Lühiülevaade
- Põhjused: Sidemete ja lihaste nõrgenemine vaagnapiirkonnas, ebaõige pinge raskuste tõstmisest, tugev ülekaal, krooniline kõhukinnisus, nõrk sidekude, sünnitus.
- Teraapia: Vaagnapõhja harjutused, hormonaalne ravi menopausi ajal, kirurgilised korrektsioonid, pessaar
- Sümptomid: alakõhu- või seljavalu, survetunne tupes, valu urineerimisel või roojamisel, stressipidamatus, nt köhimisel, kuseteede infektsioonid, uriini tagasivool neerudesse (väga harv)
- Diagnoos: Günekoloogiline uuring tupepeegli ja palpatsiooniga, köha koormustest, võimalik ultraheliuuring ja uriini kontroll.
- Prognoos: Sobiva ravi ja ennetusmeetmetega on võimalik vältida prolapsi kordumist.
- Ennetamine: vältige kordumist ennetavate meetmetega, nagu regulaarne treening ja vaagnapõhjaharjutused, vältige raskete raskuste tõstmist, vähendage liigset kaalu.
Mis on emaka prolaps ja tupe prolaps?
Kui toimub üldine vaagnapõhja alanemine, nimetavad arstid seda suguelundite laskumiseks või descensus genitaliseks. Sel juhul “rippuvad” emakas, kusepõis, pärasool, pärasool või tupp vaagnas tavapärasest madalamal.
Descensus uteri viitab emaka alanemisele. Äärmuslikel juhtudel ulatub emakas isegi osaliselt või täielikult läbi tupe väljapoole. Seejärel räägivad arstid emaka väljalangemisest (emaka prolaps). Kergetel juhtudel on emaka prolaps asümptomaatiline. Enamasti tuleb aga ette erinevaid kaebusi.
Lisaks emaka prolapsile esineb ka tupe prolaps (descensus vaginae). Sel juhul vajub tupp allapoole, nii et tupp punnitab läbi tupeava. Kui tupe osad ripuvad välja, nimetatakse seda tupe prolapsiks (vagiina prolaps või tupe prolaps).
Üldiselt tekib 30–50 protsendil naistest elu jooksul vaagnapõhja prolaps. Sümptomid ei pea aga ilmtingimata ilmnema. Paljudel naistel pole kerge prolapsi kaebusi, mistõttu pole see sageli meditsiiniliselt üldse asjakohane. Ravi on vajalik vaid tugevama laskumise korral, millega kaasnevad märgatavad sümptomid või funktsionaalne häire ning loomulikult emaka või tupe prolapsi korral.
Laskumine vaagnapõhja piirkonnas mõjutab mõnikord ka nooremaid naisi. Seda eriti juhul, kui esineb krooniline sidekoe nõrgenemine.
Mis on põhjused ja riskitegurid?
- Vaagnapõhja üle- ja valekoormus raskest füüsilisest tööst
- Rõhu tõus kõhuõõnes selliste haiguste tõttu nagu krooniline bronhiit või krooniline kõhukinnisus
- Rasvumine
- Sidekoe üldine nõrkus
Lisaks on mõnel naisel emakas sünnist saati kõhus kõrvalekalduvas asendis. Sellised asendianomaaliad suurendavad ka emaka prolapsi riski. Sellisel juhul ilmnevad esimesed sümptomid sageli alates 30. eluaastast.
Nõrgenenud vaagnapõhi pärast sünnitust
Pärast sünnitust suureneb vaagnapõhja langemise tõenäosus. Kui lootel on suur kaal, on vaagnapiirkonna sidemetel suurem koormus. Võimalik oht on ka tupevigastused sünnituse ajal. Naised, kellel on elus mitu last, kannatavad emaka prolapsi all suhteliselt sagedamini ja varem.
Kuidas vaagnapõhja laskumist ravitakse?
Sõltuvalt emaka või tupe prolapsi staadiumist ja haige inimese vanusest võib kaaluda erinevaid ravimeetodeid. Põhimõtteliselt on teraapia vajalik siis, kui longus põhjustab ebamugavust. Meetod sõltub siis sellest, kas patsient soovib endiselt lapsi saada.
