Lühiülevaade
- Ravi: geneetiliselt muundatud kunstliku kasvuhormooni süstid kuni kasvu lõpuni, võimalusel ka täiskasvanueas
- Sümptomid: lastel peamiselt kasvuhäired, võimalik, et hammaste areng; täiskasvanutel halb üldseisund, rasvade jaotumise häire, vastuvõtlikkus südame-veresoonkonna haigustele
- Põhjused ja riskitegurid: konkreetne põhjus on leitud vaid veerandil juhtudest; kaasasündinud või omandatud, näiteks pärilikkuse, hüpofüüsi kasvaja, kiirituse, põletiku, vigastuse tagajärjel
- Diagnoos: haiguslugu, kehamõõtmised, vereanalüüsid spetsiifiliste hormoonide määramiseks, käte röntgen kasvu määramiseks, vajadusel magnetresonantstomograafia
- Prognoos: Ravimata, tavaliselt vähenenud kasv, võimalikud tüsistused, ravi korral on normaalne kasv võimalik, raviga täiskasvanutel paraneb elukvaliteet
Mis on kasvuhormooni puudulikkus?
Kasvuhormooni puudulikkus on hormooni somatotropiini (STH) puudulikkus. See mitte ainult ei toimi kasvuhormoonina, vaid täidab ka palju muid funktsioone. Näiteks mõjutab see luid, lihaseid, rasva, suhkru tasakaalu ja kognitiivseid funktsioone.
Kasvuhormooni puudulikkus esineb nii kaasasündinud kui ka omandatud haigusena.
Somatotropiin
Somatotropiini toodab kehas hüpofüüs ja see vabaneb perioodiliselt, eriti une ajal. Seda vabanemist reguleerib hormoon (GHRH) kõrgema taseme ajupiirkonnast, hüpotalamusest.
Somatotropiini vabanemine verre põhjustab kehas mitmesuguseid reaktsioone. Muuhulgas vabastab maks somatomediine, eelkõige insuliinitaolist kasvufaktorit 1 (IGF-1).
IGF-1 on tegelik kasvufaktor. Selle vabanemine suurendab valkude tootmist, rakkude proliferatsiooni ja küpsemist. IGF-1 mõjutab ka rasvade ja süsivesikute ainevahetust, soodustades rasvade lagunemist rasvarakkudes ja nõrgendades veresuhkru taset langetava hormooni insuliini toimet sihtrakkudele. See põhjustab veresuhkru taseme tõusu. Kui IGF-1 tase veres on piisavalt kõrge, vähendab see somatotropiini vabanemist.
Kasvuhormooni puudulikkuse korral on võimalik somatotropiini tasakaalu kontrollahela häire kõigil tasanditel. Lisaks üksikute tegurite ja hormoonide tootmishäiretele on võimalikud häiritud signaalirajad, näiteks IGF-1 retseptorid.
Kasvuhormooni vaeguse ravi on olnud võimalik alates 1957. aastast – puuduva hormooni asendamisega. Sel ajal ekstraheeriti kasutatud kasvuhormooni surnud inimeste hüpofüüsist.
Tänapäeval (alates 1985. aastast) kasutatakse geneetiliselt muundatud kunstlikku somatotropiini, mida arstid manustavad süstimise teel.
Mida saab teha kasvuhormooni puudulikkusega?
Kasvuhormooni puudulikkusega patsientide ravi planeerimiseks on tavaliselt vajalik statsionaarne viibimine. Spetsialiseerunud kliinikus kohandavad arstid ravi individuaalselt.
Arstid ravivad kasvuhormooni puudulikkust kunstliku kasvuhormooni (somatotropiini analoogide) regulaarse manustamisega. Seda ravi alustatakse tavaliselt niipea kui võimalik pärast diagnoosi. Hormooni tuleb süstida naha alla (subkutaanselt). Kuna kogus peab alati olema täpne, tehakse patsiendile ja vajadusel ka vanematele erikoolitus ravimite manustamiseks.
