Hemokromatoos: sümptomid ja ravi

Lühiülevaade

  • Mis on hemokromatoos? Haigus, mille puhul organismis ladestub liiga palju rauda (raua ladestushaigus).
  • Põhjused: esmane vorm põhineb geenimutatsioonidel valkudes, mis reguleerivad raua metabolismi. Sekundaarne hemokromatoos põhineb muudel haigustel (kaasasündinud või omandatud) või liigsel rauatarbimisel (eriti infusioonina).
  • Sümptomid: nt tugev väsimus, ärrituvus, vähenenud seksuaalne soov, ülakõhu krambid, liigesevalu
  • Hilised tagajärjed: suhkurtõbi, maksakahjustus, naha pruunikas värvus, tõsised liigese- ja südamekahjustused, impotentsus, menstruatsiooni puudumine.
  • Ravi: verepilustamine või erütrotsütaferees, ravimid (raua kelaatorid), vajadusel elundisiirdamine, rauarikaste toitude (nt rups) vältimine, võimalusel mitte tarvitada alkoholi.
  • Prognoos: normaalne eluiga varajase ravi korral. Kui hiline kahjustus on juba olemas, halveneb prognoos.

Hemokromatoos: määratlus

Sõltuvalt päritolust eristavad arstid:

  • primaarne hemokromatoos: see on geneetiliselt määratud ja seega kaasasündinud (nimetatakse ka pärilikuks hemokromatoosiks).
  • sekundaarne hemokromatoos: see on omandatud mõne muu haiguse tõttu.

Hemosideroos

Hemosideroos on termin, mida kasutatakse raua suurenenud ladestumise kirjeldamiseks kehas, mis on tingitud raua kontsentratsiooni suurenemisest veres. Seda terminit kasutatakse mõnikord hemokromatoosi sünonüümina või peetakse selle omamoodi eelkäijaks. Seda saadakse hemosideriinist – rauda sisaldavast valgukompleksist: rauda saab organismis säilitada hemosideriini kujul, peamiselt spetsiaalsetes immuunrakkudes, mida nimetatakse makrofaagideks.

Hemosideroos ei pea alati mõjutama kogu keha – see võib tekkida ka ainult lokaalselt, näiteks sääreosadel.

Sagedus

Üldiselt leitakse hemokromatoosi ühel kuni viiel inimesel 1,000-st. Esimesed hemokromatoosi nähud on tuvastatavad meestel vanuses 20–40 aastat ja naistel tavaliselt pärast menopausi.

See haigus põhjustab kuni kaks protsenti uutest suhkurtõve juhtudest ja kuni 15 protsenti kõigist maksatsirroosist (maksa kokkutõmbumine).

Hemokromatoos: sümptomid

Kui hemokromatoosi varakult ei ravita, ilmnevad esimesed ilmsed raua liigsuse sümptomid tavaliselt vanuses 40–60 ja meestel sageli varem kui naistel: suhkurtõbi, maksakahjustus ja naha pruunistumine (hüperpigmentatsioon, pronksdiabeet). Kuid hemokromatoosi oluliste sümptomite hulka kuuluvad ka südameprobleemid, liigesekahjustused ja hormonaalsed häired. Need on aga hilised sümptomid. Need on vahepeal muutunud harvemaks, sest hemokromatoos avastatakse nüüd tavaliselt varem.

Hemokromatoosi sümptomid lühidalt

Raua ladestumise haiguse varases staadiumis ilmnevad sümptomid, mis on peamiselt mittespetsiifilised. Need sisaldavad:

  • tugev väsimus
  • ärrituvus, depressiivne meeleolu
  • vastuvõtlikkus infektsioonidele
  • seksuaalse iha (libido) vähenemine
  • menstruaalverejooksu pikkuse ja intensiivsuse muutus
  • naha hallikaspruuni värvuse muutus, punaste laikude suurenenud moodustumine
  • juuste väljalangemine või juuste enneaegne halliks muutumine
  • krambid ülakõhus
  • valu rinnus (eriti paremal kehapoolel)
  • õhupuudus
  • ebaregulaarne südametegevus
  • liigesevalu (eriti põlvedes, puusades ja sõrmedes)

Sümptomid ja hilised mõjud üksikasjalikult

Vuugid

Kuidas liigesevalu areneb raua ladestumise haiguse korral, on siiani ebaselge.

