Krooniline valu: ravi, põhjused

Lühiülevaade

• Ravi: valuvaigistid, füsioteraapia, harjutusravi, psühhoteraapia, lõõgastustehnikad, täiendavad protseduurid (nt nõelravi, osteopaatia), multimodaalne valuravi, ambulatoorne valukliinik
• Põhjused: füüsiline häire üksi või koos kaasnevate psüühikahäiretega, peamiselt psüühikahäired, levinumad kroonilised valuhäired (nt peavalu, seljavalu, lihase- ja liigesevalu)
• Millal pöörduda arsti poole? Kui valu teraapiast hoolimata ei leevendu või süveneb, igapäevaelu tõsiste piirangute, tuimuse ja suureneva psühholoogilise stressi korral.
• Diagnostika: haiguslugu, valu kirjeldus, füüsiline läbivaatus, täiendavad uuringud (nt neuroloogilised, ortopeedilised või sisehaigused).

Mis on krooniline valu?

Krooniline valu on valu, mis on kestnud peaaegu alati vähemalt kolm kuni kuus kuud või kordub sageli ja mõjutab patsienti füüsiliselt (liikumisvõime kaotus, funktsioonihäired), füüsiliselt-kognitiivselt (meeleolu, meeleolu, mõtlemine) ja sotsiaalselt. Valu on kaebuste domineeriv sümptom (juhtsümptom).

Erinevalt ägedast valust ei ole krooniline valu (tegelikult meditsiiniliselt õige: krooniline valu sündroom) enam tähenduslik häiresignaal, mis viitab kehakahjustusele (näiteks vigastusele, haigusele). Selle asemel kujutab see endast sõltumatut valuhäiret, millel pole sageli enam selgelt tuvastatavat põhjust.

Kroonilise valuga kaasnevad sageli ka muud kaebused, näiteks unehäired, isutus, suurenenud ärrituvus ja depressiivne meeleolu. Lisaks tähendavad need sageli tõsiseid piiranguid igapäevaelus, tööl ja vabal ajal.

Kroonimine

Krooniline valusündroom tekib sageli ägedatest kaebustest: Püsivad valustiimulid panevad närvirakud aja jooksul stiimulitele aina tundlikumalt reageerima ehk valulävi väheneb. Korduvad valustiimulid jätavad valu jäljed ja tekib valumälu. Patsiendid tajuvad valuna ka vähimatki valustiimulit või isegi puudutust.

Närvirakud saadavad mõnikord isegi iseseisvalt valusignaale kesknärvisüsteemi, kuigi valu algpõhjus (näiteks vigastus) on ammu paranenud. Seega on valus, kuigi sellel pole enam orgaanilist põhjust.

Valu kroonilisuse riskifaktorid

Kroonilist valu sündroomi põhjustavad sageli mitmed tegurid. Need sisaldavad:

• Püsiv psühhovegetatiivne pinge (keegi on pidevalt võimu all)
• Ärevuse ja depressiooni ajalugu
• Pikaajalised stressirohked või valusad kogemused minevikus.
• Perekonnas valutavad sugulased
• Katastroofi mõtlemise tendents – keegi kujutab alati ette halvimaid tagajärgi
• Pidev stressipiiride eiramine, pidev visadus
• Hirmu vältivad uskumused (valude suurenemise kartuses välditakse liikumist ja füüsilist aktiivsust).
• Ebapiisav valu juhtimine, kui valu algas
• Valust ei räägita
• Perekonfliktid
• Sotsiaalsed probleemid keskkonnas (näiteks tööl) või rahalised raskused
• Pensionitaotlus

Raske puue ja hooldusaste

Teatud asjaoludel on kroonilise valu korral võimalik taotleda raske puude määramist. Pensioniamet või sotsiaalamet määrab puude raskusastme (GdB) pärast patsiendi avalduse esitamist. Raske puudega kategooriasse liigitamiseks on nõutav GdB 50.

Selle, kas teil on õigus saada kroonilise valu korral hooldustase (varem: hooldustase), otsustab ekspert ja see sõltub paljudest teguritest.

Lisateavet selle kohta leiate artiklist: Hooldusastmed (varem: hooldustasemed).

Teraapia: kuidas ravitakse kroonilist valu?

Kroonilist valu ravitakse erinevatel viisidel, sõltuvalt valu tüübist ja intensiivsusest. Näiteks kasutatakse krooniliste haiguste leevendamiseks valuvaigisteid, antidepressante, füsioteraapiaid (nagu massaaž, veerakendused, külma- ja kuumaravi), harjutusravi (nagu füsioteraapia, sport), nõelravi ja närvistimulatsiooni (TENS) ning psühholoogilisi teraapiaid. valu.

Siit saate teada, milliseid valuvaigisteid kasutatakse kõige sagedamini ja millised on võimalikud kõrvaltoimed: Milline valuvaigisti on õige?.

