Kuhu tahab eakas või raskesti haige inimene surra? Olenevalt era- ja meditsiinilisest olukorrast on erinevaid kohti: kodus, hospiitsis, vanade- või hooldekodus või haiglas. Igal paigal on oma eripärad, mis puudutavad teid ümbritsevaid inimesi, reegleid – ja muidugi ka kulusid. Erineb atmosfäär, sugulaste kaasamise võimalus ja lõpuks ka viis, kuidas surevat inimest koheldakse.
Statsionaarne hospiits
Esiteks: mis on hospiits? Statsionaarne hospiits on iseseisev asutus nii struktuuriliselt, organisatsiooniliselt kui ka majanduslikult. Igal hospiitsil on oma koolitatud personal ja oma kontseptsioon. Eesmärk on aga alati pakkuda igale patsiendile tema elu lõpus parimat võimalikku psühholoogilist, (palliatiivset) õendus- ja (palliatiivset) arstiabi harmoonilises keskkonnas.
Seda õendusabi hospiitsis pakuvad koolitatud täiskohaga ja vabatahtlikud õendustöötajad. Arstiabi osutavad palliatiivse meditsiini kogemusega arstid. Patsientide ja lähedaste psühholoogiliste ja hingehoidlike vajaduste eest hoolitsevad sotsiaaltöötajad, psühholoogid ja kaplanid – sageli vabatahtlikkuse alusel.
Lisaks täiskasvanute hospiitsidele on mõnes riigis (näiteks Saksamaal ja Austrias) ka lastehaiglaid. Kuna aga pakutavate teenuste valik rahuldab enamasti vaevu nõudlust, peavad huvilised patsiendid ja lähedased paljudes kohtades ootama ooteaegu.
Kodus suremas
Paljud palliatiivsed patsiendid eelistavad surra kodus tuttavas keskkonnas. Sageli saavad selle võimalikuks teha ambulatoorsed/mobiiliteenused.
Näiteks Saksamaal on saadaval ambulatoorsed õendus- ja hospiitsiteenused ning keerulisemates olukordades patsientidele palliatiivravi meeskonnad (PCT). Austria vastavad hooldusstruktuurid hõlmavad mobiilseid õendus- ja hooldusteenuseid, mobiilseid palliatiivravi meeskondi ja hospiitsimeeskondi. Šveitsis võivad haiglavälised hooldusteenused ja mobiilsed palliatiivravi teenused võimaldada raskelt haigetel või surevatel patsientidel veeta oma elu viimase etapi oma kodus.
Elulõpu hooldajatel on avatud kõrv ka patsiendi lähedaste jaoks – ka pärast surma, näiteks leinamise või matuse korraldamise osas. Hospiitsteenused/hospiitsimeeskonnad on olemas ka lähedaste jaoks.
Lisateavet palliatiivsete patsientide erinevate hooldusstruktuuride kohta saate lugeda siit.
Surma hooldekodus
Hospiitsabi pädevuse ja kvaliteedi kohta vanade- ja hooldekodudes ei saa teha üldist väidet. Seda seetõttu, et igal kodul on erinev kontseptsioon, erinev filosoofia ning ka erinevad personali- ja ruumilised võimalused.
Paljudes kodudes on aga personali suhe madal – patsientide jaoks on personali liiga vähe. See jätab sageli liiga vähe aega sureva inimese nõuete ja vajaduste rahuldamiseks. Tavaliselt kaasatakse ja toetatakse lähedasi vähem kui hospiitsis, haigla palliatiivravi osakonnas või ambulatoorsete (mobiilsete) hospiitsiteenuste või hospiitsimeeskondade kaudu.
Ambulatoorsed/mobiilsed hospiitsiteenused või hospiitsimeeskonnad võivad aga soovi korral saata patsiente hooldekodudes nende viimases elufaasis – nagu ka vabatahtlikud elulõpu kaaslased.
Haiglas suremas
Seal töötavad palliatiivse meditsiini väljaõppe saanud arstid ja õendustöötajad, keda toetavad teiste erialarühmade esindajad nagu psühholoogid ja sotsiaaltöötajad. Kaplanid ja vabatahtlikud tegelevad ka raskelt haigete ja surevate patsientide hooldamisega. Nad peaksid saama igakülgset abi kõigis valdkondades – nii meditsiinis, õenduses kui ka psühhosotsiaalses – vastavalt nende vajadustele.
Teadmine, et nad saavad igal ajal asjakohast abi, leevendab paljude patsientide hirmu valu, õhupuuduse või muude väljakannatamatute sümptomite ees ning muudab nende viimased elupäevad veidi lihtsamaks. Ka omaksed saavad kasu professionaalsest ööpäevaringsest hooldusest: nad saavad vastutusest loobuda ja aeg-ajalt eemalduda, et enda ja sureva inimese jaoks akusid laadida.
Sellegipoolest jääb haigla haiglaks: keskkond on võõras, personal vahetub sagedamini, arstide ja õendustöötajate seas tekib teatud rutiin, piisavat privaatsust on raske tagada.
