Lühiülevaade
- Sümptomid: sümptomid sõltuvad konkreetsest leepra vormist. Võimalikud sümptomid on nahamuutused, puutetundlikkuse kaotus ja halvatus.
- Prognoos: Leepra on ravitav, kui seda õigesti ravida. Kui aga õigeaegset ravi ei alustata, võib haigus põhjustada progresseeruvaid ja püsivaid kahjustusi.
- Põhjused: Leepra põhjustab bakter Mycobacterium leprae.
- Riskitegurid: Leepra on eriti levinud troopilistes ja subtroopilistes riikides, kus on suur rahvastikutihedus ja madalad hügieenistandardid.
- Diagnoos: Diagnoos tehakse patsiendi haigusloo, füüsilise läbivaatuse ja spetsiaalsete uurimismeetodite põhjal patogeeni tuvastamiseks.
- Ravi: pidalitõbe ravitakse erinevate antibiootikumide kombinatsiooniga.
- Ennetamine: Leeprahaigete ravimisel ja hooldamisel tuleb järgida asjakohast elementaarset hügieeni ja nakkusohtlike materjalide nõuetekohast kõrvaldamist.
Mis on pidalitõbi?
Leepra on nakkav bakteriaalne haigus, tuntud ka kui Hanseni tõbi või Hanseni tõbi. Seda põhjustab Mycobacterium leprae ja see esineb kogu maailmas. Bakterid hävitavad nahka ja limaskesti ning ründavad närvirakke.
Leprast eriti mõjutatud riigid on India, Brasiilia ja Indoneesia. Muud mõjutatud riigid on Nepal, Kongo Vabariik, Mosambiik ja Tansaania.
Üldiselt on haigusjuhtude arv Aafrikas, Ameerikas, Kagu-Aasias ja Vahemere kagupiirkonnas alates 2003. aastast langenud. Sellegipoolest esineb pidalitõbe endiselt ja igal aastal haigestuvad sellesse haigusesse tuhanded inimesed üle maailma – paljud neist lapsed. .
Näiteks 202,256. aastal teatati Maailma Terviseorganisatsioonile (WHO) 2019 14,893 uuest nakatumisest, sealhulgas 14 XNUMX alla XNUMX-aastasest lapsest.
Saksamaal on aga viimastel aastatel registreeritud vaid üksikuid imporditud leepra juhtumeid. 2019. aastal teatati ühest pidalitõve juhtumist. 2018. aastal aga ei teatatud pädevatele asutustele ühestki juhtumist.
Leepra keskajal
Keskajal oli pidalitõbi ka Euroopas väga levinud. Seda haigust peeti “Jumala karistuseks”: algne nimetus “pidalitõbi” tuleneb ilmselt sellest, et pidalitõbe põdevad inimesed pidid elama (paljastatuna) väljaspool inimasustust.
Millised on pidalitõve sümptomid?
Arstid eristavad järgmisi pidalitõve vorme:
Indeterminata pidalitõbi on haiguse väga kerge vorm, mille puhul on üksikud, vähem pigmenteerunud (hüpopigmenteerunud) nahalaigud. 75 protsendil juhtudest paranevad need spontaanselt.
Tuberkuloidne leepra ehk närvipidalitõbi on haiguse kergem vorm. Nahakahjustused esinevad ainult juhuslikult ja on teravalt määratletud. Piirkonnad on vähem pigmenteerunud (hüpopigmenteerunud) või punetavad ega sügele. Selle haigusvormi puhul on tüüpiliste leepra sümptomitena esiplaanil närvikahjustuse tagajärjed.
Puudutustunne (temperatuur, puudutus ja valu) kaob. Kuna haiged ei tunne valu piisavalt varakult, vigastavad nad end sageli. Lihased atroofeeruvad, halvavad ja mõnikord tekivad tõsised deformatsioonid. Nahamuutused võivad iseenesest paraneda.
Lepromatoosne pidalitõbi on nakkushaiguse raske vorm, mis tekib siis, kui immuunsüsteem on nõrk. Nahale ilmub arvukalt kasvajataolisi tükke, mis annavad näole lõvipea välimuse (“facies leontina”).
Leepra niinimetatud piiripealsed vormid on segavormid, mis ühendavad teiste vormide erinevaid sümptomeid.
Kas pidalitõbi on ravitav?
Leepra on krooniline naha, limaskestade ja närvirakkude haigus. Õigeaegse diagnoosi ja ravi korral on prognoos soodne.
Kuid kui seda ei ravita, võib see põhjustada naha, silmade, jäsemete ja närvide progresseeruvaid ja püsivaid kahjustusi.
