Mis on Parkinsoni dementsus?
Parkinsoni dementsus on termin, mida arstid kasutavad Parkinsoni sündroomiga inimeste dementsushäire kirjeldamiseks, mis vastab teatud nõuetele. Nende hulka kuulub asjaolu, et dementsus algab järk-järgult ja areneb aeglaselt. Lisaks peavad olema kahjustatud vähemalt kaks nn kognitiivset funktsiooni, näiteks tähelepanu, keele või mälu.
Kahjustused peavad olema nii tõsised, et piiravad igapäevaelu, olenemata Parkinsoni sündroomiga seotud motoorsetest sümptomitest.
Parkinsoni tõve dementsuse esinemissagedus
Kõigil Parkinsoni tõvega inimestel ei teki dementsust. Siiski on risk ligikaudu kuus korda suurem kui elanikkonnal. Eksperdid eeldavad, et ligikaudu 40–80 protsendil haigestunutest tekib haiguse käigus Parkinsoni tõve dementsus.
Kui kaua kestab Parkinsoni tõve dementsuse viimane staadium?
Siiski on teada, et Parkinsoni tõve dementsus suurendab suremust: paljud haiged surevad umbes viie aasta jooksul pärast Parkinsoni dementsuse tekkimist.
Millised on Parkinsoni tõve dementsuse sümptomid?
Parkinsoni tõve dementsus avaldub erinevate kognitiivsete funktsioonide häirete kaudu:
- Tähelepanuhäire: ülesandeid, mis nõuavad kõrget tähelepanu, on mõjutatud isikutel raske täita
- Raskused tegevuste planeerimisel ja läbiviimisel
- Aeglane mõtlemine
- Ruumilise orientatsiooni ja taju kahjustused
- Raskused hiljutiste sündmuste või äsja õpitud sisu meenutamisel
- Mõnikord on raskusi sõnade leidmisega ja probleeme keeruliste lausete moodustamisel
Erinevalt Alzheimeri tõvest, mis mõjutab eelkõige lühi- ja pikaajalist mälu, mõjutab Parkinsoni dementsus peamiselt tähelepanu ja mõtlemisprotsesside kiirust. Ka õppimisvõime ise säilib, kuid õpitud sisu saab meelde tuletada vaid viivitusega.
Parkinsoni dementsus: diagnoos
Kui kahtlustatakse dementsust, näiteks Parkinsoni dementsust, viib arst läbi erinevaid uuringuid. Esmalt koguvad nad siiski haiguslugu (anamneesi), vesteldes haige inimese ja tema sugulastega. Näiteks küsib arst sümptomite üksikasjalikku kirjeldust, nagu keskendumisprobleemid. Arst küsib ka, kui kaua need sümptomid on kestnud, kas on muid haigusi ja milliseid ravimeid patsient võtab.
Haigusloo küsitlusele järgneb füüsiline läbivaatus. Arst võtab laboratoorseks analüüsiks ka vereproovi.
Arst kasutab niinimetatud lühikesi kognitiivseid teste, et kontrollida, kas asjaomane isik põeb ka tegelikult Parkinsoni tõbe (või muud dementsust). Need testid ei ole aga kerge dementsuse korral kuigi olulised. Sel juhul võib osutuda vajalikuks põhjalik neuropsühholoogiline uuring.
Dementsuse kahtluse korral tehakse sageli aju pildistamine – kasutades kompuutertomograafiat (CT) või magnetresonantstomograafiat (MRI). Dementsusega inimestel on piltidelt näha, et ajukude on kahanenud (atroofia). Ebaselgete dementsuse juhtumite korral järgnevad täiendavad uuringud.
Parkinsoni dementsus: ravi
Dementsuse ravimite ravi
On ka ravimeid, mis leevendavad spetsiifiliselt Parkinsoni tõve dementsuse sümptomeid. Need hõlmavad peamiselt preparaate, mis sisaldavad toimeainena rivastigmiini, mis on nn atsetüülkoliinesteraasi inhibiitor:
Atsetüülkoliinesteraas on ensüüm, mis lagundab ajus närvisaatja (neurotransmitteri) atsetüülkoliini. Nagu Alzheimeri dementsuse puhul, on ka Parkinsoni tõve dementsuse puhul atsetüülkoliini puudus. Rivastigmiin parandab selle puuduse, inhibeerides ensüümi, mis tavaliselt lagundab atsetüülkoliini. See tähendab, et sellised ajufunktsioonid nagu mõtlemine, õppimine ja mäletamine säilivad kauem. Lisaks saavad haiged igapäevaeluga paremini toime.
Ettevaatust antipsühhootikumidega!
Antipsühhootikumid (neuroleptikumid) on ravimid, mida kasutatakse psühhootiliste sümptomite, näiteks hallutsinatsioonide raviks. Neid kasutatakse teatud dementsuse vormide puhul. Parkinsoni tõve dementsuse puhul on aga enamik antipsühhootikume (klassikalised ja paljud atüüpilised antipsühhootikumid) tabu. Selle põhjuseks on see, et haigetel on suurem risk kõrvaltoimete tekkeks. Eelkõige võivad sellised ravimid Parkinsoni sündroomi korral tõsiselt kahjustada liikuvust ja erksust (valvsust).
Mittemeditsiinilised meetmed
Mälutreening ("aju sörkjooks") sobib Parkinsoni tõve dementsuse kergete vormide korral, kui haiged osalevad mõnuga ja ilma frustratsioonita. Kunstilis-väljenduslikud teraapiavormid, nagu maalimine, muusika ja tants, võivad samuti avaldada positiivset mõju haigete heaolule ja tervisele.
Parkinsoni tõve dementsuse puhul on oluline ka eluruumide kujundamine vastavalt patsiendi vajadustele. See hõlmab võimalike ohuallikate ja vigastuste kõrvaldamist. Näiteks tuleks eemaldada väikesed vaibad (komistamis- ja libisemisoht!). Selleks, et kannatanutel oleks lihtsam oma neljas seinas orienteeruda, on hea näiteks uksel erinevad ruumid värvide või sümbolitega tähistada.
