Lühiülevaade
- Kirjeldus: immuunsüsteemi ülitundlikkus teatud toiduainete tegelikult kahjutute komponentide suhtes. Tavaliselt on nendeks allergia vallandajateks (allergeenideks) valgud, näiteks pähklitest, lehmapiimast või nisust.
- Sümptomid: sügelus, nõgestõbi, huulte, suu ja kõri ümbritsevate limaskestade turse, paistetus, vesised silmad, nohu, oksendamine, kõhupuhitus, kõhulahtisus, kõhukrambid. Äärmuslikel juhtudel tekib anafülaktiline šokk (oht elule!).
- Põhjused ja riskitegurid: geneetiline eelsoodumus allergiale (atoopia) koos soodustavate teguritega (nt suitsetamine raseduse ajal).
- Diagnoos: haiguslugu, allergiatestid nagu nahatest, antikehade määramine, provokatsioonitest, vajadusel dieedi väljajätmine.
- Ravi: vältige allergia vallandajaid. Ägedatel juhtudel ravimid raskemate sümptomite korral. Vajadusel hüposensibiliseerimine maapähkliallergia või õietolmuga seotud toiduallergia korral.
- Prognoos: väikelaste toiduallergia "kasvab välja". Hiljem ilmnevad allergiad püsivad tavaliselt kogu elu.
Toiduallergia: Kirjeldus
Allergiate korral reageerib immuunsüsteem tavaliselt kahjututele võõrvalkudele – näiteks õietolmust (heinapalaviku korral) või tolmulestadele (majatolmuallergia korral) – ja võitleb nendega. Tavaliselt tehakse seda IgE tüüpi antikehade (immunoglobuliin E) abil. Toiduallergia korral liigitab keha kaitsemehhanismid tavaliselt ekslikult erinevaid toiduvalke ohuks. Seda juhtub aga suhteliselt harva: mõjutatud inimeste arv elanikkonnas on ühekohaline protsent. Enamik neist on väikesed lapsed.
Teatud toidud (toidurühmad) põhjustavad toiduallergiat sagedamini kui teised. Need sisaldavad:
- Pähklid (nt maapähklid)
- nisu
- Lehmapiim
- Kana munad
- Kala
- Sojakaste
- Seller
Toiduallergia lastel
Väikestel lastel tekib toiduallergia eriti kergesti, kuna nende sooleseinad ei toimi veel nii usaldusväärselt kui täiskasvanul. Seetõttu puutuvad toidukomponendid ja immuunsüsteemi rakud suurema tõenäosusega omavahel kokku. Selle tulemusena võib immuunsüsteemil tekkida ülitundlikkus teatud toidukomponentide suhtes ja hakata nende vastu ägedalt tegutsema.
Laste ja noorukite toiduallergia on kõige sagedamini lehmapiima, kanamunade, soja, nisu, maapähklite ja pähklite (nt sarapuupähklite või kreeka pähklite) suhtes.
Ristallergia
Toiduallergiat vahendavad sageli spetsiifilised antikehad (immunoglobuliin E) (I tüüpi allergiad). Need on suunatud kõnealuse toidukomponendi vastu. Mõnikord on antikehad aga hiljem suunatud teistest allikatest pärinevate sarnase struktuuriga allergeenide vastu. Arstid räägivad siis ristallergiast.
Seega on täiskasvanute toiduallergia tavaliselt selline ristallergia, mis tekib juba olemasoleva inhalatsiooniallergia tagajärjel. See on sissehingatavate allergeenide põhjustatud allergia (nt õietolmuallergia = heinapalavik).
Näiteks inimestel, kes on allergilised puude õietolmu (nagu kase- ja sarapuu õietolm), tekib sageli toiduallergia ka õunviljade (nagu õunad, virsikud) ja/või pähklite (nagu sarapuupähklid ja kreeka pähklid) suhtes.
Täiskasvanutel, kellel on heinapalavik, tekivad enim ristreaktsioonid õunviljade ja luuviljade (nt õunad, ploomid, nektariinid), selleri, porgandi, vähilaadsete ja karploomade ning nisuga.
Paljud inimesed ajavad igapäevaelus segamini mõisted toiduallergia ja toidutalumatus. Need on aga kaks erinevat haigust: erinevalt allergiatest ei põhjusta talumatus immuunsüsteemi reaktsiooni.
Selle asemel on toidutalumatuse korral häiritud füüsikalised protsessid, mille tulemusena ei saa kõnealust toitu või selle teatud komponenti korralikult omastada ega töödelda. Selle tulemusena tekivad sellised sümptomid nagu kõhuvalu ja puhitus.
Tuntud toidutalumatus on laktoositalumatus, fruktoositalumatus ja histamiini talumatus.
Tsöliaakiat (gluteenitalumatust) ei peeta ei allergiaks ega toidutalumatuseks, vaid autoimmuunhaiguseks.
