Sisemine rahulikkus viitab võimele säilitada rahulikkust ja ratsionaalselt reageerida psühholoogiliselt väljakutsuvatele olukordadele. Psühholoogias nimetatakse seda ka rahulikuks või tasaseks peaks ning sisemisel rahul on emotsionaalne ja ratsionaalne aspekt.
Mis on sisemine rahulikkus?
Sisemine rahulikkus viitab võimele säilitada rahulikkust ja ratsionaalselt reageerida psühholoogiliselt väljakutsuvatele olukordadele. Sisemine rahu võib mängu tulla puhkeasendis, aga ka stressirohkes elus. Erilise stiimuli või päästiku puudumisel nimetatakse psühholoogias ka sisemist rahu rahulikuks. Selles seisundis on inimene üksmeelne. Kui ilmneb päästik, mis võib selle sisemise rahu vaidlustada, nimetatakse inimesi, keda see enamjaolt ei mõjuta, kui tasa. See tähendab, et indiviidi kontrollib endiselt põhjus, mitte emotsionaalne motivatsioon, ning ta jääb vaimsest väljakutsest hoolimata rahulikuks. Rahulikkus tähistab enamikul juhtudel tervislikku, isegi soovitavat seisundit. Lõppkokkuvõttes on see seotud sellega, et inimene on sisemiselt rahulik ja komponeeritud ning ei muretse ega muretse asjatult, kui selleks pole põhjust. Sisemine rahulikkus võib tekkida aga ka siis, kui inimene võiks või peaks käituma teisiti. Kui ta jääb rahulikuks emotsionaalses olukorras, kus emotsioonid tavaliselt võimust võtavad, võib see viidata ka emotsionaalsele häirele.
Funktsioon ja ülesanne
Mõiste “rahulikkus” sai alguse vanas kõrgsaksa keeles ja tähendas sel ajal jumalate tahtele allumist. Sel ajal uskus enamik religioone, et nad alluvad oma jumalolendite omavolile ega saa selles midagi muuta. Sisemine rahu, mida nad saatuselöökide ajal soovisid, oli seega ka viis tulla toime sündmustega, mida nad ei saanud mõjutada. Teatud sisemine rahu aitab inimestel mitte reageerida igale mõjutusele afektis, vaid osata kaaluda, kuidas nad peaksid reageerima. Mõjud, mis võivad iga päev vallandada emotsionaalse, mõjutustest lähtuva reaktsioonivoo: tänaval lärm, kaasinimeste ootused ja stress töökohal on vaid mõned neist. Seega võib sisemine rahu olla ka kaitse psüühika kahjulike mõjude eest, kui seda kasutatakse teadaolevalt kahjulikuks vähem emotsionaalsel viisil. Paljud filosoofia usundid ja mõttekoolid on juba proovinud elada sisemist rahu standardina ja kaitsta võimalike emotsionaalsete probleemide eest valu emotsionaalsest reaktsioonist eraldudes. Selle tuntud näide on stoikud, kelle jaoks mõjutatud reaktsioonid olid sisemise rahu kontrastiks lihtsalt peegeldamatu käitumine.
Haigus ja ebamugavustunne
Sisemine rahulikkus on tervislik psühholoogiline mehhanism paljudes olukordades. Inimene ei saa emotsionaalselt ärritada iga stiimulit; mõned asjad peavad tema enda kaitseks huvi tundma. Seega häirivad teiste inimeste individuaalsed saatused meid vähem, kui me ei tunne asjaomast inimest. Sisemine rahu võib aga muutuda ka problemaatiliseks, sest kontrastiks afektile on see väga kasutatav, kui inimesel tekib huvi end emotsionaalselt lahutada. Sageli pole sisemine rahu enam tõeline ja inimene tegelikult kannatab selle pärast, sest see surub alla emotsionaalse segamise. Emotsioonide pikaajaline mahasurumine teeseldud rahulikkuse või isegi külmusega on psühholoogiliselt ebatervislik ja selle tulemuseks on varem või hiljem allasurutud emotsioonide otsimine teise väljundi poole. Tagajärjed võivad olla nii lahke suhtumine hinnatud inimeste suhtes kui ka ennast kahjustav käitumine, alkoholism või kriminaalsus. Sisemine rahu ükskõiksuse mõttes muutub problemaatiliseks ka siis, kui see on ehe, kuid tekib olukordades, kus see ükskõiksus on ebatervislik. Sisemine rahu olukordades, kus see on ebatavaline, võib seega viidata ka laste psühholoogilistele probleemidele, tavaliselt varakult põhjustatud kiindumishäiretele lapsepõlv. Lisaks paljudele teistele sümptomitele iseloomustab psühhopaatiat põdevaid inimesi omamoodi sisemine rahu, mis võimaldab neil oma tegevused hoolikalt läbi mõelda ja taktikaliselt käituda viisil, mida neilt eesmärgi saavutamiseks oodatakse.
