Mida kiropraktik teeb?
Ameerika kiropraktika on alternatiivmeditsiini valdkonnast pärit manuaalne ravimeetod, mis on nüüdseks paljudes riikides teaduslikult tunnustatud. Tähelepanu keskmes on luu- ja lihaskonna häired ning nende tagajärjed närvisüsteemile – eriti lülisamba piirkonnas. See ümbritseb seljaaju, mis koos ajuga moodustab kesknärvisüsteemi ja toimib närvisignaalide vahendajana aju ja ülejäänud keha vahel.
Kiropraktika lähenemisviis eeldab, et enamik füüsilisi vaevusi on tingitud nn subluksatsioonidest. Kiropraktikud määratlevad neid kui funktsionaalseid ja/või struktuurseid ja/või patoloogilisi liigesemuutusi (nt liigeste, nagu selgroolülide ummistused või nihked), mis mõjutavad närvisüsteemi terviklikkust (neuroterviklikkus), mis võivad mõjutada keha funktsioone ja üldist tervist. . Selle tagajärjel võivad tekkida näiteks ebamugavustunne, seljavalu, pearinglus või sellised haigused nagu migreen.
Tavameditsiin mõistab subluksatsiooni all midagi muud – nimelt mittetäielikult “nihestunud” (lukseerunud) liigest. Sel juhul on liigesepinnad endiselt osaliselt kontaktis. Täpsemalt saad selle kohta lugeda siit.
Subluksatsioonidest tingitud kaebused
Lülisamba subluksatsiooniga võivad kaasneda mitmesugused kaebused. Mis need on, sõltub sellest, milline selgroo osa on mõjutatud:
Lülisamba kaelapiirkonnas võivad tekkida peavalud ja kaelavalu, pearinglus, kuulmis- ja nägemishäired. Lülisamba keskosa subluksatsioonid võivad põhjustada õla- ja seljavalu, kõrget vererõhku ja seedeprobleeme. Kui kahjustatud on lülisamba alumine osa, kurdavad patsiendid sageli valu puusas, kõhus või säärtes.
Diagnoos kiropraktiku poolt
Kiropraktika diagnoosimise eesmärk on subluksatsioonide tuvastamine ja lokaliseerimine ning sellest lähtuvalt individuaalse raviplaani väljatöötamine. Esimene samm on haiguslugu (anamnees) kogumine. Näiteks pakub kiropraktikule huvi järgmine teave:
- Kas teie liikuvus on piiratud? Mil viisil ja kui kauaks?
- Kas teil on teatud haigused juba diagnoositud?
- Millega tegelete (ühepoolne stress, istumine või seismine, füüsiline töö jne)?
Järgmisena on päevakorras kiropraktika analüüs, mis võib hõlmata mitmeid uurimisprotseduure. Keskendutakse käsitsi palpatsioonile, kus kiropraktik uurib teid kätega, et tuvastada võimalikke subluksatsioone.
Lisaks käsitsi palpatsioonile võib kasutada ka muid kiropraktika uurimismeetodeid. Näiteks:
- Posturaalne analüüs: nööri joondamise abil kontrollib kiropraktik patsiente asendihäirete suhtes, mis võivad viidata subluksatsioonile.
- Kahepoolsed ja neljakvadrandilised kaalud: neid seadmeid saab kasutada ebaühtlase kaalujaotuse määramiseks, mis on tüüpiline lülisamba kõrvalekalde korral.
- Inklinomeetria: nn inklinomeetriga saab kiropraktik mõõta lülisamba liikuvust.
Lisaks peab kiropraktik välistama kaebuste (diferentsiaaldiagnostika) põhjusena võimalikud luumurrud või haigused nagu osteoartriit, lülivahekettad või kasvajad. Kuna selliseid põhjuseid ei saa kiroteraapia abil ravida. Vastupidi, kiropraktika võib sellega seotud kaebusi isegi süvendada!
