Leetrite vaktsineerimine: millal seda tehakse?
Leetrite vastu vaktsineerimine on väga oluline: nimelt võib haigus põhjustada tõsiseid tüsistusi nagu keskkõrva-, kopsu- või ajupõletik. Kuigi sellised tüsistused on haruldased, võivad need olla tõsised ja isegi surmavad. Alla viieaastased lapsed ja üle 20-aastased täiskasvanud on leetrite tüsistustele eriti vastuvõtlikud.
- Imikud ja väikelapsed (baasimmuniseerimine esimese kahe eluaasta jooksul).
- Täiskasvanud, kes on sündinud pärast 1970. aastat, kui nad ei ole leetrite vastu vaktsineeritud või on lapsepõlves vaktsineeritud ainult üks kord või kelle vaktsineerimise staatus on ebaselge
Määrused leetrite kaitse seaduse järgi
STIKO vaktsineerimissoovitusi on alates 1. märtsist 2020 täiendatud leetrite kaitse seadusega, mis näeb teatud juhtudel ette kohustusliku leetritevastase vaktsineerimise:
Leetrite kaitseseadus kehtib ka noorukitele, kes käivad koolis, õppeasutuses või muus kogukonnaasutuses, kus valdavalt hooldatakse alaealisi. Nagu lastelgi, tuleb tõestada, et nad on kaks korda leetrite vastu vaktsineeritud või et neil on leetrite üle elamise tõttu piisav immuunsus.
Kõik lapsed või noorukid ja täiskasvanud, kes on sündinud pärast 1970. aastat ja kes olid 1. märtsi 2020. aasta seisuga juba hooldatud või töötanud kogukonnaasutuses, peavad hiljemalt 31. juuliks 2021 esitama tõendi leetrite vastu vaktsineerimise või immuunsuse kohta.
Lisaks peavad leetritevastase kaitse seaduse kohaselt varjupaigataotlejad ja pagulased nelja nädala jooksul pärast kogukonna varjupaika vastuvõtmist esitama tõendi leetrite vastu vaktsineerimise kohta.
Mida on kohustusliku vaktsineerimise eesmärk saavutada?
Kohustusliku vaktsineerimise eesmärk on vältida leetrite puhanguid tulevikus nii palju kui võimalik. See kaitseb eelkõige imikuid, keda tavaliselt ei vaktsineerita enne üheaastaseks saamist, kuid kellel tekivad suhteliselt sageli surmaga lõppevad tüsistused. Lisaks inimesed, kelle immuunsüsteem ei loo piisavat kaitset.
Leetrite vaktsineerimine: millal ei tohi vaktsineerida?
Üldiselt ei tohi leetrite vastu vaktsineerida järgmistel juhtudel:
- Raseduse ajal (vt ka märkusi allpool)
- Ägeda palaviku (> 38.5 kraadi Celsiuse järgi) või mõne muu raske ägeda haiguse korral
- Ülitundlikkuse korral ühe vaktsiini komponendi suhtes
Leetrite vaktsiin
Leetrite vaktsiin on nn elusvaktsiin. See sisaldab nõrgestatud patogeene, mis ei ole enam paljunemisvõimelised (nõrgestatud leetrite viirused). Sellest hoolimata reageerib immuunsüsteem sellele spetsiifilisi antikehi tekitades. See muudab leetrite vastu vaktsineerimise nn aktiivseks vaktsineerimiseks (erinevalt passiivsest vaktsineerimisest, mille käigus süstitakse valmis antikehi nt teetanuse vastu).
Enam pole ühtset leetrite vaktsiini
Alates 2018. aastast ei ole ELis saadaval ühtki leetrite vastast vaktsiini (ühtset vaktsiini). Saadaval on ainult kombineeritud vaktsiinid – kas MMR vaktsiin (kombineeritud vaktsiin leetrite, mumpsi ja punetiste vastu) või MMRV vaktsiin (kaitseb lisaks tuulerõugete ehk tuulerõugete patogeenide eest).
