Lühiülevaade
- Põhjused: verehüübed soolestiku veresoontes, kõhuõõneoperatsioon, närvifunktsiooni kahjustus, ainevahetushäired, teatud ravimid, krooniline soolehaigus.
- Sümptomid: Iiveldus, oksendamine, laienenud kõht, hajus kõhuvalu, soolestiku helid puuduvad.
- Haiguse kulg ja prognoos: olenevalt põhjusest ilma ravita eluohtlik
- Uuring ja diagnoosimine: füüsiline läbivaatus, kõhu kuulamine, röntgen, ultraheliuuring
- Ravi: soolestiku peristaltikat stimuleerivad ravimid, maosond, klistiir, harva ka operatsioon
- Ennetamine: üldmeede puudub, teatud ravimite võtmisel seedimist stimuleerivad meetmed
Mis on paralüütiline iileus?
Paralüütilise iileuse korral on soole läbipääs seiskunud. Erinevalt mehaanilisest vormist on siin põhjuseks soolelihaste halvatus. Paralüütilise soolesulguse põhjuseid on mitu. Põhjuste hulgas on verehüübed, kõhuõõneoperatsioon, soolehaigused ja metaboolsed või närvide talitlushäired.
Paralüütilise iileuse sümptomid ilmnevad tavaliselt salakavalamalt kui teiste soolesulguse vormide puhul. Tüüpilise soole halvatuse tunnuse annab kõhu kuulamine: soolestiku helid puuduvad.
Millised on paralüütilise iileuse põhjused?
Paralüütilise iileuse (soole halvatuse) põhjused on erinevad. Mõnikord on selle põhjuseks soolestiku ummistus verehüübega. Seejärel tekkis tromb kas otse kohapeal asjaomases veresoones (tromb) või on mujalt pärit verevooluga sisse uhutud (embolus).
Kui tromb ummistab veresoone täielikult, ei saa sellest veresoonest tegelikult tarnitav soolekude enam hapnikku ja toitaineid – see sureb (nekroos). Arstid nimetavad seda sündmust mesenteriaalseks infarktiks.
Muudel juhtudel tekib paralüütiline iileus refleksina pärast operatsioone kõhuõõnes. Operatsioon käivitab mehaanilised stiimulid, mis põhjustab soolestiku liikumise seiskumise (operatsioonijärgne iileus). Paralüütiline iileus tekib mõnikord ka sapiteede või neerukoolikute ajal refleksiivselt.
Närve mõjutavate haiguste korral (nagu süringomüelia, vöötohatis) tekib mõnikord nn neurogeenne soolehalvatus.
Kroonilised põletikulised soolehaigused, nagu Crohni tõbi ja haavandiline koliit, on mõnel juhul ka paralüütilise iileuse põhjuseks.
Lisaks põhjustavad teatud ravimid mõnikord soole halvatust. Nende hulka kuuluvad näiteks opiaatide rühma tugevad valuvaigistid, Parkinsoni tõve ravimid, antidepressandid ja spasmolüütikumid (spasmolüütikumid). Äärmuslikel juhtudel võib lahtistite kuritarvitamine põhjustada ka paralüütilist iileust.
Võimalikeks põhjusteks on ka elektrolüütide tasakaalu ja ainevahetuse häired. Näiteks kaaliumipuudus (hüpokaleemia) ja ketoatsidootiline kooma (diabeedi raske tüsistus) seavad patsiendid ohtu soole seiskumise.
Mõnel patsiendil võib paralüütilise iileuse põhjuseks olla uriini toksilisus. Seda peetakse neerufunktsiooni kahjustuse tagajärjel tekkivate kuseteede akumuleerumiseks veres (ureemia). Muud võimalikud paralüütilise iileuse põhjused on hüpotüreoidism (kilpnäärme alatalitlus) ja kõhuvigastused.
Märkus. Mõnikord areneb paralüütiline iileus mehaanilisest iileusest (st mehaanilisest obstruktsioonist tingitud soolesulgus).
Millised on paralüütilise iileuse sümptomid?
Soole halvatuse korral on kõht esialgu väga väljavenitatud. Seisundi edenedes on kõhusein väga pinges ja kõva (trummi kõht). Väljaheide ega tuul ei lähe läbi (väljaheide ja tuule kinnipidamine).
Luksumine, iiveldus, oksendamine ja valu kõhu piirkonnas on teised tavalised sümptomid.
Milline on paralüütilise soolehaiguse prognoos?
Paralüütilise soolesulguse haiguse kulg sõltub selle põhjusest. Kui seda ei ravita, on oht eluohtlike tüsistuste tekkeks. See kehtib eriti juhul, kui soole halvatus on järgnenud mehaanilisele soolesulgusele.
Operatsioonijärgse reflektoorse soolehalvatuse korral on prognoos sobiva ravi korral tavaliselt hea.
Kuidas paralüütilist iileust diagnoositakse?
Füüsiline läbivaatus ja röntgen on paralüütilise iileuse diagnoosimise kõige olulisemad sammud:
Füüsilise läbivaatuse ajal kuulab arst stetoskoobiga põhjalikult kõhtu. Kui üheski kõhupiirkonnas ei ole kuulda soole helisid, kahtlustatakse tugevalt paralüütilist iileust. Arstid nimetavad seda nähtust "hauavaikuseks" kõhus. Kui soolestiku helid on kuuldavad, välistab see paralüütilise iileuse.
Kuidas ravitakse paralüütilist iileust?
Paralüütilise iileusega (või muu soolesulguse vormiga) patsiendid ei tohi esialgu midagi süüa ega juua, kuni sooled on ravi käigus taastunud. Patsiendid saavad vajalikke vedelikke ja toitaineid IV kaudu.
Lisaks saab ravimeid manustada veeni kaudu. Need on peamiselt soolestiku liikumist (peristaltikat) stimuleerivad toimeained. Neid kasutatakse selleks, et halvatud soolestik uuesti liikuma panna. Vajadusel antakse patsientidele muid ravimeid, näiteks valuvaigisteid või iivelduse ja oksendamise vastaseid aineid.
Lisaks sisestatakse maosont seisma jäänud mao ja soolesisu tühjendamiseks. Soole saab tühjendada ka rektaalse klistiiri abil.
Lisaks on oluline kõrvaldada soole halvatuse põhjus. Näiteks tuleb vastavalt ravida hüpotüreoidismi või tõsist metaboolset rööbastelt mahajäämist diabeetikutel kui paralüütilise iileuse vallandajaid.
Sellised konservatiivsed meetmed on tavaliselt piisavad soole halvatuse parandamiseks. Operatsioon on siiski vajalik, kui paralüütiline iileus on tekkinud mehaanilisest soolesulgusest või kui esineb peritoniit.
Kas paralüütilist iileust saab vältida?
Inimestel, kes võtavad teatud ravimeid (nt opiaate), võib olla suurem risk paralüütilise iileuse tekkeks. Sel juhul on mõttekas küsida nõu arstilt, millised meetmed – näiteks dieedi puhul – aitavad kaasa soolestiku tervele talitlusele.
Ei ole soovitav võtta lahtisteid iseseisvalt. Seda seetõttu, et mõned neist ainetest põhjustavad pideva kasutamise korral keha harjumise. Selle tulemusena on oht, et võib tekkida soole halvatus. Kui teil on kõhukinnisus, on soovitatav rääkida oma arstiga mõistlikest vastumeetmetest.