Maks

Maks on üks peamisi raua ladustamiskohti ja esimene organ, milleni veri jõuab pärast soolestiku läbimist (kus raud imendub). Raua ülekoormus pika aja jooksul põhjustab maksa sidekoe ümberkujunemist (maksafibroosi) ja seejärel maksakoe kadu (tsirroos). Selle tüüpilised sümptomid on järgmised:

  • Esinemise kaotus
  • Isutus
  • Täiskõhutunne
  • kaalulangus
  • hilises staadiumis: naha ja silmade kollasus (ikterus), vaskulaarsed ämblikud (spider nevi), punetus ja sügelus

Umbes 30 protsendil maksatsirroosiga hemokromatoosi juhtudest areneb pahaloomuline maksakasvaja (maksakartsinoom, hepatotsellulaarne kartsinoom). Seega suureneb hemokromatoosi korral maksavähi risk 100 korda. Muud maksahaigused, nagu maksapõletik (hepatiit), võivad suurendada maksakahjustuse progresseerumist.

nahk

pankreas

Pankreas on stressis ka hemokromatoosi liigse raua tõttu. Esialgu ei reageeri keharakud enam veresuhkru taset langetavale pankrease hormoonile insuliinile (insuliiniresistentsus). Hiljem on kõhunäärme insuliini tootvad rakud rauast nii kahjustatud, et nad ei suuda enam piisavalt insuliini toota. Selle tulemusena areneb suhkurtõbi.

süda

Südamekahjustus on noorte hemokromatoosiga patsientide tavaline surmapõhjus. Raua ladestumine südames põhjustab lihaskahjustusi (kardiomüopaatia) ja südame rütmihäireid. See võib põhjustada südamepuudulikkust ja nõrkust, millega kaasneb oht elule. Kui hemokromatoosi osana tekib südamelihase kahjustus, võib osutuda vajalikuks siirdamine.

Endokriinsüsteem

Raua ainevahetus

Keha vajab rauda punaste vereliblede (erütrotsüütide) tootmiseks ning rakkude ellujäämiseks ja kasvuks. Suuremates kogustes on raskmetall aga mürgine. Seetõttu peab keha kontrollima raua tasakaalu vastavalt vajadusele ning hoidma omastamist ja eritumist tasakaalus – et ei tekiks rauapuudust ega raua ülekoormust.

Keha vajab päevas 25 milligrammi rauda. Suurem osa sellest saadakse vanade punaste vereliblede lagunemisel. Ülejäänud vajaduse katab rauarikas toit. Terved inimesed omastavad soolestikus umbes kümme protsenti toidus sisalduvast rauast (umbes 1–2 milligrammi päevas). Geneetilise hemokromatoosi korral imendub seevastu kuni 20 protsenti toiduga saadavast rauast.

Raua imendumine ja säilitamine

Peamine osa organismi rauast ladestub punastes verelibledes (hemoglobiin), maksas ja immuunrakkudes (retikuloendoteliaalsüsteem) – näiteks ferritiini (raud-valgu kompleks) kujul, mida on võimalik tuvastada veres. Tavaliselt talletab organism üks kuni neli grammi rauda – hemokromatoosi korral aga rohkem kui kaks korda rohkem.

Hemokromatoos: põhjused ja riskitegurid

Kõige sagedamini on liigne raud kaasasündinud (esmane hemokromatoos). Vähem levinud on raua kogunemise haiguse omandatud (sekundaarne) vorm.

