Lühiülevaade
- Sümptomid: eritumine, mõnikord ebameeldiva kalalõhnaga, valu, põletustunne, sügelus, sagedane urineerimine
- Ravi: sõltuvalt põhjusest, tavaliselt antibiootikumid või muud ravimid salvide, ravimküünalde või tablettide kujul
- Põhjused ja riskitegurid: Nakkus, mida tavaliselt põhjustavad bakterid, seened, viirused või algloomad, mõnikord kemikaalid või võõrkehad; menopausi
- Diagnoos: günekoloogi konsultatsioon ja füüsiline läbivaatus, määrimine ja mikroskoopiline uuring
- Haiguse kulg ja prognoos: varajase ravi korral on head võimalused tüsistusteta paranemiseks, tõusva infektsiooni oht koos võimaliku viljatusega ilma ravita
- Ennetamine: Tagada terve tupefloora
Mis on kolpiit?
Tavaliselt patogeenid tupes ellu ei jää, sest sealne keskkond on nende jaoks liiga happeline. Happesuse taseme eest vastutab terve tupefloora, mis koosneb peamiselt piimhappebakteritest (laktobatsillidest). Lagunes tuperakkudest suhkru piimhappeks, tagavad nad tupes madala pH väärtuse – kaitseks infektsioonide, nagu kolpiit, eest.
Naissuguhormoonil östrogeenil on otsustav mõju limaskestale ja tupe happelisele keskkonnale. See toetab tupe limaskesta kasvu ja regulaarset uuenemist. Lisaks suurendab östrogeen suhkrusisaldust tupes, võimaldades tervetel piimhappebakteritel paljuneda.
Kaks kolpiidi vormi
Arstid eristavad kahte kolpiidi vormi:
- Esmane kolpiit: suur hulk patogeene siseneb tuppe ja häirib loomulikku tupefloorat sellisel määral, et tekib põletik.
- Sekundaarne kolpiit: tupekeskkond on sedavõrd häiritud, et isoleeritud patogeensed bakterid paljunevad ja vallandavad põletiku.
Millised on kolpiidi sümptomid?
- Bakterid: värvitu kuni hall õhuke eritis viitab bakteriaalsele vaginoosile, mis on tavaline anaeroobsete bakterite, nagu Gardnerella, põhjustatud bakteriaalse kolpiidi vorm. Siin on tüüpiline ebameeldiv kalalõhn. On ka teisi bakteriaalseid käivitajaid, nagu Chlamydia trachomatis, aeroobsed bakterid või mükoplasma.
- Seened: Candida seentega nakatumine põhjustab valge-kollaka, kreemja või mureneva lõhnatu eritist ja tugevat sügelust.
- Üherakulised organismid (algloomad): kui trihhomonaadid (ainuraksed parasiidid) põhjustavad kolpiiti (trichomonas colpitis), on eritis kollakasroheline, vahutav, ebameeldiva lõhnaga ja sellega kaasneb sügelus.
Teised kolpiidi tavalised sümptomid on valu ja põletustunne tupe piirkonnas. Valu tekib seksuaalvahekorra ajal (düspareunia) või sõltumatult mehaanilisest ärritusest. Vaginiit põhjustab mõnikord ka valu urineerimisel.
Olenevalt põhjusest võivad tupes tekkida ka erinevad limaskesta muutused nagu laiguline või hajus punetus, papulid või lamedad ja kergelt veritsevad haavandid.
Mõnel juhul jääb kolpiit siiski asümptomaatiliseks ehk ilma sümptomiteta.
Kuidas kolpiiti ravitakse?
Infektsiooniga seotud kolpiidi ravi sõltub patogeenist või patogeenidest. Näiteks kasutavad arstid bakterite vastu antibiootikume (nagu metronidasool) ja seente vastu seenevastaseid aineid (nt klotrimasool). Mõnikord määravad nad ka antiseptilisi aineid (Betaisodona). Need on tõhusad bakterite, seente, viiruste ja algloomade vastu.
Sõltuvalt ravimvormist toimivad toimeained lokaalselt (näiteks suposiitide või kreemide kujul) või süsteemselt, st vereringesse imendudes (tavaliselt tablettidena). Sugulisel teel levivate vaginiidi patogeenide, nagu klamüüdia või trihhomonaadid, puhul on vajalik ka partneri ravi.
Kui kolpiidi põhjustajana patogeene ei leita, kuid esineb ebaõige tupe kolonisatsioon (düsbioos), kasutatakse tupefloora tasakaalu taastamiseks ravimeid (näiteks probiootikumidega).
Milliseid koduseid abinõusid saab raviks kasutada?
Mõned naised kasutavad vaginiidi sümptomite raviks erinevaid looduslikke tooteid. Erilise ettevaatusega tuleks aga olla looduslikus jogurtis või piimas leotatud ja tuppe pistetud tampoonide kasutamisel, aga ka näiteks õunaäädikaga istumisvannide kasutamisel. On oht sattuda niiviisi tuppe rohkem mikroobe, samuti rikkuda tupekeskkonda karmide ainetega nagu äädikas ning ärritada limaskesti veelgi.
