Sünonüümid laiemas tähenduses
- Deprivatsiooni sündroom
- Haiglaravi sündroom
- Kaspar Hauseri sündroom
- Anakliitiline depressioon
Hospitalism on psühholoogiliste ja füüsiliste negatiivsete tagajärgede kogum, mida hoolduse ja stiimulite puudumine (= ilmajätmine) võib patsiendile põhjustada. Need ilmnevad tavaliselt lastel, kes on endiselt oma füüsilise, emotsionaalse ja keelelise arengu olulises faasis. Seda seisund pandi nimeks “hospitalism”, kuna seda kirjeldati esmakordselt lastel, kes olid pikka aega viibinud kodudes ja haiglates (= haiglas).
Kuid see häire võib esineda ka vanematel inimestel, kes on pikka aega olnud isolatsioonis, näiteks üksikvangistuse kaudu. Lisaks enamjaolt sünonüümselt kasutatavale psüühilisele haiglaravile on ka nn nakkuslik hospitalism ehk põetamisest ja meditsiinilisest hooletusest põhjustatud haigused. Eriti haiglates ja hooldekodudes ei saa patsiendid ja hooldustöötajad sageli vajalikku tähelepanu (hospitalism).
Töötajad on mõnikord ületöötanud, ei saa ega taha konkreetse inimese jaoks palju aega võtta. Varem ei olnud inimesed piisavalt teadlikud asjaolust, et põhivajaduste katmiseks ei piisa, ja isegi tänapäeval on mõnikord vaja inimestele meelde tuletada, et hooldus peab olema osa õendusprotsessist, eriti laste jaoks. Lõppude lõpuks sisaldab laste areng nn tundlikke faase, milles tuleb saavutada teatud põhiasjad, näiteks sidemed kindla võrdlusisikuga.
Kui seda ei juhtu, tekivad kiindumishäired, mis võivad patsiendiga kaasas käia kogu tema elu. Sama kehtib ka keele ja sotsiaalsete oskuste arendamise kohta. Stiimulite puudumine võib põhjustada ka haiglaravi, nagu juhtub pikaajalisel viibimisel pimedates ja helikindlates ruumides.
Eriti vähene liikumine (nt a krohv valatud) võib muutuda ka problemaatiliseks. Siin esitatakse vaimse ja füüsilise haiglaravi sümptomid. Kuna füüsiline haiglaravi on teatud nakkushaiguste sagenemine haiglates, vastavad sümptomid vastavate haiguste sümptomitele.
Vaimuhaigla sümptomid on ühtlasemad. Põhimõtteliselt saab eristada füüsilisi ja vaimseid puudeid. Mõlemad põhinevad hilinenud või ebaõigel arengul.
Füüsiliste sümptomite hulka kuuluvad kõhnumine (tavaliselt isupuudusest põhjustatud), nõrgenemisest tingitud nakkushaigused immuunsüsteemi, kompulsiivsed korduvad liigutused (nn stereotüübid) või kasvu aeglustumine. Psühholoogiliselt tuleb seda erinevat kõnehäired, depressioon, apaatia (st apaatia) ja intellektuaalne allakäik. Mõnel juhul läheb see nii kaugele, et patsiendid arenevad regressiivselt, st käituvad nagu palju nooremad lapsed, just nagu oleksid nad kõik jälle unustanud.
Selliste lastega tegelemine on muidugi eriti nõudlik. Nad tunnevad keskkonna pettumust tagasilükkamisena ja taanduvad veelgi. Areneb nõiaring.
Samamoodi kahjustatakse sotsiaalseid oskusi. Lapsed ei taha võõraid usaldada ja nende suhted sugulastega, eriti vanematega, võivad halveneda. Sümptomid võivad osaliselt taanduda või jätkuda ja isegi süveneda.
Võib areneda isiksushäired, näiteks piirihäire. Sünonüümiks muutunud vaimuhaiglate kuulus näide on leidja Kaspar Hauser. Ta leiti Nürnbergist 19. sajandi alguses.
Ta näitas kõiki ülalmainitud sümptomeid kõige raskemini, tõenäoliselt seetõttu, et veetis oma elu esimesed 16 aastat pimedas kongis. Samuti pole välistatud tema puhul piirihäire tekkimine. Nii sai ta korduvalt vigastusi, mille väidetavalt tekitasid talle maskeeritud võõrad inimesed.
Neid ei leitud aga kunagi. Samuti puudusid tunnistajad. Vaimuhaigla diagnoosi paneb tavaliselt a psühhiaater.
Häiret eristatakse autismnäiteks, mis kattub sellega oma ilmingul suures osas. Selle üks kriteerium on see, et erinevalt haiglaravist autism ei ole pöörduv ega ole tavaliselt trauma tagajärg. Seetõttu on kasulik küsida, millistel juhtudel sümptomeid esmakordselt märgati. Lisaks näitab haiglaravi sarnasusi depressioon.
See näitab ka teistsugust kulgu ja sellega ei pruugi kaasneda püsiv vaimne ja füüsiline puudujääk. Põhimõtteliselt tuleb esimese asjana lahkuda kahjulikust keskkonnast. Patsient (haiglaravi) tuleks paigutada hoolduskeskkonda, mis on rikas stiimulite poolest, mis võimaldab vältida puudujääke, eriti lastel, ja viia esimesed sümptomid kaduma.
Kui seda ei tehta pikemat aega, tekib püsiv kahjustus, mis nõuab psühhoterapeutilist ravi. Seetõttu on oluline haigus võimalikult vara ära tunda ja rakendada vastumeetmeid. Lisaks on teatud juhtudel endiselt vajalik üksikute sekundaarsete omandatud haiguste, näiteks infektsioonide, ravi (hospitalism).
