Vahtrasiirup on üks vanimaid ja originaalsemaid loodustooteid. Vahtrasiirup täna koputatakse Kanada vahtrapuudest kevadel, nagu see oli sadu aastaid tagasi. Esimesed valged asukad said puude saladuse teada põlisameeriklastelt. Täna on magus vedelik Kanada ekspordihitt, neid on palju Vahtra siirup retseptid - kuigi klassikaline Ameerika versioon vahtrasiirupist pannkookideni on selle siirupiga endiselt kõige populaarsem preparaat.
Vahtrasiirupi avastamine
Legend räägib, et üks indiaanlane vaatas kord, kuidas orav ronis üles vahtrapuu oksa, hammustas koores väikest auku ja hakkas jooma. Et näha, mis oravale nii maitses, lõikas indiaanlane ka oksa ja maitses välja tulnud vedelikku. Mees oli magusast nii rõõmus maitse et ta rääkis kohe oma hõimuvendadele sellest puust kuur kristall suhkur pisarad.
Peagi olid indiaanlased õppinud vahtrapuid koputama ja mahla maitsvaks siirupiks keetma. See tehnika pole tänapäevani peaaegu muutunud.
Vahtrasiirup: tootmine ja ekstraheerimine.
Alles kevadel sula ajal, kui puudesse talletatud tärklis muutub suhkur, saab pagasiruume paar nädalat koputada. Vaja on ainult puurida puukooresse auk, millesse kraan sisestatakse. Seejärel tilgub kristallunud vedelik läbi selle kraani ämbrisse või voolikusse.
Nüüd tuleb see viia suhkrumajja ja järgmise 24 tunni jooksul töödelda. Seal mahl aurustatakse, filtreeritakse ja lõpuks villitakse või konteinerisse. Mitu korda keetmine muudab esialgu läbipaistva vedeliku paksemaks tumedaks viskoosseks siirupiks.
Vahtrapuu nutika jaoturina
Kogu see vahtrasiirupi valmistamise protsess toimub täielikus kooskõlas loodusega. Puu eraldab ainult nii palju mahla, kui see võib säästa - vajab ju ometi palju tärklist.
Samal ajal ei võtaks vahtrakasvataja kunagi rohkem, kui puu suudab anda, sest ainult terve puu saab järgmisel aastal uuesti mahla anda. Muide, enne esimest koputamist peab vaher olema vähemalt 40 aastat vana.
