Hambad: funktsioon, anatoomia ja haigused

Mis on hambad?

Hambad on peamised vahendid toidu “tükeldamiseks”, st mehaaniliseks seedimiseks. Need on kõvemad kui luud – närimispinnal kõige paksem email on kehas kõige kõvem aine.

Piimahambad ja täiskasvanud hambad

Laste esmane hambumus koosneb 20 hambast (piimahambad, ladina keeles: dentes decidui): igas kvadrandis on viis hammast (hambaravi jagab hambumus neljaks kvadrandiks). Nad puhkevad kuuendal kuul kuni teise eluaasta lõpuni. Igal hambal on juur, millega see kinnitub lõualuusse.

Jäävhambad (dentes permanentes) on juba olemas lapse lõualuus, piimahammaste juurte all ja vahel. Kuna lapse lõualuus ei jätku kõikidele jäävhammastele, siis paiknevad purihambad alalõualuu harus ja ülemise lõualuu tagaseina piirkonnas. Seetõttu peavad nad kasvufaasis läbi viima keerulise migratsiooni oma lõplikule positsioonile hambumuses. Kui see ränne on kuidagi häiritud, võivad jäävhambad lõualuus valest kohast välja murda. Mõned purihambad asetsevad ka risti ja ei saa üldse purskuda.

Hambakroon, hambakael, hambajuur

Kui lõikehambad, purihambad ja purihambad on erineva kujuga, on nende struktuur põhimõtteliselt sama: kõige ülemist osa, mis ulatub igemetest suuõõnde, tuntakse hambakroonina. Selle all on hambakael, õhuke üleminek kroonist hambajuurele. Tavaliselt on hambakael vaevu nähtav, kuna seda ümbritsevad suures osas igemed. Alumist kahte kolmandikku hambast nimetatakse hambajuureks; see ankurdab hamba luusse. Lõikehammastel ja hambahammastel on mõlemal üks juur, purihammastel aga tavaliselt üks kuni kolm. Juurte arv on inimestel väga erinev. Üldiselt on nii, et mida kaugemal on hammas lõualuus, seda rohkem on sellel juuri.

Hambaemail

Hammaste kroonid on kaetud emailiga, mis on keha kõige vastupidavam kude. See koosneb peamiselt kaltsiumi, fosfaadi ja fluori mineraalsooladest. Fluoriühendid vastutavad selle erakordse kõvaduse eest. Tänu neile talub terve hambaemail peaaegu igasugust mehaanilist koormust – kuid mitte mõningaid keemilisi ja bioloogilisi aineid: happed ja bakterid võivad söövitada ja pehmendada ka kõige stabiilsemat hambaemaili.

Dentiin (dentiin)

Hambapulp (pulp)

Pehme pulp asub hamba sees. See sisaldab närvikudet, on hästi varustatud verega ja toidab hammast seestpoolt väljapoole. Viljaliha on ühendatud lõualuuga juure otsas oleva väikese augu kaudu. Närvikiud ja veresooned kulgevad juuretipu kanali kaudu luust pulpi.

Parodontium

Üleminekul hambakroonist hambakaelale pesitseb igeme tihedalt vastu hammast ja hoiab seda õhukeste kiududega elastselt paigal. Lõualuus on sügavad kondised süvendid (alveoolid), millesse on sobitatud hambajuured. Hamba ja lõualuu vahel on mikroskoopiliselt tilluke tühimik, mida läbivad kinnikiud, mis tagavad hamba vetruva vedrustuse luuses pesas. Väikest vahet läbivad kiud kinnituvad hambajuurele juurepinda katval nn tsemendil. Kõik kihid koos moodustavad parodondi.

Mis on hammaste funktsioon?

Hammaste ülesanne on jahvatada kogu toit nii, et seda saaks süljega segatuna alla neelata ja moodustada viljaliha. Hambad mängivad olulist rolli ka näo alaosa kujus ja kõne ajal helide tekkes.

Kus hambad asuvad?

Milliseid probleeme võivad hambad põhjustada?

Valed asetused ja eriti üksikute hammaste puudumine võivad viia temporomandibulaarliigese nihkeni, millele järgneb peapiirkonna lihaspinge ja peavalud. Üksikud puuduvad hambad põhjustavad ka naaberhammaste nihkumist või kaldumist.

Hambavalu on ka tavaline probleem suus olevate närimisvahenditega. Kuidas see valu tekib? Hambaid varustavad närvikiud, mis pärinevad viiendast kraniaalnärvist (kolmnärv). Närvikiud sisenevad igasse hambajuuresse altpoolt läbi lõualuu avade ja asuvad hambapulbi keskel. Hammast ümbritsev kaitsev dentiini ja emaili kiht takistab stiimulite, nagu külm, kuumus või hape, ebameeldivana tajumist. Kui aga email on kahjustatud (nt kaariese tõttu), võib tekkida hambavalu.

Ka paljastatud hambakaelad reageerivad sageli väga tundlikult kuumale kohvile, jäätisele jms. Nende peamiseks põhjuseks on periodontiit – krooniline parodondipõletik, mis põhjustab igemete üha suuremat taandumist, paljastades hambakaela. Selle tulemusena muutuvad kahjustatud hambad üha lahti ja võivad lõpuks isegi välja kukkuda.