Sünonüümid
Lad. Ixodes ricinus, mida nimetatakse ka harilikuks puugiks, kilppuugiks
Määratlus
Puukid on kõige parasvöötme perekonna nakkushaiguste kandjad Euroopa parasvöötmes. Erinevaid Ixode liike saab eristada ainult spetsialist. Kesk-Euroopas on Ixodes ricinus inimestel kõige tavalisem puuk.
“Näljase” puugi suurus ehk puuk pole veel läbi imbunud veri, jääb vahemikku 3-4 mm. Nagu ämblikel, on puugil neli jalapaari, mis pärinevad vaid 0.5–1 mm paksusest tagakilbist. Esiosa kahte jalga ei kasutata siiski liikumiseks, vaid need on pigem varustatud peenete meeleelundite ja okastega (seda sensoorset aparaati nimetatakse Halleri organiks).
Kui puuk otsib peremeest, ronib ta rohuliblede või muude madalate taimede otsa ja sirutab esijalapaari õhku. Kui meeleelundid võtavad sooja, on see märk puugi klammerdumisest mööduva ohvri külge. Puuk pole sel korral valiv.
Peremehe juurde jõudes asub ta teele, et leida sobiv koht, kuhu on raske ligi pääseda ja mis on kaitstud käte või käppade kriimustamise eest. Puugid eelistavad õhukesi nahapiirkondi pimedas, soojas ja hästi varustatud kohas veri (nt nahavoltides nagu kaenla või suguelundite piirkonnas või koertel, eriti seljal). Puugi omad juhataja on varustatud kahe näpitsaga, millega puug hammustab oma ohvri nahka tugevalt ja ulatab seejärel nõelava aparaadi, millega see läbi naha torgib ja kus näiteks patogeenid, mis põhjustavad Borrelioosi asuvad.
Tegelik puugihammustus on seega tegelikult puugihammustus. Kui puuk on ennast leotanud, lõdvestab ta oma hammustust ja kukub peremehelt maha. Selles olekus võib see olla kolm korda suurem kui algne suurus ja seetõttu on see vahemikus 1.5–1.8 cm.
Nii palju imemine võtab aega veri, nii et kaks nädalat saaks hõlpsasti mööduda puugihammustus ja peremehelt maha kukkumine. Puugi kehal on nüüd hallikas-kollakas värvus. Kesk-Euroopas levitavad Ioxides-ricini puukentsefaliidi patogeene, Borrelioosi ja inimese granulotsüütiline erlichioos (väga haruldane haigus).
Puukentsefaliidi vastu on võimalik vaktsineerida, mis on eriti oluline kord omandatud haiguse ravivõimaluste puudumise tõttu (vt ka meie teemat TBE). Vaktsineerimine puudub Borrelioosi on võimalik, parim kaitse on kokkupuute profülaktika (kontakti vältimine). Vahepeal tehti borellioosi vastane vaktsineerimine “Ameerika borrelioosi” vastu, kuid see võeti uuesti USA turult maha. FMSE viirust leidub puukides ainult kohalikul piiratud endeemilistel aladel.
Borrelia ei piirdu puukentsefaliidi endeemiliste piirkondadega, vaid on laiemalt levinud. Lisaks on nakatumine ehk puukide osakaal, mis on bakteri kandjad, palju suurem kui puukentsefaliidi viirusel, see on kuni 30%. Eriti suur puukide nakkus borreliaga on madalatel mäeahelikel, nagu Baieri mets ja Kraichgau.
