Mis on leukotsüüdid?
Leukotsüüdid on vererakud, mis erinevalt punastest verelibledest (erütrotsüüdid) ei sisalda punast verepigmenti. Seetõttu näivad need "valged" või värvitud. Seetõttu nimetatakse neid ka valgelibledeks.
Leukotsüütide peamine ülesanne on kaitsta keha patogeenide eest. Valgeid vereliblesid leidub veres, kudedes, limaskestades ja lümfisõlmedes. Paljudel neist on võime aktiivselt ringi liikuda ja nad võivad veresoontest kudedesse migreeruda.
Kõik leukotsüüdid pärinevad ühisest luuüdi eellasrakust, mida nimetatakse pluripotentseks tüvirakuks. Spetsiaalsed kasvufaktorid tagavad, et tüvirakud arenevad erinevateks valgelibledeks: granulotsüüdid, monotsüüdid ja lümfotsüüdid.
Granulotsüüdid
Granulotsüüdid näitavad mikroskoobi all "granuleeritud" välimust. Sõltuvalt rakukomponentide värvilisusest eristatakse mikroskoobi all basofiilseid, neutrofiilseid ja eosinofiilseid granulotsüüte. Kõik need rakutüübid hoolitsevad erinevate patogeenivormide eest ja kaitsevad infektsiooni eest erinevalt.
Kuna granulotsüüdid võivad liikuda iseseisvalt, võivad nad migreeruda veresoontest kudedesse ja limaskestadesse. Nelja kuni viie päeva pärast lagunevad ka kudedesse migreeruvad granulotsüüdid.
Monotsüüdid
Monotsüütide ülesandeks on võõrkehade kogumine (fagotsüteerimine) ja kahjutuks muutmine. Seetõttu nimetatakse selliseid vererakke ka fagotsüütideks. Suur osa monotsüütidest ladestub põrnas, teine osa ringleb veres.
Lümfotsüüdid
Lümfotsüüdid on immuunkaitses väga olulised rakud. Nad tunnevad ära vaenulikud patogeenid, nagu bakterid või viirused, ja toodavad nende vastu antikehi. Sel viisil saab patogeene inaktiveerida ja hävitada. Mõned lümfotsüüdid, nn mälurakud, võivad "mäletada" patogeenide olemust. Need moodustavad organismi enda immuunkaitse ja tagavad, et teatud haigustesse võib haigestuda vaid korra elus või pikemate ajavahemike järel. Lümfotsüütide eluiga ulatub mõnest tunnist mitme aastani.
Millal määrata leukotsüütide väärtust?
Arst määrab leukotsüütide väärtused järgmistel juhtudel:
- Arvatavad infektsioonid ja põletikud
- Vere aneemia (aneemia)
- Leukeemia või müeloproliferatiivse neoplaasia kahtlus (luuüdis toodetakse liiga palju rakke, mis ei ole täielikult funktsionaalsed)
- enne ja pärast kiiritusravi või keemiaravi
- teatud ravimitega
- pärast infarkti või põletusi
- pärast mürgistust
- haiguste kulgu kontrolli all hoidmiseks sidekoehaiguste (kollagenooside) ja autoimmuunhaiguste korral
Tavaliselt piisab leukotsüütide üldarvu määramisest. Mõnikord tuleb aga täpsemalt eristada, kui palju mis tüüpi leukotsüüte esineb. Seda nimetatakse diferentsiaalseks vereanalüüsiks. Seda tehakse näiteks raskete infektsioonide, püsiva palaviku või verevähi korral.
Kuseteede infektsiooni diagnoosimiseks määratakse leukotsüütide arv uriinis. Selleks saab mikroskoobi all lugeda ka uriinis leiduvaid valgeid vereliblesid. Seejärel nimetatakse seda rakkude arvuks vaatevälja kohta.
Leukotsüütide normaalsed väärtused
|
Vere väärtused Leukotsüüdid |
Leukotsüüdid uriini setetes |
|
|
Leukotsüütide standardväärtus |
4.000 – 10.000 rakku/µl |
0–3 rakku/µl või <5 rakku vaatevälja kohta (mikroskoobi all) |
Leukotsüütide täpse lagunemise kohta diferentsiaalverepildis kehtivad järgmised standardväärtused:
|
Diferentsiaalne vereanalüüs |
Leukotsüütide väärtus veres |
|
Granulotsüüdid |
a) varraste tuumaga neutrofiilid G.: 3 – 5 %. b) segmendituumaline neutrofiilne G.: 50 – 70 %. Eosinofiilsed granulotsüüdid: 1–4 % basofiilsed granulotsüüdid: 0–1 % |
|
Monotsüüdid |
3 - 7% |
|
Lümfotsüüdid |
25 - 45% |
Millal on veres liiga vähe leukotsüüte?
Kui veres on liiga vähe leukotsüüte, nimetatakse seda leukopeeniaks või leukotsütopeeniaks. Sageli väheneb granulotsüütide arv, samas kui ülejäänud leukotsüütide arv on normi piires.
Lisateavet madala leukotsüütide arvu võimalike põhjuste kohta leiate artiklist Leukopeenia.
Millal on veres liiga palju leukotsüüte?
Valgevereliblede arvu suurenemist nimetatakse leukotsütoosiks. Selle põhjuseks võivad olla näiteks infektsioonid, põletikulised haigused või kasvajahaigused. Näiteks leukeemia (verevähi) korral võivad patoloogiliselt muutunud ja ebaküpsed leukotsüüdid (blastid) vabaneda väga suurel hulgal.
Kõike olulist leukotsüütide taseme tõusust ja selle võimalikest põhjustest saate lugeda artiklist Leukotsütoos.
Mida teha, kui leukotsüütide väärtus on muutunud?
Kui leukotsüütide arv on infektsiooni tõttu tõusnud, võib oodata, kuni sümptomid on taandunud. Kui kahtlustatakse ohtlikke haigusi nagu verevähk või autoimmuunhaigused, peavad järgnema täiendavad elundiuuringud. Mõnikord ei leita leukotsüütide arvu suurenemise põhjust. Seda nimetatakse siis "idiopaatiliseks leukotsütoosiks".