Tänapäeval peetakse tõestatuks, et kroonilise valu tekkes mängivad lisaks füüsilistele (bioloogilistele) teguritele suurt rolli ka psühholoogilised ja sotsiaalsed tegurid. Näiteks kaasnevad püsiva valuga sageli sellised sümptomid nagu unehäired, mille tagajärjeks on väsimus, vähenenud sooritusvõime, halb tuju ja isegi hirm ebaõnnestumise ja depressiooni ees.

Seega on praegune ravimeetod, kui ainult valuvaigistiravi ei ole efektiivne, leevendada füüsilise, psühholoogilise ja sotsiaalse funktsioneerimise piiranguid.

Kroonilise valuga patsiendi ravi ei teosta seetõttu eelistatavalt ainult üks arst, vaid erinevate erialade (= interdistsiplinaarsed) eksperdid. Ideaalis on need terapeudid spetsialiseerunud valuga patsientide ravile. Seda terviklikku ravimeetodit nimetatakse interdistsiplinaarseks multimodaalseks valuteraapiaks (IMST). Multimodaalne lähenemine on eriti kasulik, kui valu põhjustab igapäevaelus tõsist stressi.

IMST on sageli saadaval osalise või täieliku statsionaarse ravina spetsiaalsetes kliinikutes, kuid mõnikord pakutakse seda ka ambulatoorselt.

Lisaks on osades suurtes haiglates (ülikoolihaiglates) nn valupolikliinikud. Siit saavad abi ägeda ja kroonilise valuga patsiendid. Need on lüli statsionaarsete asutuste ja erapraksises tegutsevate arstide vahel. Valupolikliinikus alustavad arstid vajadusel täiendavaid diagnostilisi ja ravimeetmeid või teostavad ravi jälgimist. See säästab sageli valu käes vaevlevate patsientide pikki reise.

Psühholoogiline valuteraapia hõlmab näiteks kognitiivset käitumisteraapiat, sügavpsühholoogilist ravi, lõõgastusteraapiat, biotagasisidet, hüpnoosi ja valu aktsepteerimist.

Lõõgastustehnika

Krooniline valu tähendab kannatanute jaoks tavaliselt püsivat stressi, millega kaasneb ärevus, pettumus, meeleheide ja depressiivne meeleolu. Sellised negatiivsed emotsioonid tugevdavad valu. Sul on aga võimalus ise aktiivseks saada:

Lõõgastustehnikad aitavad sellest nõiaringist välja murda. Sobivateks tehnikateks on autogeenne treening, biotagasiside, meditatsioon, jooga, progresseeruv lihaslõõgastus ja teadvelolekutreening. Need mõjutavad valu tajumist, toetavad valu leevendamist ja stimuleerivad keha isetervenemisvõimet.

Täiendav meditsiin

Täiendav meditsiin viitab ravimeetoditele, mida kasutatakse tavameditsiini täienduseks. Küsige kogenud terapeudilt järgmiste protseduuride kohta:

• Nõelravi: terapeut rakendab peeneid nõelu, mis peaks valu positiivselt mõjutama
• Akupressur: teatud punkte stimuleeritakse sõrmeotstega survega, mis peaks valu vähendama
• Osteopaatia: Holistiline teraapia kätega; funktsionaalsed häired tuleb korrigeerida
• Magnetväljateraapia: valu leevendamiseks kasutatakse magnetvälju
• Refleksteraapia: teatud tsoonide stimuleerimine naha pinnal, mis on seotud siseorganitega; nt refleksoloogiline massaaž

Schüssleri soolad: Schüßleri soolad kuuluvad ka täiendavate meetodite hulka ja neid võib võtta vaevuste korral. Näiteks kroonilise seljavalu korral on soovitatav kasutada Schüßleri sooli nr 9 Natrium phosphoricum, nr 11 Silicea, nr 1 Calcium fluoratum ja nr 2 Calcium phosphoricum.

Tablette võetakse kasvavas järjekorras ehk algul umbes nädal nr 9, siis täiendavalt nr 11 ja nii edasi. Laske tablettidel iga kord suus sulada. Kerge valu korral võtke tablette üks kord päevas; tugevama kroonilise valu korral võtke neid kuni kümme korda päevas.

Küsige terapeudilt nõu Schüßleri soolade võtmise kohta!

Kui kaebused püsivad pikema aja jooksul, ei lähe paremaks või isegi hullemaks, tuleb alati pöörduda arsti poole. Schüßleri soolade kontseptsioon ja nende spetsiifiline tõhusus on teaduses vastuolulised ega ole uuringutega selgelt tõestatud.