Lastel katkestavad arstid sageli ravi, kui kasvu on lõppenud või kasvuhormooni puudulikkust enam ei esine. Rasketel juhtudel on vaja kasvuhormooni süstida kogu patsiendi elu lõpuni.
Täiskasvanutel on mõnel juhul vajalik ka pikaajaline ravi.
Arstid jätkavad nüüd ravi kunstliku somatotropiiniga ka pärast kasvu lõppemist, kuna hormoon mõjutab paljusid ainevahetusprotsesse. Nüüdseks on tõestatud täiskasvanud patsientide ravi positiivne mõju paljudele füüsilistele protsessidele.
Kõrvaltoimed on võimalikud, kuid harvad
Paljudel juhtudel võimaldab ravi somatotropiini analoogidega saavutada kasvuhormooni puudulikkusega lastel normaalse pikkuse. Täiskasvanud patsientidel leevendab ravi selliseid sümptomeid nagu suurenenud rasva kogunemine kõhule, vähenenud jõudlus ja vähenenud luutihedus.
Mõnel juhul on hormoonravil muid, mõnikord soovimatuid toimeid. Näiteks tekivad süstekohas mõnikord kohalikud reaktsioonid, nagu kipitus ja punetus. Muud võimalikud kõrvaltoimed on kuseteede, kurgu, seedetrakti või kõrvapõletikud, peavalud, krambid, üldine valu ja bronhiaalastma. Harva on ajus suurenenud rõhk. Vähihaigetel on võimalik, et kasvuhormoonravi võib põhjustada uue kasvaja teket.
Somatotropiinravi suurendab luutihedust. See võib halvendada olemasolevat skolioosi (külgsuunas kõverdatud selgroog) ja tekkida nn reieluupea epifüsiolüs (reieluu pea kahjustus).
Üldiselt esineb kunstliku kasvuhormooniga ravi ajal olulisi kõrvaltoimeid harva. Sellest hoolimata peab arst ravi hoolikalt jälgima vähemalt iga kahe kuu tagant. Oluline parameeter on IGF-1 kontsentratsioon veres. Ravi loetakse õigesti kohandatuks, kui see kontsentratsioon on ettenähtud vahemikus. Ainult siis, kui ravi ei anna piisavat toimet ühe aasta pärast, tuleb ravi katkestada.
Kirurgia
Mõnel kasvuhormooni puudulikkuse korral on vajalik operatsioon hüpofüüsi piirkonnas. See kehtib eriti juhul, kui ajukasvajad põhjustavad kasvuhormooni puudulikkust. Nende operatsioonide spetsialistid on neurokirurgid.
Sümptomid
Kasvuhormooni puudulikkus lastel
Kasvuhormooni puudulikkusega laste keskne, kuid mittespetsiifiline sümptom on kasvu vähenemine. Kaasasündinud kasvuhormooni puudulikkus muutub tavaliselt märgatavaks kuuenda ja kaheteistkümnenda elukuu vahel. Kuni teise aastani on kasv sageli siiski normaalne. Kasvuhormooni puudulikkusest põhjustatud kasvuhäire mõjutab tavaliselt kõiki kehaosi võrdselt (proportsionaalne lühike kasv).
Kui kasvuhormooni puudulikkus on väike, on haiged lapsed saledad. Selge defitsiit seevastu põhjustab suhteliselt paksu rasvakihi moodustumist naha alla.
Hammaste arengut mõjutab ka kasvupeetus.
Teine oluline sümptom, eriti imikutel, on väga oluliselt vähenenud veresuhkru tase (hüpoglükeemia). Erinevalt teistest madala veresuhkru tasemega kaasnevatest haigustest on kaasasündinud kasvuhormooni vaeguse korral lapse kaal ja pikkus tavaliselt sünnihetkel normaalsed.
Lastel mõjutab kasvuhormooni puudulikkus sageli nende üldist seisundit sedavõrd, et nad keelduvad söömast või joomast.
