Mõistet "palliatiivne" kasutavad arstid patsientide hooldamisel, kui haigust ei saa enam oodata. Seda näiteks siis, kui vähkkasvajat ei saa enam täielikult eemaldada ja esineb palju metastaase.
See aga ei tähenda tingimata, et palliatiivset ravi saavate patsientide surm on peatne. Hoolimata ravimatust haigusest võib patsient elada küpse vanaduseni. Palliatiivne ravi ei piirdu seetõttu alati viimase elufaasiga, vaid võib alata haiguse varasemates staadiumides.
Palliatiivset abi – kohandatud konkreetse patsiendi vajadustele – võib osutada statsionaarselt (näiteks haiglas) või ambulatoorselt.
Palliatiivse ravi eesmärgid
Palliatiivse ravi keskmes on inimene. Esmatähtis on teha kõik endast oleneva tagamaks, et ta saaks järelejäänud elust maksimumi võtta. Seetõttu ei ole eluea pikendamine esmane eesmärk.
Muud palliatiivse ravi eesmärgid peale elukvaliteedi ja sõltumatuse võivad hõlmata järgmist:
- Elundite elutähtsate funktsioonide säilitamine (näiteks kasvajast põhjustatud soolesulguse korral)
- @ Eluohtlike tüsistuste (nt hingamispuudulikkus) vältimine
- Metastaaside vähendamine
- Valu või muude sümptomite, nagu köha, iiveldus, oksendamine, segasus, rahutus, leevendamine
- Depressiooni, surmahirmu või suremisprotsessi ravi
- Haavahooldus
Meditsiinilised palliatiivsed ravimeetodid
Palliatiivses ravis kasutatakse protseduure, mis on ka ravivad ehk mida kasutatakse tervendamiseks. Kõik need meetmed koormavad keha ja nendega kaasnevad tavaliselt kõrvaltoimed (nt vähi keemiaravi koos peavalude, iivelduse, oksendamise, juuste väljalangemisega jne). Ravi eeliseid ja kõrvalmõjusid tuleb igal üksikjuhul üksteise suhtes kaaluda.
Palliatiivne kirurgia
Palliatiivne kirurgia ei ole suunatud haiguse põhjuse vastu, vaid on mõeldud tüsistuste ärahoidmiseks. Näiteks võib selle eesmärk olla kasvava kasvaja eemaldamine, mis blokeerib elutähtsa organi funktsiooni. Näiteks kui kasvaja põhjustab soolesulguse, tuleb panna kunstlik pärak (anus praeter).
Iga operatsioon on iseenesest seotud riskiga. Seda tuleb eelnevalt kaaluda, kui otsustate palliatiivse operatsiooni poolt või vastu. Näiteks võib kõrge vanus, halb üldine tervislik seisund või toiteväärtus olla operatsiooni vastu.
Palliatiivne kiirgus
Palliatiivne kiiritusravi (palliatiivne kiiritusravi) on ette nähtud vähi metastaaside vastu võitlemiseks või kasvaja vähendamiseks. Näited:
Rinna-, eesnäärme- ja kopsuvähi puhul levinud luumetastaasid levivad läbi luu ning on seotud tugeva valu ja luumurdude (murdude) riskiga. Kui neid kiiritatakse, võib see leevendada patsiendi ebamugavust ja suurendada luu tugevust.
Kui kasvaja surub hingetorule või ülemisele õõnesveenile (näiteks kopsuvähi korral), on tagajärjeks õhupuudus, lämbumistunne ja/või ummistunud vere tagasivool südamesse. Kiirgus võib aidata ka neil juhtudel.
Metastaasid ajus võivad põhjustada ajufunktsiooni kaotust, põhjustades neuroloogilisi sümptomeid, nagu pimedus, halvatus või krambid. Kuna aju metastaasid esinevad sageli pigem klastritena kui üksikult, on sel juhul kasulik kogu aju kiiritamine. Siiski saab kiiritada ka suunatud üksikuid ajumetastaase.
Palliatiivne keemiaravi
Palliatiivse keemiaravi aluseks on nn tsütostaatikumid – spetsiaalsed ravimid, mis on suunatud kiiresti kasvavate rakkude (näiteks vähirakkude) vastu. Intravenoosselt manustatuna võivad need toimida kogu kehas (süsteemselt). Keemiaravi mõju saab tugevdada erinevate tsütostaatikumide kombineerimisega.
