Ebola: Kirjeldus
Ebola (Ebola palavik) on raske viirusinfektsioon, mis kuulub nn hemorraagiliste palavikute hulka. Need on nakkushaigused, millega kaasneb palavik ja suurenenud kalduvus veritsusele (sh sisemine verejooks). Riskipiirkonnaks on peamiselt ekvatoriaalne Aafrika, kus arstiabi on sageli ebapiisav.
Esimest korda Ebola viirusega nakatumist kirjeldati 1970. aastatel Sudaanis ja Kongos. Sellest ajast peale on Ebola epideemiaid korduvalt esinenud. Varem suudeti haigust ohjeldada enamasti nakatunute range isoleerimisega, mis hoidis ära suuremad epideemiad. Lisaks piirab selle levikut ka kõrge suremus. Surm saabub sageli juba mõne päeva pärast. Praeguseks ei ole Ebola raviks ühtseid standardeid.
Ebola põhjustatud suure ohu tõttu arutatakse haigusetekitajat kui võimalikku sõjategevust. Seni pole aga viiteid sellisele kasutamisele. Jaapani sekti Aum katse kasutada Ebola viiruseid Jaapanis terrorirünnakute jaoks ebaõnnestus.
Ebola viirusega väga sarnane patogeen on Marburgi viirus, samuti hemorraagiline palavik. Mõlemad viirused kuuluvad filoviiruse perekonda. Need põhjustavad sarnase kuluga haigusi, mida ei saa üksteisest selgelt eristada.
Ebolast tuleb teatada
Ebola: sümptomid
Nakatumise ja Ebola puhangu vahel kulub 2–21 päeva (keskmiselt kaheksa kuni üheksa päeva). Sümptomite hulka kuuluvad:
- peavalu ja valutavad jäsemed
- kõrge palavik (võib vahepeal taanduda, kuid haigus võtab siis hiljem sageli raskema käigu)
- konjunktiviit
- iiveldus
- nahalööve
Lisaks võib neeru- ja maksafunktsioon olla häiritud.
Juba paar päeva pärast haiguspuhangut võib tekkida tugev sisemine ja välimine verejooks, mis pärineb peamiselt limaskestadelt. Lisaks silmale ja seedetraktile võivad kahjustada ka teised elundid.
Ebola arenedes ebaõnnestuvad sageli mitmed elundid. Samuti võib tekkida ajupõletik (entsefaliit), mis halvendab veelgi prognoosi. Rasked haigusjuhud sarnanevad septilise šokiga ja võivad lõppeda surmaga. Surma põhjuseks on sageli südamepuudulikkus.
Kirjeldatud haiguse kulg ei ole Ebola spetsiifiline! Palavik, verejooks ja elundikahjustus esinevad ka teiste raskete infektsioonide korral. Seetõttu on arstidel raske alguses täpset diagnoosi panna.
Ebola: põhjused ja riskitegurid
Haigust põhjustab Ebola viirus, millest on teada viis tüve. Seni on kolm neist viirustüvedest põhjustanud inimestel suuri haiguspuhanguid.
Nakatumine loomalt inimesele
Seetõttu tuleks haiged loomad võimalikult kiiresti karantiini panna. Surnud loomade korjused tuleb hoolikalt kõrvaldada. Nende loomade toorest liha ei tohiks tarbida.
Erinevalt paljudest teistest troopilistest infektsioonidest ei ole Ebola viiruse ülekandumine sääsehammustuste kaudu siiani teada.
Infektsioon inimeselt inimesele
Ebola nakatumine inimeselt inimesele toimub tavaliselt ainult tiheda kontakti kaudu. Harvadel juhtudel võib Ebola viirus levida ka köhimise teel (piisknakkus).
Nakatunud inimesed on nakkavad seni, kuni haiguse sümptomid püsivad. Inkubatsiooniperioodi jooksul (= nakatumise ja esimeste sümptomite puhkemise vaheline faas) ei ole seni teatatud.
Ebolahaigete sugulastel ja hooldajatel on samuti suur oht nakatuda. Ugandas 2000. aastal puhkenud haiguspuhangu ajal oli viirusega nakatunud 60 protsenti meditsiinitöötajatest. Seetõttu tuleb Ebola haiged rangelt isoleerida. Vältida tuleks igasugust füüsilist kontakti ja esemete, näiteks söögiriistade jagamist.
Samuti võivad isoleerida isikud, kes on olnud patsiendiga väga tihedas füüsilises kontaktis (nt elukaaslased, lapsed). Igal juhul tuleks iga kontaktisiku kehatemperatuuri regulaarselt kontrollida.
