Mis on klaustrofoobia?
Klaustrofoobia, mida nimetatakse ka ruumihirmuks, kuulub spetsiifiliste foobiate hulka. See tähendab, et mõjutatud isik tunneb konkreetse asja ees ebaproportsionaalset hirmu. Seega tekib klaustrofoobiaga inimestel tugev hirmutunne nii suletud ja suletud ruumides (näiteks liftid, metrood) kui ka rahvahulkades (näiteks kontserdid).
Klaustrofoobia – sotsiaalsed mõjud
Klaustrofoobia võib tõsiselt piirata kannatanute elu nii tööalaselt kui ka isiklikult, näiteks kuna neil on probleeme reisimisega või nad väldivad paljusid olukordi ja kohti, mida teised peavad enesestmõistetavaks – alates kinos käimisest kuni konventidel käimiseni.
Klaustrofoobia ja paanikahäire
Kuidas klaustrofoobia avaldub?
Kuidas klaustrofoobia avaldub ja milline on selle seisundi tähtsus haigete jaoks? Klaustrofoobia, nagu kõik foobiad, väljendub sobimatult tugevas hirmus – antud juhul kinnistes ja suletud ruumides või rahvahulkades.
Ärevuse raskusaste ulatub rahutusest ja ärevusest paanikani. Ärevustundega kaasnevad füüsilised sümptomid, nagu südamepekslemine, higistamine, õhupuudus või hüperventilatsioon. Need võivad olla nii tõsised, et tekitavad mõjutatud inimese surmahirmu.
Teised haiged seevastu ei tunne end tavapärases igapäevaelus üldse piiratuna ja tunnevad ärevust vaid teatud olukordades, näiteks magnetresonantstomograafia (MRI) skaneerimise ajal.
Millised on need põhjused?
Esmane hirm piiratuse ees on üks inimese eksistentsiaalseid kogemusi. Evolutsioonilise bioloogilise seisukohast on hirm teatud objektide või olukordade ees mõttekas, kuna see aitas kaasa inimkonna ellujäämisele.
Teised haiged seevastu ei tunne end tavapärases igapäevaelus üldse piiratuna ja tunnevad ärevust vaid teatud olukordades, näiteks magnetresonantstomograafia (MRI) skaneerimise ajal.
Millised on need põhjused?
Esmane hirm piiratuse ees on üks inimese eksistentsiaalseid kogemusi. Evolutsioonilise bioloogilise seisukohast on hirm teatud objektide või olukordade ees mõttekas, kuna see aitas kaasa inimkonna ellujäämisele.
Eelsoodumus ja negatiivsed kogemused
Küll aga on teada, et geneetilised eelsoodumused ja kogemused kujundavad inimese isiksuse ja seeläbi ka tema põhilise hirmukalduvuse juba varases eas. Mõned neist on seetõttu eriti haavatavad ja neil tekivad tõenäolisemalt psühholoogilised häired kui teised, sealhulgas ärevushäired, nagu klaustrofoobia.
Klaustrofoobia: uuringud ja diagnoosimine
Füüsilised uuringud
Ärevusnähtude võimalike füüsiliste põhjuste välistamiseks teeb arst klaustrofoobia korral erinevaid uuringuid. Nende hulka kuuluvad teatud vereväärtuste registreerimine, elektrokardiogramm (EKG) või kilpnäärme uuring ultraheli abil.
Klaustrofoobia testileht
Klaustrofoobia tuvastamiseks on olemas spetsiaalsed küsimustikud, mis kajastavad häire sümptomeid. Terapeut võib küsida järgmisi küsimusi:
- Millistes olukordades kogete tugevat ärevust?
- Millised füüsilised sümptomid tekivad, kui paned end mõttega sellisesse olukorda (näiteks kihutamine, higistamine või hüperventilatsioon)?
- Kas arvate, et teie hirmureaktsioon on liialdatud?
Ravi
Klaustrofoobiat saab psühhoteraapilise abiga enamikul juhtudel oluliselt leevendada või isegi täielikult võita. Praegu ei ole ühtegi ravimit, mis toimiks otseselt ärevushäire vastu.
Seega ei soovita eksperdid spetsiifiliste foobiate puhul standardravina uimastiravi. Raskematel juhtudel võib arst siiski välja kirjutada teatud ravimeid, nn selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid.
Klaustrofoobia: vastasseisu teraapia
Nii kogevad nad, et nendes tärkav hirm lõpuks vaibub, ilma et nendega midagi juhtuks. See kogemus aitab hirme vähendada.
Klaustrofoobia: kognitiivne käitumuslik teraapia
Klaustrofoobia: rakenduslik lõõgastus
Rakenduslõõgastus on tehnika, mis õpetab patsiente ärevust tekitavates olukordades sekunditega lõõgastuma. Seda seetõttu, et lõdvestunud olemine ja ärevus välistavad üksteist. See meetod põhineb Jacobseni progresseeruval lihaste lõdvestamisel.
Klaustrofoobia: haiguse kulg ja prognoos
Käitumisteraapia võib leevendada konkreetse foobia sümptomeid.
Lisaks kehtib klaustrofoobia kohta sama, mis enamiku muude häirete kohta: mida varem seda ravitakse, seda paremad on paranemisvõimalused. Kui aga seda ei ravita, kipub klaustrofoobia süvenema ja võib oluliselt piirata eluiga.
