- Sümptomid: mõnikord puuduvad, kuid sageli on sümptomiteks südamepekslemine, pearinglus, peavalu, väsimus, õhupuudus
- Põhjused: madal vererõhk on osaliselt pärilik. Selle põhjuseks võivad aga olla ka keskkonnamõjud, haigused või ravimid, aga ka teatud kehaasendid või (kiired) asendimuutused.
- Diagnoos: vererõhu korduv mõõtmine, teatud vereringeuuringud, vajadusel täiendavad uuringud (näiteks ultraheli ja vereanalüüsid). Läviväärtused: meestel 110–60 mmHg, naistel 100–60 mmHg.
- Ravi: Kodused abinõud ja üldised abinõud nagu vahelduv dušš, liikumine, piisavalt soolatud toit, rohke vedeliku joomine; kui see kõik ei aita: ravimid
- Prognoos: Tavaliselt kahjutu, vaid teatud juhtudel vajalik hoolikas jälgimine
Madal vererõhk: läviväärtuste tabel
Mõiste vererõhk viitab rõhule suurtes arterites. Need on veresooned, mis viivad südamest eemale. Kui kõrge või madal rõhk arterites on, sõltub ühelt poolt veresoonte seinte elastsusest ja vastupidavusest. Teisalt mõjutab vererõhku südame löögijõud ehk teisisõnu see, kui palju veremahtu südamelöögi kohta vereringesse transporditakse. Oma rolli mängib ka pulss.
Millises ühikus vererõhku mõõdetakse?
Vererõhku väljendatakse "elavhõbeda millimeetrites" (mmHg). Ülemine (süstoolne) väärtus kirjeldab vererõhku hetkel, mil südamelihas tõmbub kokku ja väljutab verd. Madalam (diastoolne) väärtus viitab südame lõdvestumisfaasile (lõtvumine), mil see täitub uuesti verega.
Vererõhku saab arvutada järgmise valemi abil:
Vererõhk = insuldi maht × südame löögisagedus × süsteemne veresoonte resistentsus.
Seega, kui keha soovib vererõhku tõsta, tuleb üht või mitut neist parameetritest tõsta. Nii jõuab keha matemaatiliselt kõrgema vererõhuni: see võib transportida rohkem verd südamelöögi kohta (suurendab insuldi mahtu), paneb südame sagedamini lööma (tõstab südame löögisagedust) või muudab veresooned kehas kitsamaks, nii et veresoonte resistentsus suureneb.
Madal vererõhk: väärtused
Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel peaks vererõhk optimaalselt olema 120–80 mmHg või vähem. Kui süstoolne väärtus on alla 110 (meestel) või 100 (naistel) ja diastoolne väärtus alla 60, nimetatakse seda madalaks vererõhuks (arteriaalne hüpotensioon). Kuidas hinnatakse kõrvalekaldeid optimaalsest väärtusest ülespoole, saab näha tabelist:
|
Süstoolne (mmHg) |
Diastoolne (mmHg) |
|
|
Madal vererõhk (hüpotensioon) |
< 110/100* |
<60 |
|
<120 |
<80 |
|
|
Normaalne vererõhk |
120 - 129 |
80 - 84 |
|
Kõrge normaalne vererõhk |
130 - 139 |
85 - 89 |
|
Kõrge vererõhk (hüpertensioon) |
≥ 140 |
≥ 90 |
* Meestel loetakse madalaks vererõhuks väärtusi alla 110/60; naistel alla 100/60.
Madal vererõhk ähvardab harva. Ainult siis, kui väärtused langevad liiga palju, võib madal vererõhk muutuda ohtlikuks – siis on oht minestada. Mõnikord viitab arteriaalne hüpotensioon potentsiaalselt tõsisele elundihaigusele.
