Mis on elektromüograafia?
Elektromüograafia hõlmab lihaskiudude elektrilise aktiivsuse mõõtmist ja selle registreerimist nn elektromüogrammina. Eristatakse:
- Pinna EMG: siin on mõõteelektroodid naha külge kinni jäänud.
- Nõela EMG: siin sisestab arst nõela elektroodi lihasesse.
Mõlemal juhul mõõdetakse lihase aktiivsust nii liikumisel kui ka puhkeolekus. Mõõdetava tegevuse tüübi ja intensiivsuse põhjal saab arst teha järeldusi haiguse päritolu ja ulatuse kohta.
Elektriline lihaste aktiivsus
Lihase liigutamise korral edastab aju elektrilise impulsi närvi kaudu nn neuromuskulaarsele otsaplaadile – motoorsete närvide ja lihasraku vahelisele “kontaktpunktile”. Siin vabastab impulss sõnumitooja aineid, mis viivad ioonikanalite avanemiseni lihasraku membraanis. Tekkiv ioonivoog läbi membraani tekitab elektrilise pinge: nn lihase aktsioonipotentsiaal (MAP) levib lihasrakus, põhjustades väikseid lihastõmblusi ja seda saab mõõta potentsiaalina.
Millal teete elektromüograafiat?
Biofeedbackis kasutatakse vahepeal ka elektromüograafiat – käitumisteraapia erimeetodit –, mis võib anda patsiendile infot lihaspingetest, mida ta ise ei taju. Nii õpib ta neid sihipäraselt mõjutama.
Elektromüograafia kõige levinumad põhjused on:
- Lihasepõletik (müosiit)
- Lihashaigused (müopaatiad)
- lihasnõrkus (müasteenia)
- patoloogiliselt pikenenud lihaspinge (müotoonia)
Mida teete elektromüograafia ajal?
Nõel EMG algab elektroodi sisestamisega lihasesse, mis kajastub elektromüogrammis lühikese tuletatava elektripotentsiaalina. Kui potentsiaali ei mõõdeta, näitab see lihaste atroofiat. Kui potentsiaal on oluliselt pikenenud, eeldab arst põletikku või lihashaigust.
Seejärel mõõdetakse lihaste aktiivsust puhkeolekus. Kuna terve lihas ei kiirga elektrilisi impulsse, ei tohiks lihaste aktiivsust mõõta, välja arvatud väiksemate, väga lühikeste potentsiaalide puhul.
Lihase püsiv erutus võib tekkida, kui närvi ja lihase vaheline ühendus katkeb või närv ise on kahjustatud.
Seevastu kleepuvate elektroodidega pinna-EMG ei registreeri üksikuid lihaskiude, vaid kogu lihast või lihasrühma. Seda tüüpi elektromüograafiat kasutatakse peamiselt spordifüsioloogias ehk biofeedbackis. Elektroodid kinnitatakse nahale. Potentsiaale mõõdetakse pinges ja puhkeolekus.
Millised on elektromüograafia riskid?
Elektromüograafia on suhteliselt lihtne uuring. Kuna nõel-EMG nõelelektrood on peenem kui tavaline nõel, tunneb enamik inimesi selle lihasesse sisestamisel vaid lühikest torki, nagu nõelravi nõela puhul. Lihaste pingutamine võib seejärel põhjustada kerget valu.
Elektromüograafia ei kahjusta lihaseid ega närve. Harvadel juhtudel tekivad nõela EMG tagajärjel infektsioonid või verejooks. Seetõttu tuleks verejooksu kalduvus eelnevalt välistada.
Kleepuvad elektroodid võivad põhjustada nahaärritust. Võimalik on ka plaastriallergia.
Mida pean silmas pidama pärast elektromüograafiat?
Pärast ambulatoorset elektromüograafiat võite koju minna. Kui uuritud kehapiirkonnas tekib punetus või põletik, teavitage sellest viivitamatult oma arsti.
