Lühiülevaade
- Definitsioon: rakkude proliferatsioon ja/või rakkude suurenemine kilpnäärmes. "Kuumad" ("soojad") sõlmed toodavad kilpnäärmehormoone, "külmad" sõlmed mitte.
- Sümptomid: suuremate sõlmedega, neelamisprobleemid, häälekähedus, vajadus kurku puhastada, üldine survetunne kurgus. Võimalik valu, kui sõlmedele avaldatakse otsest survet. Kaudsed sümptomid kuumade sõlmedega: suurenenud hormoonide tootmine põhjustab hüpertüreoidismi sümptomeid.
- Põhjused: sh healoomulised kudede kasvajad kilpnäärmes (peamiselt autonoomne adenoom – tavaliselt joodipuudusest põhjustatud), tsüstid, harva kilpnäärmevähk või metastaasid.
- Millal pöörduda arsti poole? Alati, kui märkate kilpnäärmes sõlmelisi muutusi. Ainult arst saab öelda, kas ravi on vajalik.
- Diagnoos: esmane konsultatsioon, füüsiline läbivaatus, ultraheliuuring, stsintigraafia suuremate sõlmede korral, koeproov (biopsia) külmade sõlmede jaoks.
- Ennetamine: Joodirikas dieet rohke merekala ja jodeeritud lauasoolaga (kilpnäärme ületalitluse korral pole soovitav!). Rasedad saavad jooditablette.
Kilpnäärme sõlmed: ohtlikud või mitte?
Enamik kilpnäärme sõlmedest on kahjutud. See kehtib eriti nn kuumade (hormoone tootvate) sõlmede kohta. Külmade (mitteaktiivsete) sõlmede puhul on vähirisk mõnevõrra suurem, umbes neli protsenti. Üldiselt on vähem kui üks protsent kõigist kilpnäärme sõlmedest pahaloomulised.
Kilpnäärme sõlmed: määratlus
Kilpnäärme sõlmed tekivad siis, kui hormooni tootva organi üksikute piirkondade rakud vohavad ja/või suurenevad. Mõned sõlmed kasvavad vaid piiratud ulatuses, teised aga aina suuremaks. Kilpnäärme sõlm võib aga ka ise taanduda.
Kilpnäärme sõlmed: sagedus
Sõlmed kilpnäärmes on väga levinud ja muutuvad vanuse kasvades sagedamaks. Üldiselt on umbes 30 protsendil täiskasvanutest nodulaarsed muutused hormoone tootvas näärmes ja üle 65-aastastel inimestel on see näitaja isegi üle 50 protsendi.
Naistel on kilpnäärme sõlmede tõenäosus neli korda suurem kui meestel.
Umbes kümnel protsendil juhtudest tekivad kilpnäärme sõlmed koos struumaga.
Külm sõlm, kuum sõlm
Kilpnäärme sõlmede eristamine "kuumadeks" või "külmateks" pole nende temperatuuriga kuidagi seotud. Pigem puudutab see sõlmede aktiivsust, st kas nad toodavad hormoone või mitte.
- Kuumad sõlmed: kui kilpnäärme sõlmedes toodetakse rohkem hormoone kui ülejäänud kilpnäärmekoes, on need kuumad või soojad sõlmed.
Kust tulevad mõisted "kuum" ja "külm"?
Kilpnäärme sõlmede terminid "kuum" ja "külm" pärinevad stsintigraafiast - tuumameditsiinilise uuringu käigus, mis võimaldab eristada kahte tüüpi kilpnäärme sõlme:
Uuringuks süstitakse patsiendile radioaktiivset joodi sisaldavat vedelikku, mis siseneb koos verega kilpnääre. Kilpnäärme sõlm, mis toodab hormoone, vajab palju joodi. Süstitud radioaktiivne jood koguneb seetõttu sellesse koepiirkonda rohkem. See laguneb, eraldades spetsiaalse kaameraga tuvastatavaid radioaktiivseid kiiri – kilpnäärme kahjustatud piirkond paistab pildil kollakaspunase tsoonina ehk soojades toonides.
Kilpnäärme sõlmed: sümptomid
Iga kilpnäärme sõlm algab väikesest. Mõned sõlmed kasvavad pidevalt, kuni lõpuks on need nii suured, et põhjustavad neelamisprobleeme, kähedust, vajadust kurku puhastada või üldist survetunnet kurgus.
Otse sõlmele vajutamine võib haiget teha. Eriti kui sõlmed arenevad osana struma nodosast, mille puhul kilpnääre on üldiselt suurenenud, võivad tekkida valulikud sümptomid.
Tavaliselt kasvavad kilpnäärme sõlmed väga aeglaselt ega põhjusta pikka aega ebamugavust. Seetõttu avastatakse need tavaliselt rutiinse läbivaatuse käigus juhuslike leidudena. Kuum sõlm võib aga kaudselt põhjustada sümptomeid, kui see suurendab hormoonide tootmist. Sel juhul ilmnevad samad sümptomid, mis kilpnäärme ületalitluse korral.
Kilpnäärme sõlmed: põhjused
- Healoomulised kudede kasvajad kilpnäärmes (kõige sagedamini adenoomid, harvemini lipoomid, teratoomid või hemangioomid).
- Tsüstid: need vedelikuga täidetud õõnsused tekivad sageli kilpnäärmekoe kasvades.
- Kilpnäärmevähk: Saksamaal on hinnanguliselt vähem kui üks protsent kilpnäärme sõlmedest pahaloomulised – kuumad sõlmed peaaegu mitte kunagi, külmad sõlmed mõnevõrra sagedamini, kuid üldiselt siiski harvad.