Lisaks on kombineeritud vaktsiinid osutunud sama tõhusateks ja talutavateks kui vastavad üksikvaktsiinid.
Isegi kui kellelgi on juba immuunsus mõne leetrite, mumpsi, punetiste või tuulerõugete (MMRV) vastu (nt haiguse üleelamise tõttu), võib kombineeritud vaktsiini manustada – kõrvaltoimete risk ei suurene.
Vaktsineerimine leetrite vastu: rasedus ja imetamine
Pärast leetrite vastu vaktsineerimist tuleks nelja nädala jooksul rasedust vältida!
Kui rasedus tekib või kui arst on vaktsineerinud, kuna rasedus ei olnud veel teada, ei ole abort vajalik. Paljud sajad registreeritud vaktsineerimised raseduse ajal või vahetult enne seda ei näidanud lapse väärarengute riski suurenemist.
Leetrite vaktsineerimine: kui sageli vaktsineeritakse?
Üldine vaktsineerimissoovitus täiskasvanutele, kes on sündinud pärast 1970. aastat ja kellel ei ole leetrite vastu piisavat immuunsust, on ühekordne leetrite vastane vaktsineerimine.
Pärast 1970. aastat sündinud täiskasvanud, kes töötavad meditsiinilises või ühiskondlikus keskkonnas, peavad olema leetrite vastu vaktsineeritud vähemalt kaks korda vastavalt leetrite kaitse seadusele või tõendama olemasolevat immuunkaitset, näiteks põetud haiguse tõttu!
Leetrite vaktsineerimine: kuidas seda tehakse?
Lapsed ja noorukid, kes said imikuna ainult ühe vaktsineerimisannuse või ei saanud seda üldse, peaksid saama leetrite vastu vaktsineerimise niipea kui võimalik: Manustatakse puuduv teine vaktsineerimisannus või viiakse läbi täielik põhiimmuniseerimine kahe vaktsineerimisannusega vähemalt neljanädalase vahega.
- Meditsiini- või ühiskondlikus keskkonnas töötades on vajalik kaks leetrite vastu vaktsineerimist, kui puuduvad tõendid leetrite üle elamise kohta.
- Kõigile teistele täiskasvanutele, kes on sündinud pärast 1970. aastat ja kelle immuunsus leetrite vastu on ebapiisav, on soovitatav teha üks leetrite vastu vaktsineerimine.
Kuhu vaktsiini süstitakse?
Leetrite vaktsineerimine: kõrvaltoimed
Nagu iga vaktsineerimine ja mis tahes muu ravim, võib ka leetrite vastu vaktsineerimine – täpsemalt MMR või MMRV vaktsineerimine – põhjustada kõrvaltoimeid, isegi kui seda peetakse üldiselt hästi talutavaks. Vähestel vaktsineeritud isikutel tekivad vaktsineerimisjärgsetel päevadel süstekohas lokaalsed reaktsioonid, nagu punetus, valu ja turse. Mõnikord täheldatakse süstekoha lähedal lümfisõlmede turset.
Aeg-ajalt tekib kõrvasüljenäärme kerge turse. Harva esineb kerget munanditurset või liigesevaevusi (viimane on eelistatud noorukitel ja täiskasvanutel).
Leetrite vastu vaktsineerimise (või MMR või MMRV vaktsineerimise) väga harva esinevad kõrvalnähud on allergilised reaktsioonid ja pikaajaline liigesepõletik.
Imikutel ja väikelastel võivad harva esineda palaviku krambid osana temperatuuri tõusust. Tavaliselt pole neil tagajärgi. Febriilsete krambihoogude risk on veidi suurem, kui arstid kasutavad esimesel vaktsineerimisel MMR-vaktsiini asemel MMRV vaktsiini. Seetõttu valivad arstid sageli esimeseks süstiks MMR-vaktsiini ja manustavad tuulerõugete vaktsiini erinevasse kehapiirkonda. Järgmise vaktsineerimise saab seejärel ilma probleemideta teha MMRV vaktsiiniga.