Kodustel abinõudel on oma piirid. Kui sümptomid püsivad pikema aja jooksul, ei leevene või isegi süvenevad, tuleb alati pöörduda arsti poole.
Mis põhjustab kolpiiti?
Peale bakterite põhjustavad kolpiiti ka muud patogeenid, nagu seened (Candida seened), viirused (nagu HPV viirused või herpesviirused) või ainuraksed parasiidid (nt trihhomonaadid).
Lisaks sellele infektsiooniga seotud vaginiidile on olemas ka kemikaalide või muude ärritajate põhjustatud vaginiidi vorme. Traumaatilise kolpiidi põhjuseks on tavaliselt tupes leiduv võõrkeha, näiteks unustatud tampoon või pessaar.
Atroofiline kolpiit, mida mõnikord nimetatakse seniliseks colpitisiks, on teist tüüpi mitteinfektsioosne vaginiidi tüüp. See esineb naistel menopausi ajal või pärast seda, kuna tupe limaskest ei kogune enam täielikult suureneva östrogeenipuuduse tõttu. See vähendab kohalikku kaitset patogeenide vastu. Algselt mitteinfektsioosse tupepõletiku edenedes sadestuvad ja paljunevad kergesti pisikud, nagu bakterid või seened.
Kolpiidi riskifaktorid
- suhkurtõbi
- Rasvumine (rasvumine)
- Cushingi sündroom
Kolpiidi tekkele aitavad kaasa ka rauapuudus, kasvajad, operatsioonid ja geneetiline eelsoodumus. Sama kehtib teatud ravimite kohta, nagu antibiootikumid, kortikosteroidid ("kortisoon") ja vähiravimid.
Kõik need tegurid avaldavad negatiivset mõju tupefloorale ja sillutavad seega teed vaginiidi tekkeks. Põhimõtteliselt on aga võimalik ka terve tupeflooraga kolpiit välja arendada.
Kuidas kolpiiti diagnoositakse?
Kolpiidi kahtluse korral on günekoloog õige inimene, kelle poole pöörduda. Esmase konsultatsiooni käigus koguvad nad teie haiguslugu (anamneesi). Teil on võimalus oma sümptomeid ja kaebusi üksikasjalikult kirjeldada. Arst küsib teilt konkreetseid küsimusi, näiteks kas teil on selliseid sümptomeid varem esinenud või kas te võtate mingeid ravimeid.
Kolpiidi patogeenide tuvastamiseks võtab arst tupe limaskestalt tampooni. Mikroskoobi all on määrdumisel võimalik näha, kas tupes on levinud näiteks seened, bakterid või ussid. Täpsemaks tuvastamiseks lasevad arstid mõnikord laboris valmistada patogeeni külvi.
Vanematel naistel on sageli atroofiline kolpiit. Enamikul juhtudel ei õnnestu patogeene tuvastada.
Kolpiidi kahtluse korral on oluline välistada sümptomite muud põhjused. Näiteks vanematel naistel, kellel on kolpiit, tuleks alati diagnoosida võimalik vähkkasvaja.
Arst teeb kindlaks ka võimalikud kolpiidi riskifaktorid, nagu teatud ainevahetushaigused või valed hügieenivõtted. Soovitatav on sellised tegurid võimalikult palju kõrvaldada või vähemalt vähendada, et vähendada korduva vaginiidi riski.
Kuidas kolpiit areneb?
Taaspõletiku riski vähendamiseks pärast kolpiidi paranemist on soovitatav olemasolevad riskifaktorid kõrvaldada või vähendada. Vältida tuleks näiteks liigset intiimhügieeni, kuna see häirib tupefloorat. Seetõttu on soovitatav vältida tupe duši ja intiimkosmeetikat (nt intiimdeodorandid), mis ei ole kohandatud happelise tupekeskkonnaga.
Intiimhügieeni puudumine soosib aga ka kolpiiti.
Kolpiit raseduse ajal
Võimalik, et tupepõletik raseduse ajal võib põhjustada enneaegset sünnitust või enneaegset membraanide rebenemist ja seega raseduse katkemist. Seetõttu on oluline, et rasedad naised raviksid kolpiiti.
Kuna on olemas võimalus, et tupepõletikku põhjustavad patogeenid (nagu herpesviirused, gonokokid või klamüüdia) võivad vastsündinut nakatada loomulikul sünnitusel, teevad arstid tavaliselt ägeda kolpiidiga rasedatele keisrilõike.
Kas kolpiiti saab ära hoida?
On mitmeid aspekte, mis toetavad tervet tupefloorat ja vähendavad seeläbi kolpiidi riski. Need hõlmavad järgmist.
- Ärge kasutage vaginaalseid dušše ega intiimseid deodorante, kuna need hävitavad tavaliselt terve tupefloora.
- Kandke õhku läbilaskvatest materjalidest, näiteks puuvillast, pesu, mida saab pesta 60 kraadi juures.
- Vältige plastkilega püksikuid, kuna see piirab õhuringlust.
- Toetage oma immuunsüsteemi ja seeläbi tervet tupefloorat regulaarse treeningu ja lõõgastuse ning vähese suhkruga tervisliku ja tasakaalustatud toitumisega.
