Varasemaga võrreldes viibivad patsiendid haiglas vähem päevi. Viibimise kestus langes kümnelt (1998) päeval keskmiselt 7.3 päevale (2017). Põhjus: haiglatele ei maksta enam vastavalt nende patsientide viibimise pikkusele, vaid fikseeritud kindlale juhtumitasule (DRG).
Viibimiste arv seevastu kasvab: 2012. aastal osutasid Saksamaa haiglad statsionaarset abi 18.6 miljonile inimesele. 2017. aastal oli see näitaja juba 19.4 miljonit.
Haigla – määratlus
Seadusandja määratleb haigla kui asutust, kus diagnoositakse haigusi, vaevusi või kehavigastusi, ravitakse ja/või leevendatakse meditsiini- ja õendusabi, osutatakse sünnitusabi ning kus on võimalik majutada ja toita patsiente või hooldatavaid. Haiglad peavad olema arsti pideva meditsiinilise järelevalve all, neil peab olema oma mandaadi täitmiseks piisavalt diagnostilisi ja ravivõimalusi ning nad peavad töötama teaduslikult tunnustatud meetodite kohaselt.
Suund erastamise poole
Kuna riiklike sponsoritega haiglad (praegu 30 protsenti) on sageli eriti suured, asub enamik voodikohti (47.8 protsenti) siin. Ka siin hakkab silma erastamise suundumus ning voodikohtade osakaal erahaiglates (praegu üle 30 protsendi) kasvab pidevalt. Seevastu mittetulundushaiglate voodikohtade osakaal langeb (34.1 protsendilt 2012. aastal 18.7 protsendile 2017. aastal).
Vastava liidumaa haiglavajaduste kavasse kuuluvate haiglate poolt osutatavad täis- ja päevaravi haiglateenused tasustatakse vastavalt föderaalsele haiglamääruse määrusele või haiglate tasustamise seadusele. Kõik riiklikud ja mittetulunduslikud haiglad peavad esitama arveid vastavalt nendele määrustele. Erahaiglate puhul on seevastu ka haiglaid, mis ei allu seadusesätetele ja võivad seetõttu vabalt oma hindu määrata. See võib tekitada raskusi ravikindlustuse poolt haiglateenuste hüvitamisel.
Statsionaarne versus ambulatoorne
Ambulatoorsete arstide ja igasuguste kliinikute ranget lahusust tahetakse tulevikus pehmendada. Integreeritud hooldus”, mis võeti kasutusele 2000. aasta tervishoiureformi raames, keskendub kõikehõlmavatele hooldusvormidele. See edendab erinevate erialade ja sektorite (perearstid, spetsialistid, haiglad) suuremat võrgustumist. Sellega soovitakse parandada patsientide ravikvaliteeti ja vähendada tervishoiukulusid.
Haiglate tüübid
Saksamaal on erinevat tüüpi haiglaid. Seega tehakse vahet ülikoolihaiglate, üldhaiglate, erihaiglate, sidushaiglate, praktikakliinikute ning päeva- ja ööhaiglate vahel.
- Ülikoolihaiglate eesmärk on pakkuda elanikkonnale igakülgset statsionaarset abi. Teine fookus on meditsiiniharidusel ja -uuringutel.
- Üldhaiglate eesmärk on pakkuda elanikkonnale igakülgset statsionaarset abi. Siin on mitu meditsiinilist eriala.
- Erihaiglad on spetsialiseerunud teatud valdkondadele (nt endokrinoloogia, dermatoloogia, oftalmoloogia).
- Statsionaarihaiglates ei osuta raviteenuseid mitte palgatud arstid, vaid erapraksises töötavad lepingulised arstid. Haigla annab ainult ruumid ja hoolitseb majutuse, toitlustamise ja patsientide hooldamise eest.
- Päevakliinik on ambulatoorse/osalise statsionaarse ravi asutus. Siin saab patsiente ravida või hooldada kuni 24 tundi. Haiglate juurde tuleb järjest rohkem kirurgilisi päevapolikliinikuid – siin tehakse ambulatoorseid operatsioone.
Põhimõtteliselt võib patsient haiglat vabalt valida. Siiski ei pakuta igas haiglas kõiki ravimeetodeid. Siin võib abiks olla pilk kliiniku kvaliteediaruandele: alates 2005. aastast on kliinikud kohustatud andma teavet oma struktuuride ja teenuste kohta.
Haiglad liigitatakse erinevatesse kategooriatesse sõltuvalt nende hooldamise rollist. Eristatakse põhi- ja tavaravikliinikuid, keskmise ravitasemega piirkondlikke haiglaid ja maksimaalse ravitasemega haiglaid (nt ülikoolihaiglad). Kliinikud jagunevad tavaliselt osakondadeks, nagu sisehaigused, kirurgia, kõrva-nina-kurgu-kurguarst, dermatoloogia või uroloogia. Enamikus haiglates on ka intensiivravi osakonnad.
