Mis on jututeraapia?
Kõneteraapia – mida nimetatakse ka vestluspsühhoteraapiaks, kliendikeskseks, isikukeskseks või mittesuunavaks psühhoteraapiaks – asutas 20. sajandi keskel psühholoog Carl R. Rogers. See kuulub nn humanistlike teraapiate hulka. Need põhinevad eeldusel, et inimene tahab pidevalt areneda ja kasvada. Terapeut toetab seda nn aktualiseerumistendentsi, aidates patsiendil ennast realiseerida.
Erinevalt teistest teraapiavormidest ei keskendu kõneteraapia patsiendi probleemidele, vaid tema arengupotentsiaalile siin ja praegu.
Jututeraapia kontseptsiooni kohaselt tekivad psüühikahäired siis, kui kellelgi on probleeme enda aktsepteerimise ja väärtustamisega. Mõjutatud isik näeb end seega moonutatult ja mitte sellisena, nagu ta tegelikult on. Näiteks peab inimene end julgeks, kuid väldib väljakutseid. Selle tulemuseks on ebakõla – mittevastavus. See tähendab, et patsiendil on endast ettekujutus, mis ei ühti tema kogemusega. See ebakõla tekitab ärevust ja valu. Sellest lõputööst psüühikahäirete arendamiseks algab vestlusteraapia.
Vestlusteraapia tingimused
- Suhtlemiseks on vajalik, et terapeudi ja patsiendi vahel oleks kontakt.
- Patsient on ebaühtlases seisundis, mis põhjustab temas ärevust ja muudab ta haavatavaks.
- Terapeut on kongruentses olekus. See tähendab, et ta on patsiendile aus ega teeskle.
- Terapeut aktsepteerib patsienti tingimusteta.
- Terapeut tunneb patsiendile kaasa, eksimata patsiendi tunnetesse.
- Patsient tajub terapeuti empaatiavõimelisena ning tunneb end tingimusteta aktsepteerituna ja väärtustatuna.
Millal kõneteraapiat teha?
Jututeraapiat kasutatakse edukalt psüühikahäirete ravis. Sageli on selleks ärevus- või obsessiiv-kompulsiivsed häired, depressioon või sõltuvushäired.
Nagu ülaltoodud vestlusteraapia tingimustes öeldud, sobib see psühhoterapeutiline protseduur ainult siis, kui inimene tajub lahknevust (ebakõla) oma minapildi ja kogemuste vahel. Lisaks peaks olema teatud valmisolek ennast lähemalt uurida.
Esimeste prooviseansside ajal saab patsient teada, kas selline teraapia talle sobib. Lisaks pöörab terapeut tähelepanu eelnimetatud seisunditele ja annab patsiendile tagasi, kas jututeraapia sobib talle või mitte.
Mida te vestlusteraapia ajal teete?
Esimestel teraapiaseanssidel paneb terapeut diagnoosi ja uurib patsiendi ajalugu. Seejärel määrab patsient, milliseid eesmärke ta soovib teraapias saavutada.
Vestlusteraapia tuum on vestlus patsiendi ja terapeudi vahel. Patsient kirjeldab oma probleeme ja seisukohti. Terapeut püüab võimalikult täpselt mõista patsiendi tundeid ja mõtteid.
Kliendikeskne vestlus põhineb sellel, et terapeut võtab patsiendi ütlused korduvalt oma sõnadega kokku. Terapeudi refleksiooni kaudu jõuab patsient paremini mõista oma sisemaailma.
Mida terapeut vestlusteraapias ei tee, on patsiendile nõu või juhiste andmine. Teisisõnu, ta ei ütle patsiendile, kuidas käituda, vaid pigem aitab patsiendil leida enda sees individuaalse vastuse.
Põhiline terapeutiline suhtumine
Muuda minapilti
Paljud patsiendid kannatavad, sest näevad oma ebaõnne põhjust välistes tingimustes, mida nad muuta ei saa. Vestlusteraapias suunab terapeut tähelepanu sisemistele protsessidele, mis tekitavad kannatusi.
Näiteks kannatuste sagedaseks põhjuseks on moonutatud arusaamad. Patsient õpib tähelepanelikult uurima üldisi hinnanguid (“mina ei meeldi kellelegi”). Selle tulemusena jõuab ta vestlusteraapia käigus realistlikuma vaateni (“Mina meeldin mu perele ja sõpradele, isegi kui meil on aeg-ajalt lahkarvamusi”).
Vestluspsühhoteraapia eesmärk on, et patsient kohtleks ennast tunnustavalt ning õpiks nägema ja aktsepteerima ennast sellisena, nagu ta on. Ta suudab oma kogemusi avalikult vastu võtta ega pea neid alla suruma ega moonutama. Patsient on siis kongruentne, mis tähendab, et tema minapilt ühtib tema kogemustega.
Millised on kõneteraapia riskid?
Nagu iga psühhoteraapia, võib kõneteraapia mõnel juhul põhjustada sümptomite halvenemist või paranemise ebaõnnestumist.
Terapeudi ja patsiendi vahelisel suhtel on oluline mõju teraapia edule. Seetõttu on oluline, et patsient usaldaks terapeudi. Kui see nii ei ole, on soovitatav terapeut vahetada.
Mida pean pärast kõneteraapiat meeles pidama?
Vestlusteraapia käigus tekib sageli patsiendi ja terapeudi vahel tugev side. Paljud patsiendid tunnevad end kõneteraapia soojas ja tänuväärses õhkkonnas väga mugavalt ning tunnevad ärevust, kui ravi lõpeb.
Sellised hirmud ja mured on täiesti normaalsed. Patsiendil on aga oluline selliseid negatiivseid mõtteid ja hirme terapeudiga jagada – ja ka siis, kui ta tunneb, et teraapia lõppedes ei ole ta veel parem. Seejärel saavad terapeut ja patsient koos selgitada, kas ravi pikendamine on vajalik või oleks parem lahendus mõni teine terapeut või mõni muu ravivorm.
Teraapia lõpetamise hõlbustamiseks saab terapeut järk-järgult suurendada seansside vahelisi intervalle – teraapia "järk-järgi" lõpetatakse, et patsient harjuks igapäevaelus ilma jututeraapiata hakkama saama.