Diferentsiaaldiagnostika jaoks võib kasutada erinevaid uurimisprotseduure, näiteks:
- Röntgen
- Kompuutertomograafia (CT)
- Magnetresonantstomograafia (MRI)
- Temperatuuri mõõteseadmed
- Elektromüograafia
- Vererõhu mõõtmine
- Vereanalüüsid
- Elektroencefalograafia (EEG)
- Elektrokardiograafia (EKG)
Ravi kiropraktiku poolt
Kui kiropraktik on tuvastanud subluksatsiooni (kiropraktika mõttes), töötab ta välja individuaalse raviplaani. Eesmärk on subluksatsiooni kõrvaldamine käsitsi või vajadusel kiropraktiliste instrumentide abil (“reguleerimine”):
Kiropraktik võib kohanemiseks kasutada erinevaid ravimeetodeid. Enamik neist on pärit Ameerika kiropraktikast, millel on pikad traditsioonid. Tavaliselt kasutatavad meetodid hõlmavad järgmist:
- Kiropraktika instrumentide tehnika (CIT): siin ravitakse subluksatsioone nn aktivaatoriga. Selle väikese instrumendiga rakendab kiropraktik suunatud impulsse, et kõrvaldada kõrvalekalded või ummistused. Meetodit peetakse väga õrnaks ja seetõttu on see populaarne laste ja vanemate patsientide seas.
- Flexion-Distraction (Coxi ketta tehnika): spetsiaalsed kiropraktika ravilauad aitavad kiropraktikul avada kettaruume ja ravida selgroolülisid.
- Full-Spine-Specific Technique (FSST): see puhtalt manuaalne ravimeetod püüab otseselt vabastada lülisamba või vaagna ummistused.
- Thompsoni terminalipunkti tehnika (TTPT): siin mängib olulist rolli kiropraktika ravilaud. Niinimetatud tilkade abil saab seda sektsioonide kaupa reguleerida, et kiropraktik saaks üksikutele kehaosadele suunatud impulsse rakendada.
Millised kõrvaltoimed on võimalikud pärast ravi?
Varem pidasid mõned inimesed kiropraktiku ravi üsna ohtlikuks – praktikutele eelnes luumurdjate maine. See oli kindlasti tingitud tõmblevatest, üsna konarlikest seadistusmeetoditest. Tänapäeva kiropraktikud on palju ettevaatlikumad ja õrnemad, nii et pole vaja karta soovimatute kõrvalmõjude pärast.
Kui väljaõppinud praktik seda õigesti kasutab, on kõrvaltoimed harvad. Mõnikord – eriti pärast esmast ravi – võib ravitavas kehaosas tekkida kerge lihasvalu või pingetunne. Kuid see niinimetatud esialgne ägenemine pärast kiropraktilist ravi paraneb tavaliselt ühe või kahe päeva pärast iseenesest.
Väga harvadel juhtudel tekivad kiropraktiku ebaõige töö korral komplikatsioonid, nagu närvikaotuse sümptomid (nt tuimus või halvatus). Veelgi vähem levinud on lülisamba kaelaosa veresoonte kahjustus, kui seda kiropraktiliselt kohandatakse. Veresoonte kahjustus võib põhjustada verehüüvete teket ja seega insuldi.
Millal kiropraktikat mitte kasutada
Kiropraktik saab ravida ainult funktsionaalse põhjusega kaebusi. See tähendab, et kiropraktiline ravi ei pruugi parandada orgaanilisi muutusi, nagu osteoartriit või lülivaheketaste herniad, ning halvimal juhul võib neid isegi süvendada. Seetõttu on enne kiropraktilist ravi oluline välistada sellised olemasolevad seisundid.
Kiropraktikat ei tohi kasutada ka ägedate vigastuste või luu- ja/või sidekude hävitavate protsesside korral, nagu vähikasvajad, luumetastaasid, osteoporoos ja kollagenoos (sidekoehaigus).
Kiropraktikud peaksid rasedaid naisi ravima ettevaatusega. Üldiselt peaksid rasedad naised enne alternatiivsete meditsiinimeetodite otsimist kõigepealt rääkima oma arsti või ämmaemandaga.
Mis ravi maksab ja kes need kulud kannab?