Palliatiivne antikehade ravi
Palliatiivne antikehateraapia on olnud saadaval lisaks keemiaravile juba mitu aastat. See hõlmab spetsiaalsete kunstlikult toodetud antikehade kasutamist, mis on spetsiifiliselt suunatud vähile.
Näiteks võivad mõned neist antikehadest blokeerida kasvusignaale vahendavate vähirakkude pinnal levivate ainete dokkimiskohti (retseptoreid) – kasvaja kasv on pärsitud. Teised terapeutilised antikehad blokeerivad uute veresoonte teket, mida kasvaja oma varustamiseks vajab.
Ravivalu
Palliatiivne meditsiiniline valuravi võib oluliselt parandada raskelt haigete inimeste elukvaliteeti. Valuvaigistitena on saadaval mitmesugused ravimite rühmad.
Paljudes riikides on arstidel lubatud teatud juhtudel valuravis kasutada kanepit või kanepit sisaldavaid ravimeid, näiteks Saksamaal, Austrias ja Šveitsis. Täpsed regulatsioonid on riigiti erinevad, näiteks millisel kujul tohib ravikanepit kasutada (nt ainult kanepit sisaldavad ravimid või näiteks ka kuivatatud kanepiõied) ja millistel juhtudel (nt kasvajavalu).
Teised ravimeetodid, nagu nõelravi ja füsioteraapia, võivad täiendada valuravi.
Muud palliatiivsed ravimid.
Lisaks valule saab ravimitega ravida ka paljusid teisi raskelt haigete inimeste kaebusi – näiteks iiveldust, kõhukinnisust, isutust, koljusisese rõhu tõusu, hingamishäireid, depressiooni, ärevust, rahutust ja paanikatunnet.
Mis veel aitab
Paljusid sümptomeid, nagu valu, pinge või õhupuudus, saab õige füsioteraapiaga vähendada. Need sisaldavad:
- Klassikaline füsioteraapia
- Hingamisteede ravi
- Harjutusvann
- Kompleksne füüsiline dekongestiivne ravi
- Transkutaanne elektriline närvistimulatsioon (TENS), stimulatsioonivool
- Käärsoole-, sidekoe-, jalarefleksoloogia ja klassikaline massaaž
- Fango, kuum õhk, punane tuli
Palliatiivsest psühhoteraapiast saavad kasu nii ravimatult haige ise kui ka tema lähedased. Sobivad psühholoogilise teraapia meetodid võivad hõlmata:
- Jututeraapia
- Kriisi sekkumine
- Stressi vähendamine
- Psühhokasvatus läbi hariduse ja koolituse
- Lõõgastustehnika
- Kunsti-, loov-, disainiteraapia
Paljud mõjutatud isikud ja/või nende lähedased saavad kasu ka eneseabirühma vahetusest.
Suurt rolli mängib ka toitumisteraapia. Raske haiguse ja selle ravi ajal võitlevad paljud haiged selliste sümptomitega nagu isutus, iiveldus ja oksendamine. Sageli raskendavad söömist ka kaasnevad sümptomid nagu suu limaskesta põletik või maitse- ja neelamishäired. Kaalulangus on siis tagajärg. Eriti raskete haiguste korral on aga organism sõltuv heast toitainetega varustatusest.
Võimalusel püütakse seda saavutada normaalse söömise ja joomisega. Sellise suukaudse dieedi puhul kehtivad üldiselt järgmised soovitused:
- vitamiinirikkad täistoidud, värsked toidud, rohkelt vedelikku
- alkoholi, kohvi, rasvaste toitude vältimine
- ei mingit dieeti: piisavalt valku ja rasva!
- mitu väikest söögikorda jaotatakse päeva peale
- ahvatlev esitlus
Kuid mõned patsiendid vajavad kunstlikku toitmist. Siin eristatakse kahte vormi:
- enteraalne toitumine: toitainetega varustamine toitesondi (maosondi) kaudu, soolefunktsioon säilib
- parenteraalne toitmine: toitainete tarnimine seedetraktist mööda, st otse veeni infusiooni teel
Viimases elufaasis on kunstlik toitmine harva näidustatud. Enamikul juhtudel on see osa suremisprotsessist, kui surev inimene keeldub söömast.
