Kollapalaviku vaktsineerimine: keda tuleks vaktsineerida?
Põhimõtteliselt on kollapalaviku vaktsineerimine eriti oluline kohaliku elanikkonna jaoks kollapalaviku endeemilistes piirkondades, kuna sajaprotsendilist kaitset sääsehammustuste kaudu levimise eest ei saa isegi suure valvsusega tagada. Kui umbes 60–90 protsenti endeemilise piirkonna elanikkonnast on vaktsineeritud, saab haiguse puhanguid ära hoida.
Vaktsineerimine on aga oluline ka kollapalaviku endeemilistesse piirkondadesse reisijatele. Mõnes riigis kehtib isegi vaktsineerimisnõue: ilma asjakohase tõendita ei tohi sellisesse riiki reisida (isegi mitte transiidina). Vaktsineerimist ei soovitata aga mitte ainult riikides, kus see on kohustuslik, vaid kõikides riikides, kus on potentsiaalne kollapalaviku nakatumise oht. Millistes riikides on kollapalaviku vaktsineerimine soovitatav või kohustuslik, saate teada oma reisiarstilt.
Kollapalaviku vastu vaktsineerimise protseduur
Kollapalaviku vaktsineerimine on aktiivne vaktsineerimine elusvaktsiiniga. See tähendab, et kehasse süstitakse nõrgestatud kollapalaviku viiruseid. Kuna haigustekitajad on nõrgestatud, ei saa nad tavaliselt kollapalavikku põhjustada. Kollapalaviku vaktsineerimisele järgnevatel päevadel tekitab patsiendi immuunsüsteem viirustevastaseid antikehi ja hakkab nendega võitlema. Nii “õpib” organismi enda kaitsesüsteem kollapalaviku viirusi hävitama. Vaktsiinina kasutatakse nn 17D kollapalaviku vaktsiini, mida on tõhusalt kasutatud üle 70 aasta.
Kui tihti vaktsineeritakse?
Riigipõhised sisenemisnõuded võivad aga muutuda. Seetõttu on oluline enne planeeritud reisi aegsasti selgusele jõuda ja vajadusel (iga kümne aasta järel) vaktsineerimist värskendada.
Ekspertide hinnangul võib olla mõttekas korrata vaktsineerimist iga kümne aasta järel ka järgmistel inimrühmadel. Need sisaldavad:
- Lapsed, kes olid esmakordsel vaktsineerimisel alla kaheaastased.
- Naised, kes on raseduse ajal vaktsineeritud.
- HIV-nakkusega isikud
- Isikud, kes said samal ajal MMR-vaktsiini.
Kus vaktsineeritakse?
Kollapalaviku vastu vaktsineerimise eripära on see, et seda tohivad manustada ainult eriarstid ja tegevusloaga vaktsineerimiskeskused. Need arstid, kellest enamik on troopilise meditsiini spetsialistid, saavad selleks Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) sertifikaadi ja saavad seejärel kollapalaviku vaktsiini kogu maailmas manustada. See on ainus vaktsineerimine, mille suhtes see erinõue kehtib.
Paljud inimesed kardavad vaktsineerimisel kõrvaltoimeid või vaktsiinireaktsioone. Kollapalaviku vaktsiini kõrvaltoimed on õnneks haruldased ning kollapalaviku vaktsiini peetakse ohutuks ja hästi talutavaks. Sellest hoolimata peab arst enne vaktsineerimist iga patsienti suuliselt teavitama kollapalaviku vaktsiini võimalikest kõrvaltoimetest.
Üldiselt võivad gripilaadsed sümptomid ilmneda kolm kuni neli päeva pärast kollapalaviku vaktsineerimist. Seda seetõttu, et kollapalaviku vaktsiin sisaldab nõrgestatud, kuid põhimõtteliselt toimivaid viirusi.
Spetsiifiline kollapalaviku vaktsiini kõrvaltoime on allergiline reaktsioon kanamunavalgele. Seda seetõttu, et kollapalaviku vaktsiin on eriti rikas kanamunavalge poolest ja võib seetõttu kanamunavalge suhtes allergilistel inimestel põhjustada tõsiseid allergilisi reaktsioone.
Keda ei tohi vaktsineerida?
Kuna tegemist on elusvaktsiiniga, tuleks ka tugeva immuunpuudulikkusega (näiteks AIDSi tõttu) inimesi vaktsineerida vaid erandjuhtudel. Seda seetõttu, et normaalselt toimiv immuunsüsteem on vaktsiinikaitse loomiseks oluline. Lisaks võivad elusvaktsineerimisel olla immuunpuudulikkuse korral ettearvamatud tagajärjed.
Üle 60-aastaste inimeste puhul peaksid arstid eelnevalt kaaluma ka vaktsineerimise eeliseid ja riske, sest väga harvadel juhtudel võivad tekkida tõsised vaktsiini kõrvaltoimed.
Samuti ei tohi vaktsineerida rasedaid või rinnaga toitvaid naisi ning alla üheksa kuu vanuseid imikuid.