Kiropraktilise ravi eest vastava lisakoolitusega paneelarsti (kiropraktik) poolt saab tasuda kohustuslik ravikindlustus. Eraarsti kiropraktika ravi seevastu peavad kinni maksma need, kellel on kohustuslik ravikindlustus.
Enamik eraravikindlustusi katab kiropraktika kulud, eriti kui ravi viib läbi kiropraktika väljaõppe saanud arst.
Austrias ei ole riikliku tervisekindlustusega kaetud kiropraktika ravi, mille viib läbi vastava väljaõppe saanud arst või füsioterapeud. Sageli katab eraravikindlustus selle aga teatud tingimustel.
Sama kehtib ka Saksamaa ja Austria kohta: enne ravi alustamist uurige oma kindlustusseltsist, kas ja millistel tingimustel nad katavad kiropraktiku kulud.
Kiroteraapia: tähendus, areng, piiritlemine
Kiroteraapia – mis see täpselt on? Mõiste pärineb kreeka keelest ja tähendab "kätega harjutamist". Kiroteraapia tähendab selle definitsiooni järgi seega tervisehäirete manuaalset teraapiat (manuaalmeditsiin).
Maailma Kiropraktika Assotsiatsiooni määratlus on laiem. Kiropraktikat kirjeldatakse kui "tervishoiuala, mis tegeleb neuromuskuloskeletaalse süsteemi häirete diagnoosimise, ravi ja ennetamisega ning nende häirete mõjuga üldisele tervisele."
Kiropraktika sai alguse USA-st, seal tekkisid esimesed kiropraktika meetodid 1890. aastatel. Kuni umbes 1950. aastani piirdus kiropraktika Põhja-Ameerikaga ning alles 1960. ja 1970. aastatel saavutas see laiema tuntuse ja tunnustuse, sealhulgas tavameditsiini valdkonnas. Tänapäeval on kiropraktika paljudes maailma riikides meditsiiniliste või paranduslike diagnostika- ja ravimeetodite repertuaari lahutamatu osa.
Mis on kiropraktik?
Kohati pakuvad oma teenuseid ka nn kiropraktikud. Need on läbinud (peamiselt USA-s) mitu aastat ülikooliõpinguid, millele järgnes praktiline faas kiropraktika valdkonnas. Saksamaal aga puudub selle elukutse jaoks seaduslik alus, mistõttu saavad kiropraktikud siin riigis tegutseda ainult mittearstina.
Arstidel on lubatud pakkuda kiroterapeutilist ravi ka Saksamaal, kui nad on läbinud “manuaalmeditsiini” täiendkoolituse. Seejärel võivad nad end nimetada kiroterapeutideks. Täiendavat koolitust pakuvad Saksamaal (ja mõnes teises riigis, näiteks Austrias ja Šveitsis) tunnustatud erialaliidud. Selle lõpetab läbivaatus arstide liidu ees.
Austrias tohivad kiropraktikuna töötada ainult vastava lisaväljaõppega arstid ja füsioterapeudid.
Füsioteraapia ja kiropraktika erinevus
Füsioteraapia hõlmab laias valikus aktiivseid ja passiivseid ravimeetodeid nagu harjutusravi, elektriravi, vesiravi – ja manuaalmeditsiin (manuaalteraapia). Kiropraktika on ka manuaalne ravimeetod. Tegelikult terminid "manuaalne meditsiin"; "kiropraktikat" ja "kiropraktikateraapiat" kasutatakse sageli isegi vaheldumisi – nende mõistete ümber on sageli segadust.
Erinevus osteopaadi ja kiropraktiku vahel
Osteopaatia ja kiropraktika on mõnes aspektis sarnased – mõlemad on alternatiivmeditsiini manuaalsed meetodid. Siiski on aluseks olevas lähenemisviisis erinevusi:
Kiropraktika seevastu, nagu alguses kirjeldatud, omistab enamiku füüsilisi kaebusi subluksatsioonidele, nagu selgroolülide ummistused, mis häirivad signaalide edastamist närviteede kaudu.
