Keevitusallergia

Higiallergia (tuntud ka kui “kolinergiline nõgestõbi“) Ei ole allergia selle sõna õiges tähenduses, kuna keha enda reaktsioon puudub antikehade, st keha kaitsesüsteem võõraste ainete suhtes. Pigem on see tingitud võimete puudumisest kompenseerida tugevaid stiimuleid ja pH väärtuse muutumist happeks. Seega on tegemist nn pseudoallergiaga, mis hõlmab ka näiteks päikeseallergiat. Asjaolu, et allergiavastaste ravimite võtmine võib siiski sümptomeid leevendada, on tingitud vabanenud molekulidest: need on reaalse allergia ja pseudoallergia korral sarnased või isegi ühesugused.

Põhjustab

Higi peaks jahutama nahka pingutuse ajal, kuid kõrvalmõjuna muudab see naha pinna ka happeliseks. Naha pH väärtus on seetõttu madalam. Selle tagajärjel on nahk ärritunud suurel alal - isegi kui seda esialgu ei märgata.

Kuna ärritust ei saa eemaldada, siis immuunsüsteemi reageerib põletikuliste vahendajate vabastamisega. See reaktsioon immuunsüsteemi tekib alati siis, kui keha kahtlustab vigastust või potentsiaalselt kahjustavat olukorda: lisatud on ka naha pidev happeline ärritus. Põletiku vahendajate vabanemine toimub täpsemini nn nuumrakkude kaudu.

Need aktiveeritakse ja vabastatakse seejärel vastavad messenger-ained. Selle tulemusena ilmnevad tüüpilised allergilised nähud, st suurenenud tundlikkus valu või sügelus, samuti ülekuumenemine, punetus ja turse suurenemise tõttu veri tiraaž. Higiallergia tegelikust allergiast eristamiseks on oluline nuumrakkude aktiveerimise mehhanism, mida sel juhul ei põhjusta immuunrakud, vaid väline füüsiline stiimul. Siit leiate lisateavet selle teema kohta: Naha sügelus - need on põhjused

Diagnoos

Allergiate diagnoosimiseks kasutatakse nn torke test kasutatakse tavaliselt allergeene, millel on roll allergiline reaktsioon, kantakse nahale ja seejärel kriimustatakse naha pind kergelt, et tekitada võimalik kohalik reaktsioon allergeenile. Kuna kolinergilises “allergeenis” nõgestõbi on patsiendi enda higi, provokatsioonitesti saab teha ainult higistades, nt jooksulindil vms. Sageli võib kergematel juhtudel provokatsioonitestist loobuda, kuna see ei mõjuta tavaliselt sümptomaatilist ravi.