Kergete vormide korral ja ennetava meetmena, näiteks raseduse ajal, aitavad vaagnapõhjalihaste harjutused. Need on spetsiaalsed harjutused, mis tugevdavad spetsiaalselt vaagnapõhja lihaseid. See aitab vältida vaagnaelundite langust. Kerged laskumisvormid võivad taanduda iseenesest, st ilma erilise meditsiinilise sekkumiseta.
Emaka prolapsi või tupe prolapsi operatsioon
Raskematel juhtudel on operatsioon vältimatu. Põhimõtteliselt võib kaaluda järgmisi "juurdepääsuteid":
Kõige soodsamal juhul teostab arst operatsiooni ainult tupe kaudu.
Laparoskoopias sisestatakse endoskoop ja kirurgiline instrument väikese sisselõike kaudu kõhuseinasse ning operatsioon tehakse nii.
Mõnikord on aga vaja teha alakõhule umbes viie sentimeetri pikkune sisselõige, mille kaudu operatsioon tehakse.
Operatsiooni käigus pingutatakse vaagnalihaseid ja langenud elundid viiakse tagasi algasendisse. Arst teeb vaagnapõhjalihaste pingutamiseks ja kõhukelme tugevdamiseks nn vaginoplastika.
Tagumise vaginoplastika korral eemaldab kirurg tupe naha pärasoolest ja eemaldab liigse veninud tupe naha. Pärast põie või pärasoole kokkuõmblemist õmbleb ta tupe naha uuesti. Rektaalse prolapsi korral kaalutakse tagumist vaginoplastikat.
Nn sakrokolpopeksia puhul kinnitab opereeriv arst tupeotsa ehk emakakaela plastvõrgu abil ristluu külge. See protseduur on võimalik ka laparoskoopia abil endoskoobi abil. Sakrospinaalne fiksatsioon tähendab, et kirurg kinnitab emaka või tupe otsa keha enda kinnihoidvate sidemete (ligamentide) külge vaagnas, tõstes seda seega üles.
Millist kirurgilist tehnikat kasutatakse, sõltub ka sellest, kas on terve emakas ja kas patsient soovib emakat säilitavat operatsiooni. Näiteks on üks neist meetoditest sakrospinaalne fikseerimine.
Kui emaka prolapsi või tupe väljalangemisega kaasneb kontrollimatu uriinileke (inkontinentsus), on mitmeid muid kirurgilisi protseduure, nagu tupeseina tõstmine ja kusiti põie kaela nurga korrigeerimine (kolposuspensioon).
Transvaginaalse võrgu (TVM) protseduur on veel üks võimalus emaka prolapsi raviks. Selle protseduuri käigus sisestab arst operatsiooni ajal tupe kaudu põie ja vaagnapõhja vahele võrgu.
Järelhooldus pärast operatsiooni
Operatsioon kestab umbes 30 kuni 60 minutit ja seda tehakse tavaliselt üldnarkoosis. Mõned haiglad ja arstiabikeskused pakuvad ravi ka kohaliku tuimestuse all. Pärast operatsiooni on vajalik haiglas viibimine umbes kaks päeva. Tüsistused operatsiooni ajal on väga haruldased. Tavaliselt naasevad opereeritud naised mõne päeva pärast oma tavapärasele tööle.
Pessaar
Vanemate ja füüsiliselt väga nõrkade naiste puhul ei ole operatsioon võimalik. Siin toimub ravi tavaliselt õrnalt nn pessaaride abil. Pessaar on topsi-, kuubi- või rõngakujuline ning valmistatud kõvast kummist või silikoonist. Pessaari sisestab arst tuppe ja see toetab emakat. See ei paranda olemasolevat laskumist, vaid ainult neutraliseerib edasist laskumist. On oluline, et arst puhastaks pessaari regulaarselt ja sisestaks selle uuesti, et see ei tekitaks põletikku. Põhimõtteliselt saab seda kasutada ainult emaka prolapsi raviks, kui kõhukelme lihased on veel piisavalt tugevad.
Milliseid sümptomeid põhjustab vaagnapõhja longus?