- Metastaasid: teised kehas esinevad vähid võivad moodustada kilpnäärmes tütarkasvajaid. Sellised pahaloomulised kilpnäärme sõlmed võivad tekkida näiteks rinnavähi, kopsuvähi ja käärsoolevähi korral.
- Kaela kasvajad: kaela lokaalsed kasvajad võivad kasvada kilpnäärmeks.
Autonoomne adenoom
Kui kilpnääre saab liiga vähe joodi, eritab see kasvustimulaatoreid. Selle tulemusena paljunevad kilpnäärme rakud. Lisaks vabastab hüpofüüsi joodipuuduse korral hormooni, mis stimuleerib kilpnäärmehormoonide tootmist (kilpnääret stimuleeriv hormoon, TSH). Suurenenud TSH tase põhjustab kilpnäärme rakkude suurenemist – tulemuseks on healoomuline kilpnäärmekasvaja, mis toodab kontrollimatult kilpnäärmehormoone (autonoomne adenoom).
Kuigi Saksamaa inimeste joodiga varustatus on viimastel aastatel paranenud, tekivad joodipuudusest tingitud kilpnäärmesõlmed endiselt sageli.
Autonoomne adenoom võib tuleneda ka teatud geneetilistest muutustest (mutatsioonidest): TSH dokkimiskohad (retseptorid) võivad mutatsiooni tõttu muutuda nii, et hormoonide tootmine suureneb üha enam ja kontrollimatult.
Kilpnäärme sõlmed: millal on vaja arsti poole pöörduda?
Kilpnäärme sõlmed: mida arst teeb?
Eriti vanematel patsientidel kontrollib üldarst regulaarselt kilpnäärme taset (TSH, T3/T4, kaltsitoniin) veres. Kui ta märkab kõrvalekaldeid, järgnevad täiendavad uuringud.
Kuna aga kilpnäärme sõlmed sageli hormoonide tasakaalus muutusi ei põhjusta, tuleks aeg-ajalt kilpnääret kontrollida ka siis, kui verenäitajad on normaalsed.
Diagnoos
Diagnoosimise esimene samm on esmase konsultatsiooni käigus koguda oma haiguslugu (anamenes). Arst esitab teile mitmesuguseid küsimusi, näiteks:
- Millal märkasite esimest korda muutust kilpnäärme piirkonnas?
- Kas sõlm on sellest ajast peale kasvanud?
- Millised kaebused teil on (nt unehäired, rahutus jne)?
Eriti oluline on eristada pahaloomulisi sõlmesid healoomulistest. Seetõttu tuleb küsida ka kõiki tegureid, mis suurendavad kilpnäärmevähi riski:
- Kas lähisugulastel on kilpnäärmevähki kunagi esinenud?
- Kas punn on kiiresti kasvanud?
- Kas teil on häälekähedus, köha või hingamisprobleemid?
Sellele järgneb füüsiline läbivaatus. See tähendab, et arst palpeerib kilpnääret. Ta pöörab erilist tähelepanu pahaloomulistele muutustele viitavatele tunnustele, nagu konarlik sõlmepind või sõlme halb nihutatavus allaneelamisel. Lümfisõlmi palpeeritakse ka turse suhtes.
Füüsilisele läbivaatusele järgneb ultraheliuuring (sonograafia). Kogenud arst suudab tuvastada kolme millimeetri suuruseid sõlme. Kui muhk on suurem kui üks sentimeeter või verenäitajad näitavad hormonaalset tasakaalutust, on soovitatav teha stsintigraafia. See uuring võimaldab arstil kindlaks teha, kas sõlm on kuum (hormoone tootv) või külm (mitteaktiivne).
Ravi
Normaalsete kilpnäärme väärtuste ja väikeste healoomuliste sõlmede korral ei ole ravi esialgu vajalik. Kilpnääret tuleks aga spetsialistil regulaarselt kontrollida. Ainult nii saab kontrollida, kas kilpnäärme sõlmed muutuvad suuremaks ja kas kilpnäärme töö muutub.
Kui arst otsustab, et ravi on vajalik, on saadaval kolm ravivõimalust:
- Operatsioon: see hõlmab kas kogu kilpnäärme eemaldamist (subtotaalne türeoidektoomia), ainult ühe kilpnäärme osa (hemitüreoidektoomia) või ainult kilpnäärme sõlme enda eemaldamist. Operatsiooni võib teha avatud või laparoskoopiliselt (minimaalselt invasiivne, peegeldusega). Kirurgiline sekkumine on kasulik, kui kahtlustatakse kilpnäärme sõlme vähki või kui kilpnääre on tugevalt suurenenud (struuma, struuma).
- Narkootikumide ravi: see on võimalik ainult väikeste külmade sõlmede korral. Patsiendid saavad kilpnäärmehormoone, tavaliselt koos joodiga. Ravimid pärsivad näärmekoe kasvu. Kui aga sõlm on suurem ja tekitab ebamugavust, pole sellest ravist tavaliselt enam kasu.
Kilpnäärme sõlmed: prognoos
Nõuetekohase ravi korral on healoomulised kilpnäärme sõlmed tavaliselt ravitavad. Kuid pahaloomulised kilpnäärmekasvajad on tavaliselt ka hea prognoosiga.
Kilpnäärme sõlmed: mida saate ise teha
Joodirikas dieet võib ära hoida kilpnäärmehaigusi. Joodi leidub näiteks merekalas ja jodeeritud lauasoolas. Kuna Saksamaa on üks joodipuuduse piirkondi, peaksite jälgima, et teie toidus oleks alati piisavalt joodi. Lihtsaim viis seda teha on kasutada jodeeritud lauasoola.
Kui järgite neid soovitusi, teete juba palju kilpnäärme sõlmede vältimiseks.
