Lühiülevaade
- Mis on meningiit? Aju ümbritseva naha põletik – mitte segi ajada ajupõletikuga (entsefaliit). Samas võivad mõlemad põletikud tekkida samaaegselt (meningoentsefaliitina).
- Märgid ja sümptomid: gripilaadsed sümptomid (nagu kõrge palavik, peavalu ja valu jäsemetes, iiveldus ja oksendamine), valulik kaela jäikus, tundlikkus müra ja valguse suhtes, võimalik, et teadvuse hägustumine kuni teadvuse kaotuseni, võimalikud neuroloogilised häired (nt. kõne- ja kõndimishäired) ja epilepsiahood.
- Ravi: bakteriaalse meningiidi korral antibiootikumid ja võib-olla ka deksametasoon (kortisoon). Viirusliku meningiidi korral sümptomaatiline ravi (palavikuvastased ja valuvaigistid) ja võimalusel viirusevastased ravimid (viirusevastased ravimid).
- Prognoos: kui seda ei ravita, võib meningiit mõne tunni jooksul muutuda eluohtlikuks, eriti bakteriaalne meningiit. Varajase raviga saab seda aga sageli ravida. Mõnel patsiendil on siiski püsiv kahjustus (nt kuulmiskahjustus).
Meningiit: sümptomid
Samal ajal võivad põletikulised olla ka ajukelmed ja aju ise. Seda meningiidi ja entsefaliidi kombinatsiooni nimetatakse meningoentsefaliidiks.
Allpool on ülevaade kõigist peamistest meningiidi sümptomitest täiskasvanutel:
|
Meningiit: sümptomid täiskasvanutel |
|
valulik kaela jäikus (meningismus) |
|
Palavik |
|
väljendunud haigustunne valutavate jäsemetega |
|
suurenenud müratundlikkus (fonofoobia) |
|
Iiveldus ja oksendamine |
|
Segadus ja unisus |
|
võimalik, et pearinglus, kuulmishäired, epilepsiahood |
Meningiit: bakteriaalse meningiidi sümptomid
Tüsistused
Meningokoki infektsiooni võimalik tüsistus on "vere mürgistus" (sepsis): bakterid ujutavad suurel hulgal patsiendi verd. Tulemuseks on kõrge palavik, nõrkus ja tõsine haigustunne koos vereringehäiretega. Rasketel juhtudel võib see meningokoki sepsis (meningiit sepsis) areneda nn Waterhouse-Friderichseni sündroomiks (eriti lastel ja põrnata inimestel):
Waterhouse-Friderichseni sündroom võib esineda mitmesuguste bakteriaalsete haiguste korral. Siiski on see enamasti meningokokkide põhjustatud meningiidi tagajärg.
Meningiit: viirusliku meningiidi sümptomid
Terve immuunsüsteemiga inimestel taanduvad sümptomid tavaliselt mõne päeva jooksul iseenesest. Taastumisfaas võib aga olla üsna pikk. Noorematel lastel võib haigus olla ka raske. Sama kehtib ka inimeste kohta, kellel on nõrgenenud immuunsüsteem (näiteks ravimite, vähi või infektsioonide (nt HIV) tõttu).
Meningiit: sümptomid imikutel ja väikelastel
Näpunäide: kuna meningiidi sümptomid arenevad kiiresti ja võivad muutuda ohtlikuks, eriti väikelastel, peaksite pöörduma arsti poole ka siis, kui teil on haigust ebamäärane kahtlus.
Meningiit: sümptomid meningiidi erivormide korral
Üldiselt on need kaks erivormi väga haruldased. Nendega tuleks aga arvestada, kui haiguse kulg on pikenenud.
Meningiit: põhjused ja riskitegurid
Meningiidi korral on ajukelme põletik. Need on sidekoe ümbrised, mis asetsevad kolju sees vastu aju. Neid on kolm (sisemine, keskmine ja välimine ajukelme).
Teisest küljest võib meningiit tekkida ka erinevate haiguste, näiteks sarkoidoosi või vähi taustal. Nendel juhtudel ei ole meningiit nakkav. Lisateavet meningiidi võimalike põhjuste kohta leiate allpool.
Meningiiti, mis ei ole põhjustatud bakteritest, nimetatakse ka aseptiliseks meningiidiks (abakteriaalne meningiit).
Viiruslik meningiit
|
viirus |
Peamiselt viirusest põhjustatud haigused |
|
Coxsackie viirus A ja B |
Suu- ja sõrataudi, herpangiin, suvine gripp |
|
Herpes simplex viiruse tüüp 1 ja 2 (HSV-1, HSV-2) |
Labiaalne herpes, genitaalherpes |
|
TBE viirus |
Varasuvine meningoentsefaliit |
|
Tuulerõugete vöötohatise viirus (VZV) |
Tuulerõuged ja katusesindlid |
|
Epsteini-Barri viirus (EBV) |
Pfeifferi näärmepalavik (nakkuslik mononukleoos) |
|
Mumpsiviirus |
Mumps (kitse mumps) |
|
Leetrite viirus |
Tõusud |
|
Paljud teised viirused: HIV, poliomüeliidi viirus, punetiste viirus, parvo B19 viirus jne. |
Meningiidi nakatumine toimub teistmoodi, näiteks puukentsefaliidi viiruste puhul: haigustekitajad kanduvad edasi verdimevate puukide hammustuse kaudu.
