Lühiülevaade
- Mida teha hammustushaavade korral? Esmaabi: Puhastada, desinfitseerida, katta steriilselt, tugeva verejooksu korral vajadusel surveside, maohammustuse korral immobiliseerida vigastatud kehaosa. Viige kahjustatud isik arsti juurde või kutsuge kiirabi.
- Hammustushaava riskid: haavainfektsioon, koekahjustus (nt lihased, närvid, kõõlused, veresooned või luud); mürgistuse sümptomid (kui mürgised loomad on hammustanud).
- Millal pöörduda arsti poole? Põhimõtteliselt peaks iga hammustushaav arsti juures läbi vaatama ja vajadusel ravima.
Tähelepanu!
- Isegi kerged ja näiliselt kahjutud hammustushaavad võivad nakatuda.
- Halvimal juhul areneb välja eluohtlik veremürgitus, teetanuse- või marutaudinakkus!
- Haav võib nakatuda isegi päevi pärast hammustust. Seetõttu jälgige hammustushaavu põletikunähtude suhtes (turse, punetus, hüpertermia jne).
Hammustushaav: mida teha?
- Pindmised nahakahjustused, kriimustushaavad, võimalikud verevalumid.
- Sügavamad nahahaavad kuni lihasnahani (fascia), lihasesse või kõhre struktuuridesse
- Haav koesurma (nekroosiga) või suure koekahjustusega (aine defekt)
Siiski on võhikutel peaaegu võimatu hammustusvigastuse raskust õigesti hinnata. Seetõttu tuleks iga hammustushaava käsitleda hädaolukorras ja seda peab ravima arst. Esmalt tuleb aga hammustusvigastuste korral anda esmaabi:
- Hammustushaavade puhul, mis ei veritse palju (nt koerte või kasside haavad), puhastage haav veega.
- Seejärel desinfitseerige haav (kui on olemas sobiv haavade desinfektsioonivahend) ja katke see steriilselt.
- Tugevalt veritsevate hammustushaavade korral tuleb kanda surveside.
- Viige patsient kiiresti arsti juurde või kutsuge kiirabi.
Hammustusvigastuste tüübid
Olenevalt sellest, millist looma hammustatakse, on hammustusvigastused tavaliselt tüüpilised. Samuti oleneb “tegijast”, kui suur on näiteks haavainfektsiooni oht.
Inimese hammustus
Kui inimene hammustab, jääb tavaliselt rõngakujuline jäljend verevalumite ja täpikujuliste nahamarrastustega. Nakatumise oht on märkimisväärne! Inimese hammustus võib edastada AIDSi (HIV) või hepatiidi viirusi (B või C).
Kassi hammustus
Kassihammustused on samuti väga nakkavad. Näiteks võivad need põhjustada veremürgitust (sepsist) või edastada marutaudi. Kassihammustus jätab tavaliselt sügavad täpilised haavad, kuid need peaaegu ei veritse. Kudede vigastused võivad ulatuda luuni. Kassihammustuste korral käel on seega sageli kahjustatud sõrmede kõõlused ja liigesed.
Koera hammustus
Koerad hammustavad inimest tavaliselt kätest ja käsivartest, väikelastel ka näost. Need on sageli räbaldunud servadega rebendid või verevalumid. Kuna loomadel on teravad hambad ja võimsad lõuad, ei ole haruldased ka lihaste, kõõluste, veresoonte, närvide ja/või luude sügavamad vigastused. Võimalikud haavainfektsioonid pärast koera hammustust hõlmavad veremürgitust ja marutaudi.
Lisateavet selle teema kohta leiate artiklist Koerahammustus.
Näriliste hammustus
Närilised nagu rotid, hiired, merisead, oravad või küülikud tekitavad tavaliselt vaid pindmisi hammustushaavu. Haavainfektsioon on siin haruldane (nt marutaudi, tulareemia = küülikukatk, rotihammustuse palavik).
Hobuse hammustus
Loomade lamedate hammaste tõttu on siin iseloomulikud sinikavigastused (tuntavad ära muu hulgas verevalumi järgi).
Ussi hammustus
Loe teema kohta lähemalt artiklist Maohammustus.
Hammustushaav: riskid
Suurim oht hammustushaava puhul on suur nakkusoht. Lisaks võis ründaja tekitada ohvrile tõsiseid koekahjustusi. Mürkmao hammustuse korral on ka mürgistusoht.