Toiduallergia: sümptomid
Toiduallergia sümptomid võivad olla erinevad – nii tüübi kui ka raskusastme poolest. Näiteks on levinud sümptomid:
- Sügelemine
- nõgestõbi (urtikaaria)
- Naha äkiline punetus koos kuumatundega, eriti näol ja kaelal (õhetus)
- huulte ja limaskestade turse suus ja kurgus
Mõnikord kutsub toiduallergia esile ka seedetrakti sümptomid, nagu iiveldus, oksendamine, kõhukrambid, kõhupuhitus, kõhulahtisus või kõhukinnisus.
Raskematel juhtudel mõjutavad allergilised reaktsioonid hingamist ja/või kardiovaskulaarsüsteemi: võib esineda bronhide spasmiline ahenemine koos õhupuuduse, vererõhu languse, südamepekslemise ja isegi anafülaktilise šokiga.
Anafülaktilise šoki korral on oht elule! Võimalike nähtude ilmnemisel tuleb seetõttu viivitamatult helistada kiirabiarstile!
Toiduallergia: põhjused ja riskitegurid
Kuidas ja miks mõnel inimesel toiduallergia tekib, pole veel täielikult teada. Siiski on geneetiline eelsoodumus allergiate tekkeks. Seda nimetatakse atoopiaks. Koostoimes erinevate keskkonnastiimulitega võib see tegelikult areneda allergiaks, näiteks toiduallergiaks:
Sel viisil arenenud esmane toiduallergia esineb eelkõige väikelastel. Täiskasvanud põevad seevastu sagedamini sekundaarset toiduallergiat, mis tekkis ristreaktsioonina juba olemasolevate allergiate korral sissehingatavate allergeenide suhtes (nagu õietolm heinapalaviku korral).
Erinevat tüüpi allergiad
Kokkupuude allergeense toiduga käivitab tavaliselt haigetel spetsiifilised immunoglobuliin E (IgE) tüüpi antikehad. Nad aktiveerivad teisi immuunrakke, nn nuumrakke. Nendest vabaneb sõnumitooja histamiini, mis paneb limaskestad paisuma, põhjustab sügelust ja käivitab organismis erinevaid põletikulisi protsesse. Seda allergilise reaktsiooni vormi nimetatakse I tüüpi allergiaks. Seda nimetatakse ka vahetut tüüpi allergiaks, kuna allergia sümptomid ilmnevad väga kiiresti (nt astmahoog).
Lisaks esineb segatüüpi toiduallergiaid. Siin täheldatakse nii IgE- kui ka T-rakkude poolt vahendatud allergilisi reaktsioone.
Lisateavet allergiliste reaktsioonide eri tüüpide kohta leiate jaotisest Allergy – Allergy Types.
Keskkonnategurid
Allergiate, näiteks toiduallergiate teket näivad soodustavat mitmed tegurid. See kehtib näiteks tubakasuitsu kohta raseduse ajal ja liigse hügieeni kohta lapsepõlves. Ilmselt on ebasoodne ka lehmapiimapõhise imiku piimasegu manustamine esimestel elupäevadel. Haigestunud beebidel on suurem tõenäosus saada lehmapiimaallergia kui neil, kes saavad selle asemel nn aminohappesegu. See on imiku piimasegu, mis sisaldab ainult valkude ehitusplokke – st aminohappeid.
Selliste tähelepanekute ja uuringute põhjal on eksperdid välja töötanud soovitused allergiate ennetamiseks. Lisateavet selle kohta saate lugeda jaotisest Allergia ennetamine.
Toiduallergia: uuringud ja diagnoosimine
Anamnees
Anamneesivestluse käigus uurib arst täpsemalt esinevate sümptomite ja ajaliste seoste kohta toidu tarbimisega. Sel eesmärgil võib olla kasulik, kui mõjutatud isikud (või mõjutatud laste vanemad) peavad mõnda aega toitumis- ja sümptomite päevikut.
Arsti jaoks on oluline info ka see, kas patsient ise põeb heinapalavikku või muid allergilisi haigusi. Siis on tõenäolisem täiendav toiduallergia. Samuti tuleks arstile teatada peres esinevatest allergilistest haigustest.
Testid
Naha toiduallergia testiga saab arst testida immuunsüsteemi reaktsiooni teatud allergeenidele, näiteks õunakomponentidele. Nn torketestis viib ta väikese sisselõike kaudu patsiendi nahka erinevate võimalike allergeenide komponendid. Kui keha reageerib sellele lokaalse punetusega, on see toiduallergia test positiivne.
Spetsiifilise IgE määramine veres aitab diagnoosida toiduallergiat, milles sellised antikehad on seotud.
Protseduur võib olla väga töömahukas, kui erinevaid uuritavaid aineid manustatakse mitu korda. Tulemus on eriti oluline, kui test viiakse läbi topeltpimedalt platseebokontrollitud viisil. See tähendab, et arst ega patsient ei tea (topeltpimedalt), kas potentsiaalset allergeeni või platseebot tegelikult testitakse ühe katsega.