Kaasasündinud (esmane) hemokromatoos

HFE valk seondub arvatavasti rakkude pinnal transferriini dokkimiskohtadega (retseptoritega) ja blokeerib need. Raua transpordivalk ei saa siis enam oma retseptoriga seonduda. See soodustab heptsidiini vabanemist. See valk omakorda pärsib raua imendumist soolestikust.

Tüüpi 1 primaarse hemokromatoosi geenimutatsiooni tõttu puudub HFE valk või seda esineb ebapiisavas koguses. Selle tulemusena puudub heptsidiin raua imendumise pidurina. Selle tulemusena imendub soolestikus liiga palju rauda.

Vere transportvalk transferriin ei suuda enam suurenenud rauakogust transportida ning rakud ei suuda enam üleliigset rauda stabiilsel kujul säilitada. Ebastabiilne raud koguneb verre ja kahjustab keharakke. See avaldab mõjutatud elunditele suurt koormust ja võib põhjustada tõsiseid tüsistusi. Tavaliselt kulub sellise elundikahjustuse tekkimiseks aga aastakümneid.

Omandatud (sekundaarne) hemokromatoos

Teised sekundaarse hemokromatoosi võimalikud põhjused on punase vere pigmendi väärareng (talasseemia) ja punaste vereliblede ebanormaalne deformeeritus (sirprakuline aneemia). Mõlemad on geneetilised häired.

Omandatud haigused, mis võivad põhjustada hemokromatoosi, on müelodüsplastiline sündroom (MDS; vereloome häire luuüdis) ja müelofibroos (luuüdi sidekoe ümberkujunemine). Mõlema haiguse ühiseks jooneks on (punaste) vereliblede ja seeläbi ka raua käive märgatav tõus.

Hemokromatoos: uuringud ja diagnoosimine

Teie haigusloo võtmine

Võimaliku hemokromatoosi selgitamiseks kogub arst esmalt teie haiguslugu (anamneesi). Intervjuu käigus küsib ta sinult muu hulgas järgmisi küsimusi:

  • Kas varasemad vereanalüüsid olid ebanormaalsed?
  • Kas teie peres on teadaolevaid rauavarude haigusi?
  • Kas teid vaevavad liigesevaevused või väsimus?
  • Kas teil on kõhu- või südameprobleeme?

Füüsiline läbivaatus

Füüsilise läbivaatuse ajal pöörab teie arst erilist tähelepanu südame- ja maksakahjustuse nähtudele, samuti naha suurenenud pigmentatsioonile (pronksdiabeet). Hemokromatoosile on tüüpiline ka liigesevalu nimetis- ja keskmises sõrmes.

Vereanalüüsid

Raua kogunemise haiguse diagnoosimisel on väga olulised vereväärtused, mis võimaldavad teha avalduse raua tasakaalu kohta (raua väärtused). Lisaks võivad mitmesugused hormoonide väärtused olla informatiivsed.

Raua väärtused

  • Raua tase: Kui veres on liiga palju rauda, ​​muutub hemokromatoosi kahtlus tugevamaks. Kuid isegi normaalse rauasisalduse korral ei saa raua ladestumise haigust kindlalt välistada.
  • Ferritiin: madalad väärtused annavad märku rauapuudusest, suurenenud väärtused rauavarude suurenemisest – kuid mitte alati, sest kõrgel ferritiinisisaldusel on ka teisi põhjuseid: ohtlikud, nagu vähk, ja vähem ohtlikud, näiteks põletikud. Tegelikult on just viimased sageli kõrgenenud ferritiini põhjuseks. Seetõttu ei saa ferritiini väärtust hinnata, kui põletikunäitajad (nt CRP) on samal ajal tõusnud.
  • Transferriini küllastus: see näitab, kui palju olemasolevast transferriinist (kõige olulisem raua transpordivalk) on raskmetalliga koormatud. Kui küllastus ületab 45 protsenti, kahtlustatakse hemokromatoosi. Kui küllastus on üle 60 protsendi, on kahtlus isegi väga tugev. Normaalne küllastus välistab praktiliselt hemokromatoosi.