Enamikul naistel põhjustab emaka väljalangemine kroonilist survetunnet või võõrkehasid tupes ning pidevat allapoole tõmmet. See tekitab hirmu, et midagi võib tupest “välja kukkuda”. Seetõttu löövad haiged naised sageli jalad risti. Lisaks on suurenenud põletik ja limaskestade kattekiht, kuna tupefloora on muutunud. Tekivad ka survehaavandid.
Teine sümptom on verine eritis tupest. Kui prolaps on suhteliselt tõsine, võib tupp või emakas tupe väljalaskeava kaudu paisuda ja seda saab palpeerida.
Kuseteede infektsioonid võivad samuti esineda sagedamini. Äärmuslikel juhtudel nihkub või vajub ka kusepõis. Selle tulemusena nihkub uriin tagasi neerudesse. Kuid see tüsistus on haruldane.
Selja poole, emaka lähedal, on pärasool ja anaalkanal. Kui emakas libiseb alla ja tagasi, võib see avaldada survet pärasoolele. Võimalikud tagajärjed on kõhukinnisus ja/või valu roojamise ajal. Üksikjuhtudel esineb ka roojapidamatust.
Kui emaka prolaps jääb pikemaks ajaks märkamatuks, surub see üha enam vaagnapõhjale. Äärmuslikel juhtudel ulatub emakas täielikult või osaliselt tupest välja. Seejärel räägivad arstid emaka prolapsist või emaka prolapsist. Sümptomid on siin ilmselged: emakas on visuaalselt nähtav väljastpoolt.
Kuidas vaagnapõhja prolapsi uuritakse ja diagnoositakse?
Seejärel paneb arst günekoloogilise läbivaatuse abil selge diagnoosi. Tupe uurib ta tupepeegli abil ning kompib ka kõhuorganeid väljast ja tupe kaudu. Rektaalne uuring on samuti osa emaka prolapsi kahtlusest. Arst palpeerib otse pärasoolde. Näiteks võib tuvastada pärasoole seina (rektocele) invaginatsiooni tupe suunas. Selline punn on tavaline kõhukinnisuse põhjus.
Stressinkontinentsi olemasolu kontrollimiseks kasutatakse nn köha stressitesti. See juhtub siis, kui uriin lekib füüsilise pingutuse, näiteks tugeva köhimise või tõstmise ajal. See on tõenäolisem kerge vaagnapõhja prolapsi korral. Raskema langusega naistel on seevastu põie tühjendamisega raskem olla, kuna kusiti võib olla painutatud.
Haiguse kulg ja prognoos
Vaagnapõhja (descensus genitalis) laskumisel on neli erinevat astme:
- 1. aste: vajumine tupes
- 2. aste: laskumine jõuab tupe väljavooluni
- 3. aste: laskumine ulatub tupe väljalaskeavast kaugemale
- 4. aste: emakas või tupp ulatub suurel määral välja tupe väljalaskeavast (prolaps)
Emaka prolaps ja tupe prolaps ei ole iseseisvad haigused, vaid nõrgeneva vaagnapõhja sümptomid. Sel põhjusel saab vaagnapõhja prolapsi ravida ainult sümptomaatiliselt. Põhjuslik ravi ei ole võimalik. Vaagnapõhja nõrkuse tõttu on võimalikud korduvad prolapsid. Ennetavad meetmed aitavad vähendada haiguse kordumise ohtu.
Ennetamine
Teine meede on vältida liigset füüsilist stressi, näiteks raskete raskuste tõstmist. Kui tõstmine on vältimatu, tuleks jälgida, et mitte kõverdatud asendist tõsta, vaid seda tehes tuleks kükitada. Regulaarne treenimine hoiab ära ka emaka prolapsi. Eriti kasulikuks on osutunud vastupidavusalad, nagu ujumine, rattasõit või jooksmine. Ülekaalulistel naistel soovitatakse ka kehakaalu vähendada.
Kõik need meetmed aitavad nii enne kui ka pärast operatsiooni emaka prolapsi või tupe prolapsi korral. Siiski pole ühtki garanteeritud meetodit vaagnapõhja laskumise vältimiseks. Kõik ennetusmeetmed vähendavad ainult individuaalset riski.