Tõsise toiduallergia korral võib reaktsioon manustatud allergeenile olla väga raske, kuni anafülaktilise šokini (kaasa arvatud). Seetõttu on provokatsioonitesti ajal väga oluline ettevaatus ja hoolikas meditsiiniline jälgimine. Vajadusel peab arst patsiendile eluohtliku šoki tõrjumiseks kiiresti ravimeid manustama.
Mõnel juhul on abi diagnostilisest eliminatsioonidieedist (väljajätmise dieet). See hõlmab kahtlaste toitude väljajätmist, et näha, mil määral sümptomid selle tulemusel paranevad.
Allergiliste nahatestide, IgE määramise ja provokatsioonitesti kohta loe lähemalt artiklist Allergiatest.
Toiduallergia: ravi
Allergikute probleemiks on see, et enamik toidutootjaid ei esita oma toodete jaoks täielikku koostisosade loetelu. Enimlevinud allergeensed toidud (nagu pähklid, munad, piim või soja) tuleb aga nüüd pakendil deklareerida, isegi kui neid esineb vaid vähesel määral.
Hädaabikomplekt rasketele allergikutele
Tõsise toiduallergiaga inimestel peab alati kaasas olema hädaabikomplekt. See sisaldab ravimeid raske allergilise reaktsiooni korral pärast allergeeni juhuslikku allaneelamist.
- kiiretoimeline antihistamiin, nt sulava (tableti) kujul
- glükokortikoid, nt tablettide või suposiitide kujul
- adrenaliini (või epinefriini) sisaldav preparaat, mida haiged saavad endale lihasesse süstida (autoinjektor)
Allergikutele, kellel on astma või kellel on varem esinenud krambitaolisi bronhospasme, peaks hädaabikomplekt sisaldama ka bronhodilataatorit sissehingamiseks.
Erakorralised ravimid võivad hädaolukorras päästa kannatanu elu!
Hüposensibiliseerimine (spetsiifiline immunoteraapia)
Nii on näiteks alaealiste kinnitatud maapähkliallergia puhul: pärast hoolikat riski-kasu hindamist võib nende puhul kaaluda suukaudset hüposensibiliseerimist. Paljudel juhtudel võimaldab see suurendada maapähklivalkude individuaalset läviannust, mille ületamisel mõjutatud isik reageerib allergiliste sümptomitega.
Hüposensibiliseerimiseks kasutatav preparaat (maapähklivalkudest valmistatud pulber) on EL-is ja Šveitsis heaks kiidetud vanuserühmale 17-XNUMX aastat.
Kui toiduallergia on seotud õietolmuallergiaga, võib teostada hüposensibiliseerimist õietolmuallergeenidega (eeldusel, et õietolmuga seotud hingamisteede sümptomid toetavad sellist ravi). Positiivse kõrvalmõjuna võib siis paraneda ka ristreaktsioonina tekkiv toiduallergia. Hüposensibiliseerimiseks manustavad arstid vastavat allergeeni (õietolmuvalgud) kas keele alla (sublingvaalne immunoteraapia) või naha alla (subkutaanne immunoteraapia).
Toiduallergia: kulg ja prognoos
Juba imiku- ja väikelapseeas tekkiv toiduallergia kaob sageli iseenesest. Seetõttu on arstidel soovitatav kasutada suukaudset provokatsioonitesti, et kontrollida korrapäraste ajavahemike järel, kas laps on endiselt allergiline kõnealuse toidu suhtes:
Näiteks lehmapiima-, kanamuna-, nisu- ja sojaallergia korral tuleks analüüse teha iga kuue või kaheteistkümne kuu tagant. Teiste toiduallergiate (nt maapähkli-, kala- või primaarse pähkliallergia) korral võib pikemate intervallidega testida, et näha, kas lapse immuunsüsteemis on vahepeal välja kujunenud taluvus (nt iga kolme kuni viie aasta tagant).
Toiduallergia, mis tekib ainult täiskasvanutel, on tavaliselt püsiv.
Toiduallergia: ennetamine
Allergiate (atoopia) geneetilist eelsoodumust ei saa vältida. Küll aga on võimalik kõrvaldada või vähendada allergiate teket soodustavaid tegureid nagu toiduallergia.
Ka lapsed ise peaksid esimesel eluaastal pärast täiendtoidu kasutuselevõttu (5.-7. elukuul) nautima võimalikult mitmekülgset toitumist. Ideaalis peaks see hõlmama ka levinud allergeene, näiteks lehmapiima. Kanamunaallergia spetsiifiliseks vältimiseks tuleks väikestele lastele regulaarselt anda kuumutatud kanamune, näiteks kõvaks keedetud mune (kuid mitte munapuderit!).
Lisateavet nende ja muude allergiate, näiteks toiduallergia ennetamise näpunäidete kohta leiate artiklist Allergia – ennetamine.
