Mis on fibrinogeen?
Fibrinogeen on valk, millel on oluline roll vere hüübimisel ja mida tuntakse ka kui faktorit I. See on fibriini eelkäija. See on fibriini eelkäija, mis katab vereliistakute korgi – mis moodustub veresoonte vigastuse kohas – nagu võrk. Fibrinogeen on ka üks nn ägeda faasi valkudest. Need on erinevad laboratoorsed väärtused, mis teatud haiguste korral tõusevad.
Millal määratakse fibrinogeeni?
Arst määrab fibrinogeeni näiteks kaasasündinud või omandatud fibrinogeenipuuduse kahtluse korral. Viimane võib tuleneda näiteks maksakahjustusest. Teised olulised näidustused fibrinogeeni taseme kontrollimiseks on:
- fibrinolüütilise ravi jälgimine verehüüvete lahustamiseks (streptokinaasi või urokinaasiga)
- fibrinogeeniga asendusravi jälgimine
- kahtlus patoloogilise ülemäärase vere hüübimise aktiveerimise kohta (tarbimiskoagulopaatia)
Fibrinogeen: normaalväärtused
Fibrinogeeni standardväärtus veres sõltub vanusest. Lastele, noorukitele ja täiskasvanutele kehtivad järgmised normaalvahemikud (võrdlusvahemikud):
|
vanus |
Fibrinogeeni normaalväärtus |
|
kuni 4 päeva |
167–399 mg/dl |
|
5 et 30 päeva |
162–462 mg/dl |
|
31 päeva kuni 3 kuud |
162–378 mg/dl |
|
4 et 6 kuud |
150–379 mg/dl |
|
7 et 12 kuud |
150–387 mg/dl |
|
13 kuud kuni 5 aastat |
170–405 mg/dl |
|
alates 6 aastast |
180–350 mg/dl |
Tähelepanu: piirväärtused sõltuvad meetodist ja laborist. Üksikjuhtudel kehtivad laboritulemustes näidatud võrdlusvahemikud.
Millal väheneb fibrinogeeni tase?
Mõned haigused takistavad fibrinogeeni tootmist. Nende hulka kuuluvad näiteks rasked maksahaigused, nagu tsirroos või äge hepatiit. Muud olukorrad, mis põhjustavad näitude vähenemist, on järgmised:
- konsumptiivse koagulopaatia (vere hüübimise ebanormaalne aktivatsioon, mida nimetatakse ka dissemineerunud intravaskulaarseks koagulatsiooniks) hilises staadiumis
- raske verekaotus
- Teatud ravimite võtmine (näiteks asparaginaas ägeda lümfoblastse leukeemia ravis).
Vastsündinutel on ka madalam fibrinogeeni tase kui täiskasvanutel. Kuid see on selles vanuses täiesti normaalne ega viita haigusele.
Millal on fibrinogeeni tase tõusnud?
Fibrinogeen on nn ägeda faasi valk. See tähendab, et see suureneb, kui keha reageerib teatud olukordadele süsteemselt. Muud ägeda faasi valgud hõlmavad C-reaktiivset valku (CRP) ja ferritiini. Haigused, mis põhjustavad ägeda faasi valkude suurenemist, on:
- Põletikud (nt reuma, Crohni tõbi)
- Kasvajad (kasvajad)
- Burns
- Trauma (nt operatsioon)
- Suhkurtõbi ja sellest tulenevad metaboolsed häired
- Neerupuudulikkusest tingitud ureemia (ureemia on vere mürgistus ainetega, mis tegelikult peaksid väljuma uriiniga – lühidalt: uriinimürgitus)
Mida teha, kui fibrinogeen on muutunud?
Kui fibrinogeeni tase on liiga madal, suureneb verejooksu oht. Neid võib olla raske kontrollida. Seega, kui märgatakse fibrinogeeni taseme langust, eriti enne plaanilist operatsiooni, peab arst enne operatsiooni põhjuse välja selgitama ja välistama fibrinogeeni puudulikkuse häire.
Suurenenud fibrinogeenisisaldusega kroonilisi haigusi tuleb optimaalselt kontrollida. Suur tähtsus on näiteks õigel ravimiannusel diabeedi korral või dialüüsi kasutamisel neerupuudulikkuse korral. Kui fibrinogeeni tase on püsivalt kõrgenenud, suureneb südame-veresoonkonna haiguste ja insuldi risk.
