele, et võimalik struuma avastataks varakult või ei tekiks esmajärjekorras:
Käige regulaarselt kontrollis: Eelkõige vanemad inimesed peaksid regulaarselt käima arsti juures kontrollis, et avastada struuma tekkimine võimalikult varakult. Perearsti poole peaks pöörduma ka see, kellel tekib ootamatult neelamisraskus või pungitunne kurgus.
Pöörake tähelepanu dieedile: joodipuuduse struuma ennetamiseks ja raviks on soovitatav joodirikas dieet. Enamik taimseid toiduaineid, aga ka joodivaestest piirkondadest (näiteks Saksamaalt) pärit liha- ja piimatooteid ei sisalda peaaegu üldse joodi. Seetõttu on toiduaineid sageli joodiga rikastatud. Eksperdid soovitavad kasutada ka jodeeritud soola (jodeeritud lauasool).
Muide, mereannid on suhteliselt kõrge joodisisaldusega. Pollocki, heeringa või makrelli söömine aitab seega struuma ära hoida.
