Mis on kloriid?
Elutähtsa elektrolüüdina leidub üle poole (ca 56%) organismis olevast kloriidist väljaspool rakke nn rakuvälises ruumis. Umbes kolmandik (ca 32%) leidub luudes ja vaid väike osa (12%) rakkude sees (rakusiseses ruumis).
Elektrolüütide jaotus ja nende elektrilaeng loob elektrilise pinge (potentsiaalide erinevuse) raku sise- ja välispinna vahel. Seda tuntakse ka kui puhkemembraani potentsiaali. Kui pinge muutub naatriumi, kaaliumi ja teiste elektrolüütide sisse- ja väljavoolu tõttu, tekib aktsioonipotentsiaal. See toimib signaalide edastamiseks keharakkude vahel, näiteks närvirakkude või närvi- ja lihasrakkude vahel.
Tänu negatiivsele laengule suudab kloriid kehas transportida positiivse laenguga elektrolüüte (katioone) läbi membraanide pinget muutmata. Ka teisi aineid saab transportida läbi rakumembraanide ainult kloriidikanalite kaudu, kui need on seotud kloriidiga.
Koos teiste teguritega reguleerib kloriid ka vee jaotumist organismis ning happe-aluse tasakaalu. Seda ei leidu ainult luudes ja veres, vaid ka higis ja maohappes, kus see aitab kaasa seedimisele.
Kloriidi imendumine ja eritumine
Igapäevane kloriidivajadus
Keskmine päevane kloriidivajadus on hinnanguliselt 830 milligrammi. Lapsed ja imikud vajavad vähem kloriidi, samas kui liigne higistamine suurendab vajadust. Kokku sisaldab inimkeha umbes 100 grammi kloriidi.
Millal määratakse kloriid veres?
Tavaliselt määratakse happe-aluse tasakaalu hindamiseks kloriid. Kloriidi väärtusi saab kasutada ka naatriumi ja vee tasakaalu jälgimiseks. Sel põhjusel hinnatakse kloriidi väärtust alati koos teiste elektrolüütidega, nagu naatrium, kaalium, kaltsium ja magneesium.
Kloriidi standardväärtused
Kontrollväärtusena kasutatakse kloriidi taset seerumis ja plasmas:
|
Veri (mmol/l) |
|
|
Täiskasvanud |
96 – 110 mmol/l |
|
Lapsed, imikud, vastsündinud |
95 – 112 mmol/l |
Kloriidipuuduse korral annab täpsemat infot uriinianalüüs: kloriidisisalduse järgi uriinis saab kindlaks teha, kas patsient eritub neerude või soolte kaudu liiga palju kloriidi, näiteks pärilike haiguste korral. . 24 tunni jooksul eritunud kogust mõõdetakse uriiniga (24-tunnine uriin). Kuigi see oleneb dieedist, peaks see jääma 100 ja 240 mmol vahele.
Millal on kloriidi sisaldus veres madal?
Kloriidipuudust tuntakse ka kui hüpokloreemiat või hüpoklodeemiat. Üks võimalik põhjus on suurenenud kloriidi kadu, näiteks järgmistel põhjustel:
- oksendamine
- Teatud dehüdratsioonitablettide (diureetikumide) võtmine
- neerude nõrkus (neerupuudulikkus)
- Kaasasündinud kloriidi kõhulahtisus (kaasasündinud kloriidi kõhulahtisus)
Kloriidi kadu suurendab pH väärtust (alkaloos) ja põhjustab hüpokloreemilist alkaloosi. Vastupidiselt põhjustab kompleksne pH-väärtuse häirete kompenseerimise süsteem hüpokloreemiat, kui alkaloos esineb muudel põhjustel:
- Liigne aldosteroon (hüperaldosteronism)
- Cushingi sündroom
- Hingamispuudulikkus
- SIADH sündroom (Schwartz-Bartteri sündroom)
Kui kerge kloriidivaegus ei näita peaaegu mingeid sümptomeid, siis alkaloosi põdevatel patsientidel tekib muu hulgas üldine nõrkus, krambid ja iiveldus.
Millal on kloriidi sisaldus veres tõusnud?
Kui kloriidisisaldus on tõusnud, nimetatakse seda ka hüperkloreemiaks või hüperklodeemiaks. Liiga palju kloriide koguneb peamiselt kaasasündinud või omandatud happe-aluse tasakaalu häirete korral, mille puhul tekib organismis atsidoos ja pH väärtus langeb. Neerud vähendavad kloriidi eritumist, et kompenseerida atsidoosi. Kloriidisisalduse suurenemise võimalikud põhjused:
- Liigne hingamine (hüperventilatsioon)
- Autoimmuunhaigused
- Neeruhaigused (interstitsiaalne nefropaatia)
- Operatsioonid kuseteedel
- Diabeet (suhkurtõbi)
- Kõhulahtisus
Mida teha, kui kloriid on suurenenud või vähenenud?
Nii hüpo- kui ka hüperkloreemiat tuleb alati ravida sõltuvalt nende päritolust.
Kui kloriidi tase on vaid veidi vähenenud, aitab tavaliselt suurem soola tarbimine või infusioon. Neerupuudulikkust tuleb võimalikult kiiresti ravida haiglas, sealhulgas suurendada vedeliku tarbimist. Kloriiditaseme tõsiseid kõrvalekaldeid peab alati ravima arst.
Kui kloriidi sisaldus on krooniliselt kõrgenenud, peaksid haiged üldiselt sööma madala soolasisaldusega dieeti ja jooma palju vedelikku. Üldiselt aga sõltub hüperkloreemia ravi ka haigusest.
