Mida tähendab geenipõhiste vaktsiinide kasutamine?
ELis on seni heaks kiidetud vaktsiinid mRNA või vektorvaktsiinid. Mõned inimesed on mures, sest need on uudsed geenipõhised vaktsiinid.
Mure, et need võivad geneetilist materjali muuta ja seeläbi näiteks vähki põhjustada, on aga alusetu. Kuigi keharakkudesse salakaubana toimetatud mRNA on viiruse genoomi osa, ei saa seda lülitada erinevalt kujundatud inimese DNA genoomi.
Vektorvaktsiinide puhul seevastu siseneb DNA segment tegelikult vaktsineeritud raku tuuma, kus see muundatakse esmalt RNA-ks. Siiski on äärmiselt ebatõenäoline, et see geenisegment inkorporeeritakse inimese DNA-sse. Neil puuduvad teatud tööriistad, mille abil see õnnestuks. Lisaks hävivad kiiresti rakud, mis vaktsiiniga kokku puutuvad. Seega laguneb keha ka nende tuum.
Lisateavet vektorvaktsiinide kohta leiate siit.
Tegelikult võivad mRNA vaktsiinid isegi osutuda eriti hästi talutavateks: need sisaldavad ainult vaktsineerimisreaktsiooniks vajalikke elemente: ühte mRNA juppi, mida ümbritseb rasvane ümbris. Vaktsiinivõimendid, nn adjuvandid, nagu paljudes vaktsiinides sisalduvad, pole näiteks vajalikud. Mõned inimesed ei talu neid hästi.
Millised kõrvaltoimed on teada?
Lisateavet vaktsiini reaktsioonide ja tüsistuste kohta leiate siit.
Kerged kõrvaltoimed tavalisest sagedamini
BioNTech/Pfizeri ja Moderna mRNA vaktsiinide puhul on leitud, et pärast esimest vaktsineerimist end antigeenide vastu juba relvastanud keha reageerib seejärel tugevamalt – st palaviku, peavalude, väsimusega. See on märk sellest, et vaktsineerimine on käivitanud organismis vastava immuunreaktsiooni.
Miks võis areng nii kiiresti minna?
Kui enamik inimesi tunneb kergendust, sest tänu vaktsiinidele on pandeemia lõpp lähenemas, siis teised on mures, et kiire areng võib toimuda ohutuse arvelt. Kuid see pole nii.
Tegelikult on mitmeid tegureid, mis on võimaldanud vaktsiini väljatöötamist märkimisväärselt kiirendada – ilma riske võtmata.
Vaktsiini väljatöötamist ei pidanud alustama nullist. See võiks tugineda teadmistele, mis on juba saadud vaktsiiniuuringute käigus teiste Sars-CoV-2-ga lähedalt seotud koroonaviiruste kohta: 2002. aasta Sarsi viirus ja MERS-i koroonaviirus.
Kuidas bürokraatlikke protsesse kiirendati?
Kiireloomulisust silmas pidades olid bürokraatlikud protsessid, mis tuleb läbida vaktsiini väljatöötamiseks ja heakskiitmiseks, kõrgelt prioriteediks, tõhustati ja seeläbi oluliselt kiirendati. Isegi õppetaotlused vaadati läbi ja rahuldati kõrge prioriteediga.
Aega hoiti kokku ka muudes valdkondades: vaktsiinide rahastamine oli pandeemiat silmas pidades probleemideta. Vastasel juhul oleks rahastamise paika saamine võtnud palju aega. Väga kiire oli ka vabatahtlike värbamine katseteks – piisavalt palju inimesi tuli kiiresti vabatahtlikuks.
Kiirem tootmine kui tavaliste vaktsiinidega
Kõrge ohutus pärast miljonite vaktsineerimist
Hoolimata kõigist ettevaatusabinõudest ei ole 100-protsendilist ohutust – nii selle vaktsineerimise kui ka vaktsineerimisega, mille arendamine on võtnud kauem aega.
Samuti on ebatõenäolised kõrvaltoimed, mis tekivad vaktsineerimise lõpus. Vaktsiini tüsistused tekivad tavaliselt vaktsineerimise lähedal, kõige rohkem mõne kuu pärast. Kuna ülemaailmsest vaktsineerimise algusest on juba nii palju aega möödas, siis oleks ka sellised kõrvalnähud pidanud juba ammu ilmnema.
Kõrvaltoimetest teatamine – ja neile reageerimine
Usaldus vaktsiiniohutuse vastu on eduka koroonavastase vaktsineerimiskampaania nurgakivi. Läbipaistvuse ja harituse tagamiseks on teil võimalus teatada ametlikele asutustele koroonavaktsiini järgsetest kahtlustatavatest kõrvalmõjudest.
Üks võimalus on teatada sellisest kahjuliku mõju kahtlusest Paul Ehrlichi instituudi veebivormi kaudu.
