Lühiülevaade
- Ravi: Ravi sõltub muljumise tüübist ja raskusastmest. Esmaabimeetmed hõlmavad jahutamist ja tõstmist. Raskete vigastuste korral võib soovitada punktsioon.
- Haiguse kulg ja prognoos: Kergete verevalumite paranemisperiood on mõnest päevast kuni nädalani. Tõsise muljumise (verevalumi) korral kulub neli nädalat või kauem.
- Sümptomid: Sõltuvalt muljumise raskusastmest on võimalikeks sümptomiteks valu, turse ja liikumispiirangud. Sõltuvalt lokaliseerimisest ilmnevad muud sümptomid.
- Põhjused ja riskitegurid: muljumise põhjuseks on näiteks löök, kukkumine või löök. Sellised vigastused tekivad sageli teatud spordialadel, nagu jalgpall või jäähoki.
- Diagnoos: diagnoos tehakse arstliku läbivaatuse põhjal. See võib hõlmata ka röntgenuuringut, kompuutertomograafiat (CT) või magnetresonantstomograafiat (MRI).
Mis on segadus?
Verevalumid on kompressioonist põhjustatud otsene vigastus. See on suletud – seega pole nähtavaid nahavigastusi ega luumurdu. Verevalumid (näiteks nahk, rasvkude, fastsia, lihased, kõõlused, koekapsel jne) on verevalumid.
Kontusiooni tüübist ja asukohast olenevalt räägitakse luu-, lihas-, silmamuna-, kopsu-, aju-, reie- (“hobusuudlus”), ribi-, põlve- või õlakontusioonist. Kontusioon tekib ka teistel kehaosadel, näiteks jalal või randmel.
Ribi kontusioon
Lisateavet muljutud ribide põhjuste, sümptomite ja ravi kohta leiate artiklist Roide muljumine.
Põlve sinikas
Lisateavet põlvevalu põhjuste, sümptomite ja ravi kohta leiate artiklist Põlvevalu.
Õla kontuur
Kontusioon ja verevalumid
Kontusiooni meditsiiniline termin on muljumine (contusio). Praktikas tehakse aga sageli vahet nende kahe termini vahel: põrutuse all mõeldakse valuga kaasnevat triviaalset koekahjustust, millel puudub pikaajaline tähtsus. Sellega ei kaasne verejooks ega turse.
Kontusioon seevastu on tõsine verevalum, millega kaasneb ka turse ja hemorraagia (hematoom). Kui pärast põrutust on naha all tunda tükki, mis osutub turseks, võib eeldada, et tegemist on tugeva muljumisega. Kui ka kude on hävinud, nimetavad arstid seda muljumiseks.
Kuidas ravitakse põrutust?
Esmaabi põrutuse korral
Esmaabimeetmete eesmärk põrutuse korral on vähendada nii palju kui võimalik vere ja lümfi pääsemist ümbritsevatesse kudedesse. Selleks järgige PECH-reeglit:
- Jää: jahutage kahjustatud piirkonda umbes 15 kuni 20 minutit. Selleks kasutage külma veega jääkotte või kompresse. Külma tõttu tõmbuvad veresooned kokku ja verd väljub vähem. Ettevaatust: lokaalse külmakahjustuse ohu tõttu ärge kunagi kandke jääd otse nahale!
- Kokkusurumine: Väline rõhk võib takistada koe turset ja veelgi rohkem vigastatud veresoonte verd lekkida ümbritsevasse koesse. Seetõttu pange võimalusel vigastatud kohale kompressioonside.
- Tõstke üles: võimalusel tõstke vigastatud piirkond kõrgemale. See vähendab ka verevoolu kahjustatud piirkonda.
Silmade verevalumite korral pane peale jahe pesulapp!
Kõhu verevalumite korral leevendab valu, kui haige isik lamab, põlved üles tõmmatud.
Taimsed ravimid verevalumite vastu
Mõned patsiendid loodavad verevalumite korral ka kodustele vahenditele, näiteks kohupiimakompressidele või savipakkidele. Kas aga konkreetne kodune vahend tõesti aitab sinika vastu, pole sageli teaduslikult tõestatud.
Kodustel abinõudel on oma piirid. Kui sümptomid püsivad pikema aja jooksul, ei parane või isegi süvenevad, tuleb alati pöörduda arsti poole.
Millal arsti juurde pöörduda?
Mõnikord pole raskel ja kergel vigastusel kerge vahet teha.