Kui patsiendil on nii kõrgenenud ferritiini kontsentratsioon kui ka kõrge transferriini küllastus, kahtlustatakse raua ladestumise haigust. Patsiendil on veres nii-öelda liiga palju rauda. Kahtluse kinnitamiseks tuleks teha hemokromatoosi geneetiline test (vt allpool).

Hormoonide tase

Esialgse diagnoosi või endokriinsüsteemi häirete tunnuste korral tuleb teha asjakohased testid. Näiteks kui arst kahtlustab kilpnäärme talitlushäireid, määrab ta kilpnäärmehormoonid veres. Samamoodi, kui kahtlustatakse sugunäärmete või neerupealiste koore alatalitlust, mõõdetakse ka vastavaid hormoone.

Geneetiline test

  • HFE mutatsioon mõlemal geenikoopial: patsiendid on geenimutatsiooni homosügootsed kandjad. Seega kinnitatakse hemokromatoosi diagnoos, nii et maksast koeproovi võtmisest (maksa biopsia) võib loobuda.
  • HFE mutatsioon ainult ühel geenikoopial: patsiendid on heterosügootsed kandjad ja tavaliselt terved. Siiski peaksid nad regulaarselt kontrollis käima. Kui tekivad hemokromatoosi või maksakahjustuse sümptomid, on soovitatav kas maksa biopsia või täiendav geneetiline testimine. Kui biopsia näitab raua ladestumise haigust, võib otsida muid teadaolevaid mutatsioone raua metabolismis (st muud tüüpi geneetilist hemokromatoosi).

Hemokromatoosi geneetiliste vormide korral tuleks pereliikmeid uurida ka hemokromatoosi suhtes.

Maksa uuringud

Maksa rauasisaldust saab väljendada maksa rauakontsentratsioonina või maksa rauaindeksina. Viimane saadakse maksa rauakontsentratsiooni jagamisel patsiendi vanusega.

Tänapäeval saab biopsia asendada kaasaegsete tehniliste protseduuridega, mis ei nõua kudede eemaldamist. Need sisaldavad:

  • Maksa sustseptomeetria: see uurimismeetod kasutab ära raua magnetilisi omadusi. Protseduur on aga väga kallis ja seda kasutatakse harva.
  • Maksa magnetresonantstomograafia (MRI): MRI-d (nimetatakse ka magnetresonantstomograafiaks) saab kasutada ka maksa rauasisalduse hindamiseks, kuid ainult haiguse hilises staadiumis.

Südamefunktsioon ja raud

Südamelihase kahjustused ja südame rütmihäired, mis võivad põhjustada südamepuudulikkust, on hemokromatoosi võimalikud surmapõhjused. Seetõttu tuleks südamefunktsiooni kontrollida südame ultraheli (ehhokardiograafia) ja südame elektrilise aktiivsuse (EKG) mõõtmise teel. MRT võimaldab arstil hinnata rauasisaldust (südame raud) ja südame seisundit.

Hemokromatoos: ravi

Liigne raud kehas muutub ohtlikuks, kui seda ei ravita. Seetõttu on hemokromatoositeraapia eesmärk vähendada organismi rauakoormust ja seeläbi vältida hemokromatoosi progresseerumist. Sel eesmärgil on saadaval järgmised ravimeetodid:

  • Verelaskmine või erütrotsütaferees
  • Raua kelaatorid

Kohandatud dieet võib aidata ka liigse raua vastu.

Kaugelearenenud hemokromatoosi korral võib tõsine elundikahjustus nõuda ka elundi siirdamist.

Verelaskmise teraapia

Sümptomaatilise hemokromatoosi korral on kehas ligikaudu 10–30 grammi rauda. Rauavarude normaliseerimiseks (kuni neli grammi rauda) on seega vaja 40–120 flebotoomiat ühe kuni kahe aasta jooksul:

  • Esialgu tehakse flebotoomiat üks või kaks korda nädalas. Edenemise jälgimiseks mõõdetakse regulaarselt ferritiini ja punase verepigmendi (hemoglobiini) kontsentratsiooni veres. Madal hemoglobiinisisaldus viitab aneemiale. Sellisel juhul võib osutuda vajalikuks ravi katkestada.
  • Kui ferritiini kontsentratsioon veres on normaliseerunud, piisab neljast kuni kuuest flebotoomiast aastas.

