Mis on reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteem?
Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteem (RAAS, sageli valesti kutsutud RAAS-süsteemiks) kontrollib meie organismi vee- ja elektrolüütide tasakaalu ning avaldab seega otsustavat mõju vererõhule:
Kuna meie vereringesüsteemi toimimine sõltub veremahu täpsest reguleerimisest, on vaja mehhanisme, mis tasakaalustaksid lühiajaliselt veresoonte sees ja väljaspool (intra- ja ekstravaskulaarset) vedeliku mahtu. Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteem osaleb kriitiliselt veremahu kontrollis, reguleerides vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu.
Mis on reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi funktsioon?
Kui kehas on puudulik maht (näiteks suure verekaotuse tõttu), väheneb verevool neeruarteritesse ja neis valitsev rõhk langeb. Vastuseks eritavad teatud neerurakud (jukstaglomerulaarsed rakud) reniini osana reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemist. See valke lõhustav ensüüm muudab maksast pärineva verevalgu (plasmavalgu) angiotensinogeeni hormooni prekursoriks angiotensiin I.
Angiotensiin II põhjustab veresoonte ahenemist (vasokonstriktsioon), mis suurendab vererõhku. See stimuleerib hormooni aldosterooni vabanemist neerupealistest. See paneb neerud kehas rohkem naatriumi ja vett kinni hoidma (selle asemel, et seda uriiniga eritada). See suurendab vere naatriumisisaldust ja mahtu, mis tõstab ka vererõhku.
Lisaks soodustab angiotensiin II janutunnet (vedeliku tarbimine suurendab vere mahtu ja seega vererõhku), soolaisu ja ADH (antidiureetiline hormoon, vasopressiin) vabanemist hüpofüüsist. See hormoon pärsib vee eritumist neerude kaudu (diurees) – vererõhk tõuseb.
Naatriumi puudus organismis käivitab ka reniini vabanemise ja seeläbi reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) aktiveerumise.
Kus asub reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteem?
Milliseid probleeme võib reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteem põhjustada?
Ravimeid saab kasutada reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi sekkumiseks ja seeläbi vererõhu reguleerimiseks. Näiteks antakse kõrge vererõhu raviks beetablokaatoreid või AKE inhibiitoreid. Beeta-blokaatorid inhibeerivad reniini vabanemist, samas kui AKE inhibiitorid blokeerivad AKE-d ja seega angiotensiin II moodustumist. Mõlemal juhul põhjustab see vererõhu langust.
On ka ravimeid, mis inhibeerivad aldosterooni toimet (aldosterooni antagonistid nagu spironolaktoon). Neid kasutatakse peamiselt diureetikumidena, näiteks südamepuudulikkuse korral.
Niinimetatud Conni sündroomi (primaarne hüperaldosteronism) korral eritub aldosterooni ülemäärane kogus. Põhjuseks on neerupealiste koore haigus (näiteks kasvaja).
Sekundaarse hüperaldosteronismi korral eritab organism ka liiga palju aldosterooni. Põhjuseks on tavaliselt reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi liigne aktiveerumine, näiteks neeruhaiguse tõttu (nagu neeruarterite ahenemine = neeruarteri stenoos).