Lihtne verevalum ei vaja üldjuhul arsti visiiti. Kui ebamugavustunne on tõsine või püsiv (näiteks kui sinikas või turse ei taandu), on arsti juurde minek vajalik. Sama kehtib ka siis, kui esialgu tühisena näiva verevalumi korral sümptomid kiiresti süvenevad.
Kahtluse korral konsulteerige alati arstiga. Eriti kui kahjustatud on pea, kõht või silm. Näiteks silmamuna muljumise korral võib osutuda vajalikuks kõrgenenud silmasisese rõhu alandamiseks mõeldud ravimite manustamine. Kui põrutus on viinud võrkkesta irdumiseni, teeb arst operatsiooni.
Väga raskete muljumiste korral, millega kaasnevad suured verevalumid, eriti liigeses, võib abiks olla punktsioon. Selle protseduuri käigus imeb arst nõela abil koesse kogunenud vedelikku. Mõnikord eemaldab arst olemasoleva verevalumi ka kirurgiliselt.
Tõsise lihaskontusiooni tüsistusena võib esineda rõhu tõus lihases, nn kompartmendi sündroom. See tähendab, et lihaseid ei varustata enam verega (ja seega hapnikuga) ja see võib surra. Seetõttu tuleb kirurgilist abi anda kiiresti.
Ajupõrutuse korral saadab arst patsiendi tavaliselt haiglasse.
Kontusioon paraneb üldiselt iseenesest ja ilma tagajärgedeta. Sama kehtib tavaliselt ka raske muljumise kohta. Viimasel juhul tekivad hemorraagia piirkonnas armistumise muutused ainult erandkorras.
Kontusioon: Kestus
Triviaalse põrutuse paranemisperiood on tavaliselt kaks kuni kolm nädalat, kergematel juhtudel vaid paar päeva. Põrutuse korral, millega kaasnevad armimuutused, võib paranemine kesta neli nädalat või kauem.
Kontusioon: sümptomid
Kontusioon on valus, eriti kui vigastatud piirkonda liigutatakse või pingutatakse. Siiski ei esine verejooksu ega märkimisväärset turset. Selliseid sümptomeid ei esine enne, kui tekib tõsine muljumine (verevalumid).
Sageli kaasneb põrutusega ka liikumispiirangud, näiteks reiepiirkonna lihase põrutuse korral (reiepõrutus).
Ajupõrutuse (contusio cerebri) korral tekivad teadvusetus ja neuroloogilised sümptomid (nagu epilepsiahood, lõhnakaotus = anosmia, kõne, nägemishäired jne).
Põhjused ja riskifaktorid
Põrutuse põhjustab otsene nüri jõud väljastpoolt. Näiteks on see löök, kukkumine, löök, langevad esemed või kinnijäämine.
Sinikad tekivad väga sageli sportimisel, eriti kontaktspordialadel nagu jalgpall või jäähoki. Aga sellist vigastust on võimalik saada ka spordialadel, kus kaaslastega otsest kokkupuudet ei ole. See juhtub näiteks siis, kui tennisepall lendab sulle silma (silmamuna muljumine).
Uurimine ja diagnoos
Arst uurib esmalt sümptomeid ja nende päritolu. Võimalikud küsimused on järgmised:
- Kuidas vigastus tekkis? Näiteks kas kukkusite või saite löögi?
- Kas teil on muid kaebusi?
Seejärel järgneb füüsiline läbivaatus. Arst uurib kahjustatud piirkonda ja palpeerib seda hoolikalt. Seejuures otsib ta näiteks turset, valulikku survet ja liikumispiiranguid.
Kui kontusioon puudutab liigest, võib tekkida efusioon ehk liigeseõõnde eritub suurenenud vedelik. Kui veresooned on hävinud, koguneb veri liigeseõõnde (hematoom).
Ultraheliuuringu abil tuvastab arst vigastuse ulatuse. Mõnikord teeb ta röntgenuuringuid, et välistada täiendav luuvigastus.
Pildistamise protseduurid
Luu muljumine esineb eriti kehaosadel, kus luu katab ainult õhuke nahakiht. Nii on see näiteks peas, roietes ja säärel.
Täpsema diagnoosi saamiseks (näiteks sidemete vigastuste välistamiseks või ajupõrutuse korral) määrab arst kompuutertomograafia (CT) või magnetresonantstomograafia (MRI).
Ennetamine
Spetsiaalne kaitseriietus võib vähendada muljumise ja muude raskemate (spordi)vigastuste riski. Näiteks rattasõidul, suusatamisel ja rulluisutamisel on soovitatav kanda kiivrit ning maahoki või jalgpalli mängides säärekaitsmeid. Seljakaitsed on soovitatavad lumelauduritele ja maastikuratturitele.