Madal vererõhk: sümptomid
Madal vererõhk ei põhjusta alati sümptomeid. Eriti siis, kui vererõhk langeb kiiresti, võivad sümptomiteks olla pearinglus, kiire südametegevus ja vereringehäired, peavalu või väsimus. Sageli haigestuvad puberteedieas (mitteaktiivsed) noorukid, noored saledad naised, rasedad kui ka vanemad kõhnad inimesed. Põhimõtteliselt, kui madal vererõhk põhjustab mõnda järgmistest sümptomitest – või isegi mitut – ja need ilmnevad sageli või väga järsult, peaksite laskma põhjuse arstil välja selgitada:
Südamepekslemine: kui vererõhk on madal, esineb sageli samaaegselt kiiret südamelööki (pulssi). Selle põhjuseks on asjaolu, et keha soovib võidelda vähenenud verevooluga – ja teeb seda, pannes südame kiiremini lööma sümpaatilise närvisüsteemi aktiveerimise kaudu.
Sellised “väljalangemised” muutuvad ohtlikuks, kui on kukkumisoht või kui need tekivad sõidu ajal.
Peavalud: Madala vererõhuga kaasnevad sageli (torkavad, pulseerivad) peavalud. Põhjus: verevool peas on vähenenud. Siis võib aidata midagi juua ja seeläbi suurendada ringleva vere mahtu. Hea on ka jalutuskäik, kuna värske õhk parandab aju hapnikuvarustust ja ergutab vereringet.
Väsimus: Väsimus, keskendumishäired, unisus, väsimus – madal vererõhk väsitab. Mõjutatud isikutel kulub hommikul rohkem aega ja nad tunnevad end üldiselt loiduna. Lisaks värisevad nad sageli või higistavad rohkem verevoolu vähenemise tõttu.
Hingeldus: pigistustunne rinnus või õmblused südame piirkonnas võivad samuti olla madala vererõhu tunnused. Mõnel patsiendil on hingamisraskused ning nahk võib tunduda jahe ja kahvatu. Selle põhjuseks on asjaolu, et arteriaalne hüpotensioon põhjustab veresoonte ahenemist, et suunata veremaht elutähtsatesse organitesse, nagu süda või aju.
Madalale vererõhule võivad viidata ka kohin kõrvades, isutus, ärrituvus, tundlikkus ilmastiku suhtes ja depressiivsed meeleolud.
Madal vererõhk: põhjused ja riskitegurid
Neer muutub aktiivseks ka siis, kui vererõhk seda varustavates veresoontes langeb liiga palju: see vabastab seejärel hormooni reniini. See käivitab vahepealsete sammude kaudu vererõhu tõusu. Nendes vaheetappides osalevad reniin, angiotensiin ja aldosteroon. Need on sõnumitoojad, mis edastavad sõnumeid erinevatesse kehaosadesse. Neerude süsteemi, mis kontrollib vererõhku reniini kaudu, nimetatakse seetõttu reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemiks (RAAS).
Vererõhu reguleerimise mehhanismid ei pruugi adekvaatselt toimida või võivad olla erinevatel põhjustel häiritud. Selle tulemuseks on madal vererõhk. Arstid eristavad hüpotensiooni erinevaid vorme: primaarne (essentsiaalne) hüpotensioon, sekundaarne hüpotensioon ja ortostaatiline hüpotensioon.
Primaarne hüpotensioon
Primaarne või hädavajalik madal vererõhk on hüpotensiooni kõige levinum vorm. See ilmneb ilma tuvastatava põhjuseta. Kuid kalduvus sellele võib tõenäoliselt olla päritav. Kuna noortel saledatel inimestel (eriti naistel) on sageli kaasasündinud madal vererõhk, nimetatakse seda ka põhiseaduslikuks hüpotensiooniks (konstitutsioon = kehaehitus, üldine füüsiline seisund).