Põhjused ja võimalikud haigused

Lihtsamalt öeldes võib kroonilise valu jagada kolme kategooriasse:

1. krooniline valu kui füüsilise häire kaasnev sümptom: see hõlmab ühelt poolt normaalset valu, mis kaasneb füüsilise häirega, nagu reuma, osteoartriit, osteoporoos või närvikahjustus. Teisest küljest hõlmab see kategooria ebatavalist valu, nagu fantoomvalu pärast amputatsiooni.

Kaasatud on ka kompleksse piirkondliku valu sündroomi (CRPS) kaebused. See on püsiv piirkondlik valu, mis on ebaproportsionaalselt pikk ja intensiivne. See ei ole seotud vallandava traumaga (nt närvikahjustus) ja seda ei saa seletada muude põhjustega.

2. osaliselt seletatav füüsiline valu koos kaasneva psühholoogilise haigusega (kaasnev haigus): see hõlmab kroonilist valu, mis on seotud koekahjustusega, mida võimendavad psühholoogilised tegurid. Üks näide on lülisamba nimmepiirkonna ketta herniast (lumboischialgia) põhjustatud seljavalu, mis kiirgub jalga. Neid süvendab näiteks ebapiisav toimetulek haigusega, ärevushäire või depressiivsed häired.

3. krooniline valu kui peamiselt vaimuhaiguse väljendus: krooniline valu esineb eelkõige seoses depressiivsete häiretega, aga ka ärevushäirete, traumajärgse stressihäire või muude vaimuhaigustega.

Valu kroonilised vormid

Kõige tavalisemad valuvormid, mis mõnikord lähevad krooniliseks, on järgmised:

• Peavalud nagu krooniline migreen, krooniline pingepeavalu
• Seljavalu nagu krooniline alaseljavalu
• Lihasvalu nagu fibromüalgia korral (krooniline valuhäire, mis ei mõjuta mitte ainult lihaseid, vaid ka kõõluseid ja liigeseid)
• Liigesevalu nagu osteoartriidi, reumatoidartriidi korral
• Kasvajavalu
• Närvivalu (nt närvijuurele suruva ketta herniatsiooni tõttu).
• Seedetrakti valu (nt ärritunud soole sündroom, ärritunud magu)
• Hingevalu (= somatoformne valuhäire): valu erinevates kehapiirkondades, mille füüsilist põhjust pole leitud.
• Naiste alakõhuvalu (nt endometrioosi tõttu, koe kogunemine väljaspool emakat).
• Fantoomvalu (amputatsioonide ajal, pärast hamba eemaldamist)
• Kompleksne piirkondlik valusündroom (CRPS): mõnikord tekib pärast raskeid käte või jalgade vigastusi; keeruliste sümptomite hulka kuuluvad valu, põletik, liikumisulatuse ja tugevuse vähenemine
• Rahutute jalgade sündroom (RLS): neuroloogiline häire, millega kaasnevad tunded ja valu jalgades/kätes

Millal pöörduda arsti poole?

Pöörduge kindlasti arsti poole, kui:

• teil on ebaselge põhjusega püsiv või korduv valu
• Valu süveneb
• Valuga kaasnevad muud sümptomid, näiteks krooniline seljavalu koos jalgade tuimusega või krooniline peavalu koos teadvuse häirega
• Teie igapäevaelu ja elukvaliteeti mõjutab krooniline valu (psühholoogiline stress)

Mida arst teeb?

Esiteks peab arst teiega üksikasjaliku vestluse teie haigusloo (anamneesi) kohta. Keskendutakse järgmistele küsimustele:

• Kui kaua on teil krooniline valu olnud?
• Kus need esinevad?
• Kuidas krooniline valu tundub (valu iseloom)?
• Kui tugev on valu?
• Kas neid vallandavad, intensiivistavad või leevendavad sellised tegurid nagu treening, külm, kuumus, stress jne?

Samuti vajab arst teavet valuga seotud kahjustuste kohta igapäevaelus, muude kaebuste (nt unehäired, seedehäired), varasemate ja praeguste haiguste, operatsioonide ja eelnevate ravide kohta.

Arsti jaoks on oluline ka psühhosotsiaalne teave, näiteks teave hariduse ja elukutse, tööolukorra, rahulolu, perekondliku staatuse ning praeguste konfliktide ja stresside kohta.

Sellele järgneb põhjalik füüsiline läbivaatus. Sõltuvalt kroonilise valu tüübist (näiteks peavalu, seljavalu) ja küsitlusest saadud teabest algatab arst täiendavad uuringud. Nende hulka kuuluvad näiteks neuroloogilised, ortopeedilised või sisehaiguste uuringud.

Vajadusel kasutatakse ka pildistamisprotseduure, nagu ultraheli, röntgen, kompuutertomograafia (CT) või magnetresonantstomograafia (MRI). Mõnikord on abiks ka vereanalüüsid ja elektrofüsioloogilised uuringud (nt närvide juhtivuse kiiruse mõõtmine).