Mis on müokardi stsintigraafia?
Südamelihase verevoolu visualiseerimiseks saab kasutada müokardi stsintigraafiat. Radioaktiivselt märgistatud ainet (radiofarmatseutilist preparaati) manustatakse tühja kõhuga patsiendile veeni kaudu. jaotub vastavalt verevoolule (perfusioonile) südamekoes ja imendub südamelihase rakkudesse. Kiirdunud kiirgust mõõdetakse ja kuvatakse pildina.
Techneticum-99m (99mTc) kasutatakse tavaliselt kasutatava aine radioaktiivseks märgistamiseks.
Müokardi stsintigraafiat saab teha puhkeolekus või stressi all. Teisel juhul istub patsient uuringu ajal näiteks veloergomeetril.
Kui tegelik stress ei ole sel viisil võimalik, võib südame hoolika pinge simuleerimiseks kasutada ravimeid. Tavaliselt kasutatakse vasodilataatoreid, näiteks adenosiini. Kui selliseid aineid ei saa meditsiinilistel põhjustel anda (näiteks astma või madala vererõhu korral), kasutatakse alternatiivina katehhoolamiini dobutamiini. Agensit manustatakse infusioonina.
Vähem kiirgust halva vereringega
Kui vähenenud kogunemine toimub ainult stressis, kuid mitte puhkeolekus, on tegemist pöörduva perfusioonidefektiga. Kui seevastu on see tuvastatav ka puhkeolekus, on perfusioonidefekt pöördumatu. Mõjutatud südamekude hävib pöördumatult (“armistunud”).
Pärgarterite tegelikke kitsendusi (stenoose) ei saa aga müokardi stsintigraafiaga lokaliseerida. Selleks tuleb teha koronaarangiograafia, st südamelihase veresoonte radioloogiline uuring (angiograafia). Seda tehakse osana südame kateteriseerimisest.
Millal tehakse müokardi stsintigraafia?
Müokardi stsintigraafiat tehakse peamiselt koronaararterite haiguse (CAD) kahtluse korral või südame isheemiatõve teadasaamisel, et selgitada selle ulatust.
Uuringut kasutatakse sageli ka selleks, et otsustada, kas ahenenud pärgarterit tuleks ravida ravimitega või kirurgiliselt (bypass või stentimine). Operatsioonil on võimalus õnnestuda, näiteks kui mõni südamepiirkond on ainult pöörduvalt kahjustatud: operatsioon võib selle verevarustust taas parandada.
Ka pärast infarkti saab arst kasutada müokardi stsintigraafiat, et hinnata verevoolu ja seeläbi südamelihase seisundit (st selle elujõudu).
Müokardi stsintigraafia: ettevalmistus
See hõlmab näiteks seda, et uuringule tuleb ilmuda tühja kõhuga. See aitab tagada, et radioaktiivselt märgistatud aine imendub parimal võimalikul viisil südamekoesse ja koguneb teistesse kudedesse (näiteks seedetraktis) minimaalselt. Paastumine tähendab, et nelja tunni jooksul enne uuringut ei tohi midagi süüa. Erand tehakse diabeetikutele – neile on lubatud kerge hommikusöök.
Kui plaanitakse ravimikoormust vasodilataatoriga, ei tohi eelnevalt vähemalt 12 tundi tarbida ühtegi kofeiini sisaldavat toitu ega jooki (šokolaad, kohv, koola, must tee jne). Peate lõpetama teatud ravimite (kofeiini, teofülliini või dipüridamooli sisaldavad preparaadid) võtmise vähemalt 24 tundi enne müokardi stsintigraafiat. Arst annab teile selle kohta täpsemad juhised.
Müokardi stsintigraafia: riskid ja kõrvaltoimed
Füüsiline pingutus veloergomeetril võib südamehaigusega patsientidel põhjustada südame rütmihäireid ja infarkti (nagu iga füüsiline pingutus).
Meditsiiniline stress müokardi stsintigraafia ajal võib põhjustada kõrvaltoimeid, nagu valu rinnus, õhupuudus, õhetus (äkiline nahapunetus, näiteks näol), vererõhu langus, südame rütmihäired ja äärmuslikel juhtudel isegi süda. rünnak.
Seega on Saksamaal aastane loomulik kiirguskiiritus inimese kohta keskmiselt 2.1 mSv (kõikumiste vahemikuga 1–10 mSv – olenevalt elukohast, toitumisharjumustest jne). Austrias puutub inimene kokku keskmiselt 3.8 mSv loodusliku kiirgusega aastas (variatsioonivahemik: 2–6 mSv). Šveitsi puhul on loomulik aastane kiiritus inimese kohta antud 5.8 mSv, kuigi ka siin on elukohast ja muudest teguritest olenevalt erinev varieeruvus.
Võrdluseks, tehneetsiumiga märgistatud ainete puhul on müokardi stsintigraafia kiirguse mõju keskmiselt 6.5 millisiivertit (mSv).
