A veri määramiseks kasutatakse rõhuandurit vererõhk näidud. See näitab nii ülemist kui ka alumist arteriaalset rõhku.
Mis on vererõhuaparaat?
Mõõtmine toimub väliselt kas ranne või õlavarrel. Seda tehes näitab seade süstoolset (ülemist) ja diastoolset (alumist) rõhku. Arstid viitavad ka a veri rõhumõõtur sfügmomanomeetrina või vererõhk gabariit. See viitab mõõteseadmele veri rõhu väärtused. Mõõtmine toimub väliselt kas ranne või õlavarrel. Seade näitab süstoolset (ülemist) ja diastoolset (alumist) rõhku. Abi abil vererõhk monitori abil on võimalik määrata rõhk a veresoon. Vererõhk on arterites esinev rõhk. Iga südamelöögi korral on diastoolse rõhu ehk minimaalse väärtuse ja süstoolse rõhu ehk maksimaalse väärtuse vahel kõikumisi. Kaudse arendaja vererõhu mõõtmine oli 1867 Itaalia arst Scipione Riva-Rocci (1937-1896), kelle meetodit nimetatakse tänapäevalgi Riva-Rocciks (RR). Varasematel aegadel täideti vererõhuaparaate elavhõbe. See tõusis veeru raami, kui seadme mansett oli täis. Nii näidati vererõhku. Mõõtühik millimeetrites elavhõbe sellest tuletatakse veerg (mmHg).
Vormid, tüübid ja stiilid
Vererõhumõõturitega on oluline eristada traditsioonilisi ja digitaalseid seadmeid. Klassikalise mõõteseadmega asetab kasutaja sellega seotud manseti ümber õlavarre, küünarnuki kohale. Alternatiivina on aga võimalik mõõta ka seadet kints, põlve kohal. Pumbates tõstab kasutaja manseti rõhku, kuni see jõuab eeldatava süstoolse väärtuseni. Seejärel vabastatakse rõhk aeglaselt, mille tulemuseks on keerlevad helid, mida nimetatakse ka Korotkoffi helideks. Sel viisil saab arst stetoskoobi abil määrata diastoolse ja süstoolse arteriaalse rõhu väärtusi. Moodsal ajal kasutatakse tavaliselt kaasaegseid digitaalseid vererõhuaparaate. Need seadmed asetatakse ümber õlavarre või sisemise osa ranne ja neid on lihtne kasutada. Mansett ja mõõteseade moodustavad ühe ühiku. Mõõtmine toimub kas poolautomaatselt või täielikult automaatselt. Poolautomaatse mõõtmise korral täidab manseti kasutaja ise, täisautomaatse mõõtmise korral täidab mõõteseade. Automaatne vererõhumõõtja muudab patsiendi enda vererõhu kontrollimise lihtsamaks. Kui kasutaja on vererõhumõõturi pannud, vajutab ta mõõtmise alustamiseks nuppu. Aku täidab manseti automaatselt. Kui õhk tühjeneb, saab andur registreerida vererõhku ja süda määr. Keerukamate vererõhuaparaatide abil on seda isegi võimalik tuvastada südame rütmihäired. Vererõhumõõturi teine vorm on invasiivne mõõteseade, mida kasutatakse intraarteri korral vererõhu mõõtmine. Neid seadmeid kasutatakse peamiselt intensiivravi meditsiinis. Sel viisil automaatne järelevalve vererõhk on võimalik.
Disain ja töörežiim
Manuaalne vererõhumõõtur koosneb mansettist, mille pumpamiseks kasutatakse kummipumpa. Teine oluline komponent on manomeeter. Selle kaudu kuvatakse praegune vererõhk. Kasutaja asetab vererõhumanseti õlavarre ümber ja paisutab selle kummikuuli abil üles. Õhu saab mansetist järk-järgult vabastada klapi kaudu. Kasutaja loeb manomeetrilt vastava rõhu. Manuaalse vererõhumõõturi abil saab lugemist teha ainult õlavarrel. Seevastu täisautomaatse arvestiga saab näitu võtta mitte ainult õlavarrelt, vaid ka randmelt. Randme vererõhuaparaadid on aga vähem täpsed. Sel põhjusel kasutatakse neid peamiselt koduseks kasutamiseks. Seega saab neid seadmeid odavalt osta. Randme- ja õlavarre sfügmomanomeetrite tööpõhimõtted on peaaegu identsed. Tavaliselt toimub mõõtmine võnkumisel. Seega määrab seade vererõhu väärtused võnkumiste kaudu. Seina veresoon edastab need mansetti. Täisautomaatse kontekstis vererõhu mõõtmine, piisab vererõhumanseti õigest kinnitamisest. Seejärel võtab mõõtevahend kõik muu automaatselt üle. Lisaks on enamikul täisautomaatsetest vererõhumõõturitest mõõtmine mälu. Selle abiga saab salvestada viimati tehtud mõõtmised.
Meditsiiniline ja tervislik kasu
Vererõhuaparaadil on suur meditsiiniline kasu. Näiteks on äärmiselt oluline tuvastada kõrge vererõhk õigel ajal. Kõrge vererõhk suurendab eluohtliku kannatamise riski süda rünnak või insult. Kuigi iga kolmas täiskasvanu kannatab selle all kõrge vererõhk oma elu jooksul on sellest teadlikud vaid väga vähesed. Vererõhku regulaarselt mõõtes on aga võimalik seda ohtu varases staadiumis avastada ja asjakohaselt ravida. Oma vererõhuaparaadi olemasolu kodus kasutamiseks pakub ka eeliseks seda, et ei pea iga mõõtmise ajal arsti või apteeki külastama. Lisaks teavitatakse patsienti alati tema omadest vererõhu väärtused. Vererõhu väärtused peetakse normaalseks, kui süstoolne rõhk ei ületa 140 mmHg ja diastoolne rõhk on alla 90 mmHg. Väärtusi, mis on kõrgemad kui 140/90 mmHg, peetakse liiga kõrgeks vererõhuks. Vererõhk liigitatakse liiga madalaks, kui väärtus on alla 100 mmHg. Diastoolne väärtus on väiksem kui 60–65 mmHg. Ideaalne vererõhu väärtus on 120/80 mmHg, kuid see sõltub ka konkreetse inimese konstitutsioonist. Vererõhu võimalikult täpse mõõtmise tagamiseks ei tohi patsient seda teha rääkima mõõtmisprotsessi ajal ja peab paigal istuma. Lisaks tuleks vererõhumõõturit rakendada täpselt vastavalt tootja juhistele.