Kasvuhormooni puudulikkus täiskasvanutel
Kasvuhormooni puudulikkusega täiskasvanutel on peamisteks sümptomiteks mõõdukas üldine tervislik seisund ja meeleolu langus. Tulemuslikkus ja elukvaliteet langevad sageli seetõttu. Samuti on märgatav rasva ümberjaotumine kõhu ja kehatüve suunas. Lihasmass ja luutihedus vähenevad. Vere lipiidide tase ja vastuvõtlikkus südame-veresoonkonna haigustele on sageli suurenenud. Täiskasvanute kasvuhormooni vaegus võib aga olla suures osas asümptomaatiline.
Muud hormoonide häired
Kasvuhormooni toodetakse hüpofüüsis. See toodab ka teisi hormoone. Näited on
- LH (luteiniseeriv hormoon) ja FSH (folliikuleid stimuleeriv hormoon, oluline seksuaalorganite toimimiseks)
- ACTH (adrenokortikotroopne hormoon, oluline neerupealiste funktsiooni jaoks)
- ADH (antidiureetiline hormoon, oluline neerufunktsiooni jaoks)
- TSH (kilpnääret stimuleeriv hormoon, oluline kilpnäärme funktsiooni jaoks)
Kui kasvuhormooni puudulikkus on tingitud üldisest hüpofüüsi haigusest, on nende teiste hormoonide tootmine tavaliselt häiritud – koos vastavate sümptomitega.
On mitmeid sümptomeid, mis mõnel juhul näitavad kasvuhormooni puudulikkuse põhjuseid. Nende hulka kuuluvad näiteks nn pendulaarne nüstagm (silma tahtmatu võnkumine edasi-tagasi) ja eriti väike peenis (mikropeenis). Need kaks sümptomit viitavad septo-optilisele düsplaasiale – keerulisele neuroloogilisele häirele, mis mõjutab hüpofüüsi ja silmanärvi.
Põhjused ja riskifaktorid
Enamasti on kasvuhormooni puudulikkus idiopaatiline ehk põhjus on teadmata. Konkreetse põhjuse saab kindlaks teha vaid umbes veerandil juhtudest.
Haigus on kaasasündinud või hiljem omandatud. Võimalikud põhjused on pärilik eelsoodumus, põletik (nt autoimmuunne hüpofüsiit), veresoonte kahjustus, vigastused, kasvajad või kiirgusega kokkupuute tagajärjed (nt keemiaravi). Hüpofüüsi tundliku piirkonna kirurgilised sekkumised võivad teatud tingimustel vallandada ka kasvuhormooni puudulikkuse.
Tugev psühholoogiline stress mõjutab mõnikord tundlikku kasvu- ja arenguprotsessi.
Enamasti esineb kasvuhormooni defitsiit isoleeritult, st muid hormonaalseid häireid pole.
Uuringud ja diagnoosimine
Kasvu vähenemise põhjused on aga väga erinevad – kasvuhormooni vaegus on vaid üks võimalik põhjus. Kasvuhormooni puudulikkuse spetsialistid on peamiselt endokrinoloogid. Endokrinoloogia eriala tegeleb organismi (hormonaalsete) näärmetega.
Haigusloo intervjuu
Kasvuhormooni puudulikkuse diagnoosimisel on keskne roll anamneesi (anamneesi) kogumisel. Selleks vestleb arst üksikasjalikult haige lapse vanematega või täiskasvanud patsiendi endaga. Eesmärk on välja selgitada mõjutatud isiku individuaalne, perekondlik ja sotsiaalne taust. Arst küsib muu hulgas järgmisi küsimusi:
- Milliseid sümptomeid olete märganud?
- Kas meeleolus, sooritusvõimes või söömis- ja joomiskäitumises on märgatavaid muutusi?
- Kas olete teadlik mõnest varasemast haigusest?
- Kuidas on arenenud teised pereliikmed?
- Kas on psühholoogiline stress?
Füüsiline läbivaatus
Definitsiooni järgi klassifitseeritakse kasv ebanormaalseks, kui väärtused jäävad alla nn kolmanda pikkuse protsentiili. See tähendab, et 70 protsenti samaealistest lastest on pikemad.
