Marburgi viirus: sümptomid, ravi

Lühiülevaade

  • Kirjeldus: ohtlik patogeen, mis on eriti levinud Kesk-Aafrikas. Sarnaselt Ebola viirusega.
  • Sümptomid: nt gripilaadsed sümptomid, kõhulahtisus, oksendamine, sisemine ja välimine verejooks, võimalikud šoki tunnused (nt külm higi, halb enesetunne)
  • Vaktsineerimine: siiani pole vaktsineerimist heaks kiidetud, kuid praegu uuritakse.
  • Ravi: võimalik ainult sümptomite ravi, nt vee- ja soolakadu kompenseerivate infusioonidega.
  • Prognoos: kõrge suremus (kuni 88 protsenti); ravi võimalik, eriti varase ravi korral
  • Nakatumine: määrdumise kaudu (nt kokkupuude nakatunud sperma, okse, vere või saastunud voodipesuga)
  • Uurimine ja diagnoosimine: diagnoosimine nt viiruse geneetilise materjali tuvastamise kaudu (kasutades RT-PCR testi); täiendavad uuringud nt sisemise verejooksu selgitamiseks

Mis on Marburgi viirus?

Marburgi viirus on Ebola viirusega sarnase struktuuriga patogeen. Seda leidub peamiselt Kesk-Aafrikas ja see põhjustab Marburgi palavikku (Marburgi palavikku).

See on haruldane, kuid tõsine nakkushaigus, mis põhjustab sageli surma. Siiski on ravi võimalik, eriti õigeaegse ravi korral.

Nagu Ebola palavik ja denguepalavik, on Marburgi palavik üks (viiruslikest) hemorraagilistest palavikutest. Need on rasked palavikuga nakkushaigused, millega kaasneb verejooks.

Kohustus teatada

Saksamaal ja Austrias tuleb kõigist Marburgi viiruse põhjustatud juhtudest, haigustest ja surmajuhtumitest teatada tervishoiuasutustele koos nakatunute nimedega.

Šveitsis tuleb kõik kahtlustatavad juhtumid, samuti positiivsed ja negatiivsed laboratoorsed leiud esitada nimeliselt.

Milliseid sümptomeid Marburgi viirus põhjustab?

Marburgi viirusega nakatumine – Marburgi palavik – avaldub esialgu raskete gripitaoliste sümptomitega:

Haigetel tekivad äkki palavik, külmavärinad ja tugev lihasvalu. Samuti võivad tekkida peavalud ja kurguvalu.

Mõjutatud isikutel tekib ka kõhulahtisus, oksendamine, iiveldus ja kõhuvalu.

Marburgi viirusega nakatumine on ohtlik verejooksu tõttu, mis tekib umbes nädal pärast sümptomite ilmnemist. Eriti suurt rolli mängib sisemine verejooks maos, sooltes ja kopsudes. Esineb ka verejooksu suust, silmadest ja nahast.

Seda seetõttu, et verekaotus tähendab, et vereringesüsteemi jaoks ei ole enam piisavalt verd saadaval. Seetõttu püüab keha verd "päästa": see varustab peamiselt keha keskosa ja pead. Selleks vähendab see verevoolu jäsemetes.

Sisemise verejooksu tagajärjel võivad elutähtsad elundid üheaegselt või kiiresti üksteise järel rikki minna (nt neerud, kopsud). Selline mitme organi puudulikkus on sageli surmav.

Kas Marburgi viiruse vastu on vaktsiini?

Praegu pole Marburgi viiruse vastu vaktsiini. Teadlased on aga tõhusat vaktsiini otsinud juba mitu aastat.

Vaktsiinikandidaati testitakse praegu ja see on testimise esimeses faasis hästi esinenud. Kas ja millal see tõsise nakkushaiguse vastase vaktsiinina ametlikult heaks kiidetakse, ei oska ennustada. Kinnitust ei ole aga lähitulevikus oodata.

Kuidas ravitakse Marburgi palavikku?

Marburgi viiruse enda vastu pole siiani ühtegi ravimit – teisisõnu ei ole võimalik ravida ohtliku Marburgi palaviku põhjuseid.

Arstid saavad aga leevendada nakkushaiguse sümptomeid (sümptomaatiline ravi). Eelkõige on oluline taastada patsiendi vee ja elektrolüütide tasakaal:

Sõltuvalt vajadustest võivad kasulikud olla ka muud ravimeetmed. Näiteks võivad arstid oma raskelt haigetele patsientidele manustada rahusteid (rahustid).

Suure nakatumisohu tõttu peavad meditsiinitöötajad Marburgi palavikuhaigete hooldamisel kandma täielikku kaitsevarustust.

Kui surmav on Marburgi viirus?

Marburgi viirusega nakatumise suremus on üsna kõrge: see on 24–88 protsenti. Surm saabub tavaliselt kaheksa kuni üheksa päeva pärast sümptomite tekkimist.

Tervenemise võimalused suurenevad, kui nakatunud saavad varajases staadiumis arstiabi.

Kuidas Marburgi viirus edasi kandub?

Marburgi viirus on väga nakkav! Nakatunud inimesed võivad selle edasi anda tervetele inimestele määrdumise kaudu: nad väljutavad patogeeni kehaeritistega, nagu sülg, veri, okse, sperma, uriin ja väljaheide. Terved inimesed võivad nakatuda kokkupuutel selliste väljaheidetega.

See võib juhtuda näiteks siis, kui nad puudutavad lahtist haava või patsiendi saastunud voodipesu ja seejärel suud või nina.

Pärast nakatumist kulub haiguse esimeste sümptomite ilmnemiseks kaks kuni 21 päeva (inkubatsiooniperiood).

Kuidas saab Marburgi viirusnakkust diagnoosida?

Tõsise nakkushaiguse Marburgi palaviku usaldusväärseks diagnoosimiseks peavad arstid tuvastama patsiendi proovidest (nt verest) Marburgi viiruse.

Tavaliselt kasutatakse selleks nn RT-PCR testi (pöördtranskriptaasi polümeraasi ahelreaktsiooni lühend). See võimaldab tuvastada patogeeni geneetilise materjali väikseimaidki juppe.

Marburgi viirust on aga võimalik tuvastada ka kaudselt patsientide proovidest: nakatunud inimesed toodavad nädal pärast nakatumist patogeeni vastu spetsiifilisi antikehi (immunoglobuliine). Neid saab tuvastada veres.

Marburgi palaviku diagnoosimiseks on ka teisi viise. Näiteks on otsene tuvastamine võimalik, kui Marburgi viirust on võimalik tuvastada patsiendi proovides elektronmikroskoobi abil või eraldada rakukultuuridest.

Kuna Marburgi viirus on väga nakkav, on selliseid teste lubatud teha ainult kõrge turvalisusega laboritel.

Edasised uuringud

Edasiste uuringute abil saavad arstid patsiendi seisundi kohta rohkem teada.

Teraapia põhineb nendel uuringu tulemustel.