Viiruse tüübist sõltub ka aeg, mis jääb nakatumise ja haiguse esimeste sümptomite ilmnemise vahele (inkubatsiooniperiood). Üldiselt on meningiidi inkubatsiooniperiood siin tavaliselt umbes kaks kuni neliteist päeva.
Bakteriaalne meningiit
Meningokokihaiguse esinemissagedus
Meningokokke on erinevad alarühmad, nn serorühmad. Enamik meningokokihaigusi on põhjustatud serorühmadest A, B, C, W135 ja Y. Need serorühmad ei ole kogu maailmas võrdselt levinud. Näiteks Aafrikas on A-serorühma meningokokid suuremate epideemiate peamine põhjus. Euroopas seevastu põhjustavad nakkusi peamiselt serorühmad B ja C.
Alla viieaastastel lastel on kõige suurem tõenäosus haigestuda meningokokkhaigusesse (eriti esimesel kahel eluaastal). Haiguse teist, väiksemat haripunkti täheldatakse vanuserühmas 15–19 aastat. Põhimõtteliselt võib aga meningokokkinfektsioon tekkida igas vanuses. Eriti ohustatud on nõrgenenud immuunsüsteemiga inimesed.
Bakteriaalse meningiidi ja muude haiguste patogeenid
|
Bakter |
põhjustanud haigusi |
|
Pneumokokk |
va meningiit, kopsupõletik, keskkõrva- ja põskkoopapõletik jne. |
|
meningokoki |
meningiit ja veremürgitus (sepsis) |
|
Staphylococcus |
Meningiit, toidumürgitus, haavainfektsioonid, veremürgitus (sepsis) jne. |
|
Enterobacteriaceae sh. Pseudomonas aeruginosa |
Kõhulahtisuse haigused, enteriit, kopsupõletik, meningiit jne. |
|
Haemophilus influenzae tüüp B |
|
|
Streptococcus agalactiae (B streptokokk) |
Meningiit, veremürgitus (sepsis), kuseteede infektsioonid, haavainfektsioonid |
|
Listeria monocytogenes |
"Listerioos" (kõhulahtisus ja oksendamine, veremürgitus, meningiit, entsefaliit jne) |
Sõltuvalt põhjustavast bakterist sõltub ka meningiidi levik (tavaliselt piisknakkus).
Muud meningiidi põhjused
|
Muud meningiidi põhjused |
|
Spetsiifilised bakterid: Tuberkuloos (tuberkuloosne meningiit), neuroborrelioos. |
|
Seeninfektsioon: kandidoos, krüptokokoos, aspergilloos |
|
Parasiidid: ehhinokokoos (paeluss) |
|
Algloomad (üherakuline organism): toksoplasmoos |
|
Vähid: Meningeosis carcinomatosa, meningeosis leucaemica |
|
Põletikulised haigused: sarkoidoos, erütematoosluupus, Behçeti tõbi |
Meningiit: uuringud ja diagnoosimine
Kogenud arst saab juba sümptomite ja füüsilise läbivaatuse põhjal meningiidi diagnoosi panna. Siiski on oluline selgitada, kas meningiit on bakteriaalne või viiruslik. Seda seetõttu, et ravi sõltub sellest.
Meningiidi diagnoosimise kõige olulisemad sammud on:
Haiguslugu (anamnees).
Konsultatsiooni käigus kogub arst esmalt teie või teie haige lapse haigusloo (anamnees). Võimalikud küsimused, mida arst võib küsida, on järgmised:
- Kas esineb peavalu, palavikku ja/või valulikku kuklakangistust?
- Kas on teada mingid kaasnevad või olemasolevad seisundid (HIV, sarkoidoos, Lyme'i tõbi jne)?
- Kas teie või teie laps võtab regulaarselt mingeid ravimeid?
- Kas teil või teie lapsel on allergia ravimite (nt antibiootikumide) suhtes?
- Kas teie või teie laps on kokku puutunud teiste inimestega, kellel on peavalu, palavik ja kaela jäikus?
Füüsiline läbivaatus
Teine meningiidi tunnus on see, kui haige ei saa istudes jalga sirgeks ajada, kuna see on liiga valus (Kernigi tunnus).
Lasègue'i märk on positiivne ka ketta herniate korral.
Edasised uuringud
Edasiste uuringute esimesed sammud meningiidi kahtluse korral on järgmised:
1. vere võtmine verekultuuride jaoks: nn verekultuuride abil saab püüda tuvastada ja tuvastada patogeeni – eriti baktereid. Seejärel saab arst valida bakteriaalse meningiidi raviks sobiva antibiootikumi, mis on tõhus kõnealust tüüpi bakterite vastu.