Kui geneetilise hemokromatoosiga patsiendi pereliikmetel on kõrgenenud ferritiini tase, võib neile määrata ennetava flebotoomiaravi.

Erütrotsütaferees

Seda protseduuri kasutatakse muu hulgas punavereliblede defektidest tingitud aneemiaga patsientidel. Võrreldes flebotoomiaga võimaldab erütrotsütaferees koguda rohkem punaseid vereliblesid ühe ravikorraga, mistõttu tuleb patsientidel ravile tulla harvemini.

Raua kelaatorid

Hemokromatoosi ravimteraapia eesmärk on suurendada raua eritumist uriini ja väljaheitega. See saavutatakse niinimetatud kelaativate ainete või kelaativate ainetega. on ained, mis seovad rauda ja seejärel väljutatakse koos sellega. Varem manustati toimeainet deferoksamiini pideva infusioonina. Tänapäeval võetakse toimeainet deferasiroksi iga päev tabletina.

Tugevdatud ravi

Kui raua kelaativate ravimitega ravi ei allu adekvaatselt, esineb tõsine südamekahjustus või on muudel põhjustel vajalik raua kiire eliminatsioon, võib ravimteraapiat intensiivistada. Selline intensiivne ravi tuleks läbi viia spetsialiseeritud keskustes. Seejärel manustatakse kelaativaid aineid pidevalt naha alla või veeni 24 tunni jooksul. Seda teed pidi on võimalik ka pikem intensiivne manustamine.

Riskid ja kõrvaltoimed

Kelaativate ainetega ravi eeliseid ja riske tuleb alati hoolikalt kaaluda. Toimeaineid kahtlustatakse laste kasvu pidurdajana.

Täiskasvanutel on rauakelaatorite tüüpilised kõrvalnähud seedetrakti kaebused, nahalööbed ja maksaensüümide kontsentratsiooni tõus veres. Esineda võivad ka sisekõrva- ja nägemishäired, palavik, peavalud ja liigesekaebused.

Hemokromatoosiga rasedad naised peaksid nõu küsima spetsialiseeritud keskustest.

Hemokromatoos: dieet

Ranget madala rauasisaldusega dieeti on väga raske järgida ja see ei ole ka väga tõhus. Sel põhjusel ei soovitata spetsiifilist hemokromatoosi dieeti.

Siiski on soovitatav vältida rauarikkaid toite, näiteks rupsi. Samuti tuleb märkida, et kohv ja tee võivad raua imendumist vähendada, samas kui alkoholi tarbimise kaudu imendub soolestikus rohkem rauda. Punased veinid võivad olla ka rauarikkad. Seetõttu peaksid haiged inimesed alkoholi võimalikult palju vältima.

Vitamiinipreparaate ei soovitata võtta.

Parim jook söögi kõrvale joomiseks on must tee, mis vähendab raua imendumist toidust.

Elundi siirdamine

Hemokromatoos: haiguse kulg ja prognoos

Kui hemokromatoos avastatakse ja ravitakse varakult – enne kui tekivad hilised tüsistused, nagu maksatsirroos, kardiomüopaatia või suhkurtõbi –, on haigetel inimestel normaalne eluiga.

Prognoos on oluliselt halvem, kui hemokromatoos avastatakse hilja või seda ei ravita. Samuti, kui aneemia tõttu on vaja sagedast vereülekannet, võib raua ülekoormus areneda kiiremini. Kõige enam kardetakse tõsist südamekahjustust, mis võib viia (äkilise) südamepuudulikkuseni, mis lõppeb surmaga. Seetõttu on elundite, eriti südame ja maksa regulaarne jälgimine hädavajalik.