Veelgi konkreetsemalt saab lapse kasvu määrata vanemate pikkuse ja seega eeldatava sihtpikkuse suhtes. "Sihtkõrguse" jaoks võtke mõlema vanema keskmine pikkus. Poiste puhul lisage 6.5 sentimeetrit, tüdrukute puhul lahutage 6.5 sentimeetrit. Seda kõrgust saab kasutada eeldatava kasvukõvera mõõtmiseks. Eeldatakse, et lubatud hälbe ulatus on 8.5 sentimeetrit üles- ja allapoole.
Samuti võib eristada proportsionaalseid ja ebaproportsionaalseid kasvuhäireid. Kasvuhormooni vaeguse korral on kasvuhäire reeglina proportsionaalne ehk kõik kehaosad on mõjutatud kasvupeetusest.
Vanemate laste puhul otsib arst füüsilise läbivaatuse käigus ka puberteediea tunnuseid, nagu rindade ja häbemekarvade teke.
Röntgenuuring
Vereanalüüs
Arst kasutab vereanalüüsi, et mõõta rutiinseid parameetreid ja kasvuhormooni somatotropiini (STH), IGF-i siduva valgu-3 (IGFBP-3) ja IGF-I kontsentratsiooni. Mõõdetakse ka teiste hüpofüüsi poolt toodetavate hormoonide, näiteks kasvuhormoonide (eriti ACTH ja TSH) taset veres ning nendest vabanevate ainete (nt kortisooni) taset. Kui kasvuhormooni puudulikkuse põhjus peitub hüpofüüsis, on sageli mõjutatud mitmed hormoonid. Hüpotalamuse kontrollhormooni mõõtmine, mis põhjustab kasvuhormooni (GHRH) vabanemist, on ebausaldusväärne.
STH stimulatsiooni test
Kui IGF-1 ja IGFB-3 tase veres on madal ja muud põhjust ei leita, võib tegu olla kasvuhormooni puudulikkusega. Selle kahtluse uurimiseks on võimalik läbi viia nn STH stimulatsioonitest. Selleks süstib arst tühja kõhuga patsiendile ainet, mis stimuleerib hüpofüüsi somatotropiini vabastama (nt glükagoon, insuliin, arginiin, klonidiin). Seejärel võetakse mitu korda teatud ajavahemike järel vereproov ja arst analüüsib seda, et näha, kas ja kui palju kasvuhormooni on vabanenud.
Kasvuhormooni puudulikkuse tuvastamiseks on vaja kahte silmatorkavat stimulatsioonitesti. Siiski tuleb meeles pidada, et testi tulemust mõjutavad paljud tegurid (nt suguhormoonid ja ülekaalulisus). See tähendab, et kahte testi pole alati võimalik võrrelda.
Mõnel juhul ei tohi kõrvalmõjude tõttu stimulatsiooniteste lastele teha. Vastsündinuid ja imikuid ei tohi stimuleerida.
Magnetresonantstomograafia (MRI)
Magnetresonantstomograafiat (MRI) kasutatakse ainult kasvuhormooni vaeguse kahtluse erijuhtudel – kui arst kahtlustab kasvuhormooni vaeguse põhjust ajus, näiteks kasvaja näol.
Geneetilised testid
Geneetilised testid võivad osutuda vajalikuks, kui kahtlustatakse kasvuhormooni puudulikkuse põhjust geneetilisi kahjustusi. Praeguseks avastatud spetsiifilisi mutatsioone on aga võimalik leida vaid üksikutel juhtudel. Siiski on geneetilise testimise teel võimalik tuvastada mitmeid haigussündroome.
Haiguse progresseerumine ja prognoos
Kui õigeaegselt ravida laste kasvuhormooni puudulikkust, on võimalik normaalne pikkus ja suurem osa haiguse tüsistustest on ennetatavad.
Kasvuhormooni puudulikkusega täiskasvanutel parandab ravi enamikul juhtudel oluliselt haigete elukvaliteeti.
Suuremal osal kasvuhormooni puudulikkusega ja märkamatu MRT uuringuga patsientidest tekib hiljem normaalne kasvuhormooni sekretsioon. Seetõttu tuleks kasvuhormooni puudulikkuse diagnoosi ja seega ka ravi regulaarselt üle vaadata.