100-XNUMX nädalat pärast leetrite vastu vaktsineerimist tekib kahel kuni viiel XNUMX vaktsineeritud inimesel nn vaktsineerimisleetrid. Välimuselt meenutavad need tõelist leetrit, see tähendab: haigetel tekib nõrk leetrite sarnane lööve, millega sageli kaasneb palavik. .
MMR-vaktsiini tõttu autismi ei esine!
1998. aastal avaldatud uuring, milles osales XNUMX osalejat, tekitas elanikkonnas pikka aega rahutust – ja teeb seda osaliselt ka praegu: uuring eeldas võimalikku seost MMR-vaktsineerimise ja autismi vahel.
Vahepeal on aga teada, et toona avaldati teadlikult valesid ja fiktiivseid tulemusi – vastutav arst kaotas Suurbritannias arstiloa ning avaldatud uuring tühistati täielikult.
Kui kaua leetrite vastu vaktsineerimine kestab?
Eksperdid eeldavad, et täieliku baasimmuniseerimise – st kahekordse leetrite vastu vaktsineerimise – mõju kestab kogu elu. Võimalik, et teatud leetriviiruste vastaste antikehade (immunoglobuliin G ehk lühidalt IgG) hulk vaktsineeritud inimese veres aja jooksul väheneb. Praeguste teadmiste kohaselt see aga vaktsineerimiskaitset ei mõjuta.
Kas ma vajan leetrite revaktsineerimist?
Seni aga ei viita miski sellele, et see mõjutaks elanikkonna immuniseerimist leetrite vastu. Praeguste teadmiste kohaselt ei ole leetrite vastu vaktsineerimist vaja seetõttu värskendada.
Leetrid hoolimata vaktsineerimisest
Lisaks ülalmainitud leetrite vaktsiinile võivad inimesed pärast kahekordset leetrivaktsiini saamist harvadel juhtudel saada ka “päris” leetrite. Selle põhjuse osas eristavad arstid esmase ja sekundaarse vaktsineerimise ebaõnnestumist.
Esmase vaktsineerimise ebaõnnestumise korral ei anna leetrite vastu vaktsineerimine kavandatud kaitseefekti algusest peale. Umbes ühel kuni kahel protsendil vaktsineeritutest ei toimi topeltvaktsineerimine leetrite vastu. See tähendab, et haiged isikud ei tooda piisavalt leetrite viiruste vastaseid antikehi.
Imikutel võib selle põhjuseks olla ka ema antikehad. Need ringlevad lapse veres ja võivad seega suhelda leetrite vaktsiiniga. Seetõttu ei saa harvadel juhtudel vaktsiinikaitset luua.
Vaktsiini ebaõige säilitamine või manustamine võib samuti põhjustada esmase vaktsiini ebaõnnestumise.
Sekundaarse vaktsineerimise ebaõnnestumine
Kokkupuutejärgne vaktsineerimine leetrite vastu
Eksperdid soovitavad seda kokkupuutejärgset aktiivset vaktsineerimist kõigile haigetele, kes on vanemad kui üheksa kuud. Üksikjuhtudel on võimalik ka varasem vaktsineerimine väljaspool heakskiitmisvahemikku – kuue kuni kaheksa kuu vanuselt. Haigestunud lapsed peaksid siiski saama pärast seda tavalist kaks leetrite vastu vaktsineerimist. See on ainus viis, kuidas vaktsiinikaitse tavaliselt ohutult saavutada.
Leetrite vastu vaktsineerimine
Kokkupuutejärgne passiivne vaktsineerimine
Rasedad naised ja alla kuue kuu vanused imikud võivad ettevaatusabinõuna pärast võimalikku leetrite nakatumist saada ka passiivset immuniseerimist. Põhjus on selles, et aktiivne leetrite vaktsineerimine ei ole raseduse ajal lubatud (elusvaktsiinid puuduvad!) ja alla kuue kuu vanustele lastele ei ole see lubatud.
Pärast passiivset immuniseerimist (immunoglobuliinide manustamist) ei ole järgnev MMR või MMRV vaktsineerimine ohutult efektiivne umbes kaheksa kuud!