Nakatumise oht Ebola piirkondadesse reisides
Ekspertide hinnangul ei ole ebola levikualadele (eriti Kesk-Aafrika troopilistesse vihmametsadesse) reisijatel tavaliselt suurenenud nakatumisoht. Suures ohus on ainult need, kes puutuvad kokku nakatunud inimestega. Sellegipoolest peaksid kõik puhkajad enne reisile asumist tutvuma sihtkoha piirkonna terviseseisundi hetkeseisuga.
Ebolast tuleb teatada
Ebola varajase hoiatamise süsteemid on suurte puhangute ennetamiseks või ohjeldamiseks hädavajalikud. Saksamaal, Austrias ja Šveitsis peavad arstid isegi kahtlustatavatest Ebola-nakkuse juhtudest teatama vastutavale tervishoiuasutusele, märkides ära patsiendi nime.
Ebola: uuringud ja diagnoosimine
Eriti haiguse varases faasis on raske eristada Ebola palavikku teistest haigustest, nagu kollapalavik, Lassa palavik, denguepalavik või isegi malaaria. Kahtlustatavatel juhtudel tuleb patsiendid varakult isoleerida. Proovid võetakse ja neid uuritakse Ebola viiruse suhtes. Haigustekitajat saab tuvastada eelkõige verest, aga ka nahast. Viirusevastased antikehad tekivad tavaliselt alles hiljem haiguse käigus.
Ainult kõrgeima turvatasemega spetsialiseeritud laborid võivad töötada Ebola viirusega ja uurida ebola kahtlusega patsientide proovimaterjali.
Ebola: ravi
Praeguseks ei ole Ebola jaoks spetsiifilist ravi, mistõttu on suremus väga kõrge. Samuti puuduvad standardsed ravisoovitused. Kaaluda võib teraapiat viirusevastase ravimiga, kuid seni pole – erinevalt sarnastest viirushaigustest – õnnestunud.
Hiljutised uuringud kahe uue Ebola-vastase antikehapreparaadiga annavad aga lootust: praeguste tulemuste kohaselt võivad need varakult manustatuna ravida kuni 90 protsenti patsientidest. USA-s on need juba heaks kiidetud ebolavastaste ravimitena (vastavalt oktoobris ja detsembris 2020). Euroopa jaoks pole (veel) heakskiitu.
Siin saab Ebola-nakkust seni ravida vaid sümptomaatiliselt. Võimaluse korral osutatakse patsientidele intensiivravi. Eriti oluline on piisav vedeliku tarbimine elektrolüütidega. (Otsese) elundipuudulikkuse korral tuleb kiiresti alustada elundi asendusprotseduuridega, näiteks dialüüsiga neerupuudulikkuse korral.
Mõnel juhul antakse Ebola patsientidele ka antibiootikume, et võidelda sekundaarsete bakteriaalsete infektsioonidega, mis võivad haiget keha kergemini mõjutada. Rahustid võivad olla olulised ka patsientide ärevuse leevendamiseks. Lisaks on oluline kontrollida vere hüübimist.
Ebola: haiguse kulg ja prognoos
Haiguse üldiselt halb prognoos on tingitud ka halvasti arenenud tervishoiusüsteemidest piirkondades, kus Ebola viirus levib. Sümptomid ja elundipuudulikkus nõuavad sageli kalleid ja kaasaegseid ravimeetodeid, mida sellistes riikides tavaliselt ei ole.
Nendel põhjustel põhjustab Ebola surma 25–90 protsendil juhtudest. Nakatunud surevad sageli mõne päeva jooksul pärast haiguse algust. Ebola nakkuse ellujääjad peavad sageli tegelema pikaajaliste tagajärgedega, nagu psühhoos ja maksapõletik (hepatiit).
Ebola: ennetamine
Seni on EL-is ja mõnes teises riigis heaks kiidetud kaks ebolavastast vaktsiini:
Esimene sai heakskiidu 2019. aastal, mis on elusvaktsiin, mida saab manustada täiskasvanutele lihasesüstina (lastele heakskiitu pole). Sellisel juhul piisab ühest vaktsiiniannusest. See kaitseb ilmselt väga tõhusalt nakkuse eest. Isegi inimestel, kes on juba Ebola viirusega kokku puutunud, pakub vaktsineerimine siiski teatud kaitset. Need, kes vaktsineerimisest hoolimata ebolasse nakatuvad, kogevad haiguse kulgu tavaliselt kergemalt. Kui kaua elusvaktsiini toime kestab, pole veel teada.