Hammustushaav: infektsioon
Kassi ja inimese hammustuste puhul on nakatumise määr umbes 50 protsenti ja koerahammustuste korral mõnevõrra madalam. Sellised haavainfektsioonid pärinevad paljudest loomade ja inimeste süljes sisalduvatest mikroobidest, mis võivad hammustamisel haava siseneda.
Hammustushaavade nakatumise oht on suur ka seetõttu, et vigastusi alahinnatakse ja seejärel ei ravita neid professionaalselt. Eriti suur on risk väga sügavate ja saastunud haavade korral ning kui kude on tõsiselt hävinud.
Kudede kahjustused
Kerged hammustushaavad kahjustavad sageli ainult pindmist nahakihti (epidermist). Seevastu sügavamad hammustused võivad põhjustada tunduvalt tõsisemaid kahjustusi. Näiteks võib nahk selle all olevast koest eralduda (dermabrasioon/dekollement). Sageli saavad vigastada ka närvid, veresooned, kõõlused, lihased ja/või luud – mõnikord ka vastavate tagajärgedega.
Näiteks närvikahjustuse korral ei pruugi patsient enam tajuda temperatuuriärritusi ja puudutusi ka kahjustatud kehapiirkonnas (tundlikkushäired). Võimalikud on ka liikumispiirangud. Vaskulaarsed vigastused võivad põhjustada kudede verejooksu. Halvimal juhul rebeneb hammustuse tagajärjel mõni kehaosa täielikult ära, näiteks käsi või kõrv.
Mürgistus maohammustusega
Hammustusvigastused: millal pöörduda arsti poole?
Hammustushaavaga tuleb alati arsti juurde minna. Esiteks sellepärast, et ainult tema oskab vigastuse ulatust õigesti hinnata. Teiseks, kuna hammustushaavad võivad põhjustada haavainfektsiooni. Vajadusel või soovitusel võib arst kohe vaktsineerida teetanuse või marutaudi vastu.
Hammustushaavad: läbivaatused arsti poolt
Vestluses patsiendi või saatvate isikutega püüab arst esmalt saada pildi vigastuse käigust ja hammustushaavast endast (anamnees). Ta küsib näiteks, kas loom on käitunud silmatorkavalt (kahtlustatakse marutaudi) ja – lemmikloomade puhul – kas ta on marutaudi vastu vaktsineeritud. Arsti tuleb teavitada ka patsiendi teadaolevatest immuunpuudulikkusest (nt diabeet või kortisoonravi) ning ravimite (nt verevedeldajad) võtmisest.
Kui on kahtlus, et hammustushaav on seotud luuvigastustega, toovad selgust pildistamistehnikad (nt röntgen).
Hammustushaavad: ravi arsti poolt
Arst puhastab ja loputab kergelt hammustushaavad põhjalikult (uuesti). Seejärel sulgeb ta need kipsi, klambrite või õmblustega (esmane haavahooldus).
Sügavad ja nakatunud haavad seevastu hoitakse tavaliselt mõnda aega lahti ja puhastatakse mitu korda enne sulgemist (sekundaarne haavahooldus). Seda tehakse nakkuse vältimiseks või esmalt olemasoleva infektsiooni kõrvaldamiseks.
Vajadusel eemaldab arst haavapiirkonnast kahjustatud, surnud või nakatunud koe enne haava sulgemist (debridement).
Maohammustuse korral ravitakse patsiente sageli statsionaarselt. Vigastatud kehaosa on immobiliseeritud.
Hammustushaavade vältimine
Hammustusvigastused tekivad sageli. Enamasti hammustavad koerad, harvemini kassid, hobused, närilised või teised inimesed. Mis puutub loomaründajatesse, siis hammustushaavade vältimiseks saate teha mõnda asja:
- Käituge koerte, kasside ja teiste loomade suhtes rahulikult ja kaitsvalt, mitte ähvardavalt või agressiivselt. See kehtib ka muidu rahumeelsete lemmikloomadega suhtlemisel.
- Õppige loomade hoiatussignaale õigesti tõlgendama.
- Ärge puudutage looma, kui see toidab või tal on pojad.
- Ärge kunagi lähenege loomale hääletult ja/või tagant. See võib ehmuda ja hammustada.
- Vältige kiireid liigutusi ja valju müra looma läheduses.
- Madudega alal kõndides kandke tugevaid kingi ja pikki pükse. Kasuta ka jalutuskeppi – vastu maad tabades tekkiv vibratsioon hoiatab looma, nii et ta tavaliselt eemaldub.
Kui võtate need meetmed südamega, võite vähendada loomade hammustuste ohtu.
