Mis on D-dimeerid?
D-dimeerid on kiulise valgu fibriini lõhustumisproduktid, millel on oluline roll vere hüübimisel:
Kui fibriin ja vereliistakud (trombotsüüdid) kleepuvad kokku, moodustub tromb – nii terve vere hüübimisel (haavade paranemisel) kui ka verehüüvete (trombide) patoloogilisel moodustumisel tervetes veresoontes. Sellised trombid võivad ummistada veresoone nende tekkekohas (tromboos) või kanduda koos vereringega ja põhjustada veresoone ummistuse mujal (emboolia).
Kui tromb või tromb on lahustunud (fibrinolüüs), jagunevad fibriini ristsiduvad ahelad. See tekitab väiksemaid fibriini fragmente, sealhulgas D-dimeere.
Millal määratakse D-dimeerid?
Arst määrab D-dimeerid vereproovist, kui kahtlustatakse trombembooliat (nagu jalaveenide tromboos, kopsuemboolia) või liigset verehüübimist (dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon).
Jalade veresoonte oklusioonist annavad märku näiteks järgmised kaebused kahjustatud jäsemetes:
- paistetus
- tuim valu
- sinakas värvus (tsüanoos) hapniku alavarustatuse tõttu
- Ülekuumenemine
- raskustunne või pingetunne
- veenide selge väljaulatuvus
D-dimeer välistamismeetodina
Teisest küljest tähendab see ka seda, et test on veresoonte oklusiooni suhtes väga tundlik: normaalse D-dimeeri väärtusega patsientidel on veresoonte oklusioon väga ebatõenäoline. Seetõttu sobib labori väärtus hästi veresoonte ummistuse kahtluse selgitamiseks.
D-dimeerid: normaalväärtused
D-dimeeri sisaldus veres on täiskasvanutel tavaliselt vahemikus 20–400 mikrogrammi liitri kohta (µg/l).
Ettevaatust: Naistel tõuseb D-dimeeri tase loomulikult teatud määral raseduse lõpu poole, ilma et sellel oleks mingit kliinilist tähtsust. Arst peab seda laboratoorse väärtuse hindamisel arvesse võtma.
Millal alandatakse D-dimeeri taset?
Kui D-dimeeri väärtused jäävad allapoole nn piirväärtust, pole sellel tähtsust.
Millal on D-dimeerid tõusnud?
Kõrgenenud D-dimeeride põhjuseks on tavaliselt trombemboolia ehk veresoonkonda blokeeriv tromb. Seega on D-dimeeri tase kõrgenenud peaaegu kõigil süvaveenide tromboosiga patsientidel ja langeb mõne päeva või nädala jooksul tagasi normaalsesse vahemikku.
Lisaks süvaveenide tromboosile on kõrgenenud D-dimeeride võimalikud põhjused järgmised tingimused või olukorrad:
- Muud tromboosid või embooliad (nt kopsuemboolia, müokardiinfarkt jne)
- Dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon (DIC, tarbimiskoagulopaatia)
- Operations
- Maksatsirroos
- Hemolüütiline ureemiline sündroom (HUS)
- vähk
- Põletikud nagu "vere mürgistus" (sepsis)
D-dimeerid: rasedus
Raseduse ajal toimub D-dimeeride loomulik tõus. Samal ajal kaasneb rasedusega suurenenud risk trombide tekkeks. Ülempiir, mille juures arst peab raseda patsiendi trombembooliale mõtlema, on seetõttu kõrgem kui teistel patsientidel (vt ülalt: D-dimeeri väärtused: rasedate naiste tabel).
Mida teha, kui D-dimeerid on muutunud?
Kui D-dimeerid on kõrgenenud, on võimalik veresoonte oklusioon. Arst selgitab seda kahtlust viivitamatult, et saaks viivitamatult rakendada vajalikke vastumeetmeid.
Kui kahtlustatakse näiteks kopsuembooliat, tuleb kasuks CT angiograafia – veresoonte kompuutertomograafiline uuring kontrastainega. Lisaks saab arst teha südame ultraheliuuringu (ehhokardiograafia): Kopsuemboolia tagajärjel tekib südame paremas vatsakeses pinge, mis on siis uuringul märgatav nt. ventrikulaarne laienemine või vastavate südameklappide nõrkus.
Kui patsiendi sümptomid ja riskitegurid muudavad veresoonte oklusiooni väga tõenäoliseks, teeb arst pildiuuringu, näiteks CT-angiograafia, isegi kui D-dimeeri näidud on normaalsed.