Sekundaarne hüpotensioon
Sekundaarne madal vererõhk on põhihaiguse tagajärg või sümptom. Nende hulka kuuluvad näiteks:
- Neerupealiste koore alatalitlus (Addisoni tõbi)
- hüpofüüsi hüpofunktsioon (hüpofüüsi eesmise osa puudulikkus)
- Südamehaigused (südamepuudulikkus, südame rütmihäired, perikardiit)
- Soolapuudus (hüponatreemia) Venoosne puudulikkus (veenilaiendid)
Vedelikupuudus (suures kuumuses, tugeva higistamise, ägeda kõhulahtisuse ja oksendamise jms tõttu) võib samuti põhjustada vererõhu langust: Suure vedelikukaotusega väheneb ringleva vere hulk, mistõttu rõhk veresoontes väheneb. Seda näiteks šokis. See ei viita vaimsele šokile, vaid keha mahu puudumisele. See juhtub näiteks siis, kui kaotatakse palju verd või vett.
Mõnede ravimite kõrvalmõjuna võib vererõhk ka liigselt langeda. Sellist ravimitest põhjustatud hüpotensiooni võivad vallandada näiteks:
- psühhotroopsed ravimid (depressiooni, ärevuse, unetuse ravimid)
- Antiarütmikumid (südame rütmihäirete ravimid)
- Antihüpertensiivsed ravimid (kõrge vererõhu vastased ravimid)
- Diureetikumid (diureetikumid)
- Koronaarsed ained (stenokardia korral: nitropihustid)
- Vasodilataatorid (vasodilataatorid)
Ortostaatiline hüpotensioon
Ortostaatilise hüpotensiooni võimalikud põhjused on järgmised:
- sekundaarne madal vererõhk autonoomse närvisüsteemi häire (nt suhkurtõve tõttu)
- Närvirakkude kahjustus ajus (näiteks Parkinsoni tõve, alkoholi kuritarvitamise tõttu)
- Veenilaiendid (veenilaiendid)
- Süvaveenide tromboosijärgne seisund (posttrombootiline sündroom)
Eristatakse kahte ortostaatilise hüpotensiooni vormi:
- Sümpaatikotooniline ortostaatiline hüpotensioon: pärast püstitõusmist langeb süstoolne vererõhk, samal ajal kui pulss suureneb.
- Asümpatikotooniline ortostaatiline hüpotensioon: süstoolne ja diastoolne vererõhk langeb püsti tõustes, samal ajal kui pulss jääb muutumatuks või ka langeb.
Madal vererõhk raseduse ajal
Raseduse esimesel kuuel kuul on madal vererõhk normaalne. Kuid mõnikord jääb see liiga madalaks isegi raseduse lõpus. Selle põhjuseks võib olla niinimetatud õõnesveeni sündroom: see on siis, kui sündimata laps surub ema suurele õõnesveenile.
See suur veresoon kannab verd kehast tagasi südamesse. Lapse surve suurele õõnesveenile kahjustab seetõttu vere tagasivoolu südamesse. Selle tulemusena väheneb aju ja teiste kehaosade verevarustus – tekib madal vererõhk.
Madal vererõhk: uuringud ja diagnoosimine
Kaldelaua testi tehakse eelkõige patsientidele, kes on juba vereringehäirete tagajärjel minestanud. Katse ajal seotakse kannatanu kahe kinnitusrihmaga kallutatavale lauale. Jälgitakse pulssi ja vererõhku. Pärast kümneminutilist puhkeperioodi lamamisasendis tõstetakse kallutuslaud kiiresti 60–80 kraadise kaldenurgani. See simuleerib lamamisasendist kiiret püstitõusmist, et näha, kas see põhjustab vererõhu ja pulsi langust ning patsiendi minestamist. Kui see on nii, nimetatakse seda vasovagaalseks minestuseks (minestamine, mis on tingitud autonoomsesse närvisüsteemi kuuluva vaguse närvi liigsest reaktsioonist).
Seevastu ebapiisava ortostaatilise regulatsiooni (ortostaatiline hüpotensioon) põhjustatud madalat vererõhku saab tuvastada Schellongi testi abil. Selles vereringetestis peab patsient esmalt kümme minutit lamama ja seejärel kiiresti püsti tõusma ja kümneks minutiks seisma jääma. Ortostaatilise hüpotensiooni korral põhjustab kiire asendimuutus vererõhu langust ja võib-olla ka muid sümptomeid (nt pearinglust).