3. kompuutertomograafia (CT) või magnetresonantstomograafia (MRI): need pildistamisprotseduurid annavad lisateavet aju seisundi kohta. Need võivad mõnikord anda ka vihjeid selle kohta, kust patogeen algselt pärineb (näiteks haavandilistest ninakõrvalurgetest).
Meningiit: ravi
Niipea, kui veri ja tserebrospinaalvedelik on võetud, alustab arst antibiootikumravi – isegi kui pole veel teada, kas bakteriaalne meningiit on ka tegelikult olemas. Antibiootikumide varajane manustamine on ettevaatusabinõu, sest bakteriaalne meningiit võib kiiresti muutuda väga ohtlikuks.
Kui vere ja tserebrospinaalvedeliku proovist on kindlaks tehtud tegelik patogeen, kohandab arst meningiidi ravi vastavalt: kui tegemist on tõepoolest bakteriaalse meningiidiga, võidakse patsient üle minna teistele antibiootikumidele, mis on paremini ja spetsiifilisemalt sihikule põhjustava bakteri vastu. Kui aga selgub, et meningiidi põhjustajaks on viirus, ravitakse tavaliselt ainult sümptomeid.
Bakteriaalne meningiit: ravi
Kardetud Waterhouse-Friderichseni sündroomi tekkimisel on vajalik ravi intensiivravi osakonnas.
Erimeetmed meningokoki meningiidi korral
Viiruslik meningiit: ravi
Viirusliku meningiidi korral ravitakse tavaliselt ainult sümptomeid. Vaid väheste viiruste vastu on olemas spetsiaalsed ravimid (viirusevastased ravimid), mis võivad haiguse kulgu leevendada. See kehtib näiteks herpesviiruste (herpes simplex viirus, tuulerõugete viirus, Epstein-Barri viirus, tsütomegaloviirus) ja HI-viiruse (HIV) rühma kohta.
Muul põhjusel meningiit: ravi
Kui meningiidil on muud põhjused peale bakterite või viiruste, ravitakse vallandajat võimaluse korral vastavalt. Näiteks seente põhjustatud meningiidi korral on ette nähtud fungitsiidid (seenevastased ravimid). Paelusside vastu kasutatakse anthelmintikume (anthelmintikume). Kui meningiidi taga on sarkoidoos, vähk või mõni muu põhihaigus, ravitakse seda spetsiaalselt.
Meningiit on potentsiaalselt eluohtlik haigus. Prognoos sõltub muu hulgas sellest, milline patogeen meningiiti põhjustab ja kui kiiresti patsienti professionaalselt ravitakse.
Viiruslik meningiit on tavaliselt palju vähem eluohtlik kui bakteriaalne meningiit. Kuid ka siin sõltub prognoos konkreetsest viirusest ja üldisest füüsilisest seisundist. Esimesed päevad on eriti kriitilised. Kui haigestunud isik on need hästi üle elanud, on paranemisvõimalused tavaliselt head. Viiruslik meningiit paraneb tavaliselt mõne nädala jooksul ilma sekundaarsete kahjustusteta.
Meningiit: tagajärjed
Meningiit: ennetamine
Kui soovite ennetada meningiiti, peaksite võimalusel end kaitsma levinumate patogeenide (viirused ja bakterid) nakkuste eest.
Bakteriaalne meningiit: ennetamine vaktsineerimise kaudu
Meningokoki vaktsineerimine
Meningokokke on erinevad alarühmad (serorühmad). Euroopas põhjustavad meningokoki meningiiti enamasti B- ja C-serorühmad.
Lisaks on suurenenud nakatumisriskiga imikutele, lastele, noorukitele ja täiskasvanutele saadaval neljakordsed vaktsiinid serorühmade A, C, W ja Y meningokokkide vastu (vt allpool). Olenevalt vaktsiinist on need litsentseeritud alates kuue nädala, kaheteistkümne kuu ja kahe aasta vanusest.
Pneumokoki vaktsineerimine
Pneumokokkide vastane vaktsineerimine on soovitatav kõikidele lastele alates kahe kuu vanusest. Vaktsineerimisel on kolm annust: esimene annus tuleb manustada kahe kuu vanuselt, teine annus nelja kuu vanuselt. Kolmas vaktsiiniannus on soovitatav üheteistkümne kuu vanuselt.
Haemophilus influenzae B-tüüpi vaktsineerimine
Viiruslik meningiit: ennetamine vaktsineerimise kaudu
Mõnda viirusliku meningiidi vorme saab ära hoida ka vaktsineerimisega. Mumpsi vaktsineerimine, leetrite vaktsineerimine ja punetiste vaktsineerimine (tavaliselt kombineerituna MMR-vaktsineerimisega) on standardne kõigile lastele.
Pikema vaktsineerimiskaitse tagamiseks on soovitatav põhiimmuniseerimine kolme vaktsineerimisannusega. Kolme aasta pärast saab puukentsefaliidi vastu vaktsineerida teise annusega. Seejärel soovitatakse alla 60-aastastel revaktsineerida iga viie aasta järel ja pärast 60. eluaastat iga kolme aasta järel. Nii saab ennetada puukentsefaliidi viirustest põhjustatud kombineeritud meningiiti ja entsefaliiti.