Juba tekkinud kahjustusi, nagu moonutus või halvatus, ei saa tagasi pöörata. Umbes kaks kuni kolm miljonit inimest kogu maailmas kannatab püsivalt pidalitõvest.
Leepra: põhjused ja riskitegurid
Leepra põhjustajaks on bakter Mycobacterium leprae. Bakteri avastas 1873. aastal Norra arst Armauer Hansen kui nakkushaiguse põhjustaja. Mycobacterium leprae on vähem agressiivne bakter, mis nagu tuberkuloosi patogeen, elab nakatunud peremeesrakkudes.
Selle tulemusena võitleb immuunsüsteem patogeeniga ainult otse kaitserakkudega ("rakuline kaitse") ja kaitsereaktsioon antikehade kaudu ("humoraalne kaitse") on peaaegu olematu. Ainult massiline ja pikaajaline kokkupuude bakteriga põhjustab pidalitõbe.
Kuidas pidalitõbi täpselt edasi kandub, pole veel lõplikult välja selgitatud. Siiski näib olulist rolli mängivat pikaajaline tihe kontakt ravimata leeprahaigetega. Nakatunud eritavad suures koguses pidalitõve patogeeni ninasekreeti või tekkivate nahahaavandite kaudu.
Seejärel kanduvad bakterid piiskanakkusena tõenäoliselt inimeselt inimesele edasi väikeste nahahaavade või hingamisteede kaudu. Patogeeni edasikandumine sündimata lapsele raseduse ajal on võimalik, kui emal on pidalitõbi.
Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole pidalitõbi väga nakkav haigus! Seetõttu ei ole tavaliselt vaja pidalitõbe põdevaid inimesi isoleerida.
Uuringud ja diagnoosimine
Nakkushaiguste ja troopilise meditsiini instituut on õige koht, kuhu pidalitõve kahtluse korral pöörduda. Diagnoosimisel on väga oluline haiguslugu (anamnees).
Otsustavaks teguriks on see, kas patsient on viimastel aastatel viibinud pidalitõve riskipiirkondades, kuna tööstusriikides on pidalitõbi likvideeritud. Füüsilise läbivaatuse käigus otsib arst tüüpilisi nahamuutusi, närvimuutusi ja sensoorseid häireid.
Edasised uuringud
Teine diagnoosimismeetod on nn molekulaarbioloogiline tuvastamise meetod, näiteks Mycobacterium leprae geneetilise materjali tuvastamine polümeraasi ahelreaktsiooni (PCR) abil. See võimaldab pidalitõbe diagnoosida varases staadiumis. Protseduur aitab ka diagnoosi kinnitada.
Lepromiini test (Mitsuda reaktsioon) on antikehade sõeluuring, mis uurib organismi immuunsüsteemi. See test võimaldab eristada tuberkuloidset lepromatoosset leepra.
Leepra: ravi
Leepra ravi sõltub patogeenide arvust. Kasutatakse erinevate antibiootikumide kombinatsiooni. Tuberkuloidse pidalitõve puhul on toimeaineteks tavaliselt dapsoon ja rifampitsiin, pidalitõve puhul kasutatakse ka klofasimiini.
Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovitab nn madala patogeensusega pidalitõve raviks kuuekuulist ravi. Patogeenirikast leepra () seevastu ravitakse sobivate antibiootikumidega vähemalt kaheteistkümne kuu jooksul.
Üksikjuhtudel jätkatakse ravi veelgi kauem. Seejärel võib osutuda vajalikuks kasutada asendusravimeid ("reservleprostaatikumid").
Leepra täielikuks ravimiseks on sageli vaja mitu aastat ravi. Toetav treeningravi aitab ennetada pidalitõvest põhjustatud halvatust.
Ennetamine
Mycobacterium leprae edasikandumise vältimiseks tuleb pidalitõbe haigete ravimisel ja hooldamisel järgida elementaarset hügieeni ning nakkusohtlike materjalide (nt nina- ja haavaeritise) nõuetekohast kõrvaldamist. Inimestel, kes on kokku puutunud multibatsillaarse pidalitõve all kannatavate patsientidega, on soovitatav neid kliiniliste sümptomite suhtes jälgida vähemalt viis aastat.
Seetõttu tuleks lähikontaktseid võimalusel iga kuue kuu tagant infektsiooni suhtes testida. Neid testimise intervalle tuleks lühendada, kui neil inimestel on täiendavaid riskitegureid, näiteks ravimitest või infektsioonidest põhjustatud immuunpuudulikkus.
