Mis on amalgaamtäidis?
Amalgaamtäidiseid (amalgaamhamba täidiseid) kasutatakse sageli hambadefektide raviks. Amalgaam on elavhõbeda ja muude metallide (vask, tina ja hõbe) sulam. See on vanim hambaravimaterjal. See on aga vastuoluline mürgise elavhõbeda tõttu:
On teada, et raskmetall ründab muu hulgas närve, mis väidetavalt põhjustab närvilisust, unehäireid, depressiooni ja muid haigusi. Seni pole aga suudetud tõestada, et amalgaamtäidised ka seda ohtu kujutavad: amalgaamtäidisest võib aastatega eralduda tillukestes kogustes elavhõbedat, mis koguneb organismi. Seni pole aga selgeid tõendeid selle kohta, et amalgaam võib sel viisil tervist kahjustada – näiteks närvikahjustuste, väsimuse, krooniliste peavalude või suurenenud vähiriski näol.
Millal tehakse amalgaamtäidist?
Amalgaamtäidis sobib eriti hästi ulatuslike ja raskesti ligipääsetavate kaariese defektide korral purihammaste (tagumiste hammaste) piirkonnas. Seda seetõttu, et see on väga vastupidav ja talub suurt närimissurvet, millega tagahambad kokku puutuvad. Kuid selle läikiva hõbedase värvuse tõttu ei kasutata lõikehammaste piirkonnas amalgaamtäidist.
Kuidas amalgaamtäidist sisestatakse?
Kõigepealt eemaldab hambaarst haigestunud, lagunenud hambaaine (tavaliselt puuri abil). Seejärel tuleb tekkinud auk (õõnsus) tihendada täidisega. Selleks sobib hästi pehme, kergesti vormitav, kiiresti kivistuv amalgaam:
Esmalt kuivatatakse ja desinfitseeritakse õõnsus. Sügav pulp on täiendavalt kaitstud alatäidise abil (valmistatud näiteks klaasionomeertsemendist). Seejärel topib hambaarst värskelt segatud tempermalmi amalgaami õõnsusse. Rakendatakse piisavat survet, et amalgaam tiheneks hambas tugevalt ja säilitaks oma vastupidavuse. Üleliigne materjal nikerdatakse pärast kõvenemist välja.
Seejärel kantakse amalgaamtäidise kaitseks esimese 24 tunni jooksul lakk. Seejärel on amalgaam saavutanud oma täieliku tugevuse. Nüüd tuleb selle pind lihtsalt siledaks lihvida.
Millised on amalgaamtäidise eelised?
Amalgaam on väga vastupidav materjal, mis talub hästi mälumispingeid. Sellega on lihtne töötada ja see on äärmiselt odav. Lisaks laieneb amalgaamtäidis sisestamisel tekkiva surve tõttu, nii et väikesed vahed hamba ja täidise vahel suletakse.
Kas amalgaamtäidis on kahjulik?
Kui palju elavhõbedat amalgaamtäidis tegelikult eraldab ja kui palju seda organism omastab ja kudedesse talletab, pole aga veel selgelt välja selgitatud. Selle kohta on tehtud palju uuringuid, kuid nende tulemused on erinevad. Eksperdid eeldavad, et elavhõbeda tegelik imendumine amalgaamtäidisest on inimestel erinev ja seda mõjutavad mitmed tegurid (amalgaamtäidiste arv, vanus ja seisund, närimisharjumused jne).
Nagu mainitud, võib eriti ohtlik olla see, kui patsiendid soovivad amalgaamrestaureerimist – st vanade amalgaamtäidiste asendamist teisest materjalist täidistega: amalgaami eemaldamisel võib eralduda suures koguses elavhõbedat, mis võib ladestuda organismi. Seetõttu on mõnikord soovitatav amalgaami eemaldamine.
Amalgaami eemaldamine
Kohaliku tuimestuse all puuritakse amalgaam hambast välja võimalikult suurte tükkidena. Kummist tammi – teatud tüüpi kummist sidet kõnealuse hamba ümber – kasutatakse allaneelamise vältimiseks ja imemisseadet, mis takistab kahjuliku elavhõbeda sissehingamist. Samuti kannab patsient amalgaami eemaldamise ajal spetsiaalseid prille (silmakaitse). Tekkinud auk täidetakse teise täitematerjaliga (nt plasttäidisega).
Amalgaami eemaldamine
Amalgaami tätoveering ja amalgaami allergia
Nn amalgaamtätoveeringut on kirjeldatud vähesel hulgal patsientidel. See viitab amalgaami edasikandumise tõttu suu limaskesta tumenemisele. Harvadel juhtudel tekib inimestel allergiline reaktsioon ka amalgaamtäidisele. Seejärel tuleb see eemaldada.
