Mis on munarakkude annetamine?
Munarakud eemaldatakse doonorilt küpsed munarakud. Seejärel kasutatakse neid kunstlikuks viljastamiseks: munarakud viljastatakse kunstlikult kavandatud isa spermaga ja siirdatakse seejärel retsipiendile, kes kannab last tähtajani ja soovib teda kasvatada. Menetlus on seotud riskidega mõlemale poolele ja on seetõttu muu hulgas Saksamaal keelatud.
Põhimõtteliselt on kaks võimalust munarakkude saamiseks munarakkude annetamiseks:
1. munarakkude jagamine ja embrüodoonorlus
Naine, kes on läbinud kehavälise viljastamise (IVF), loovutab ise oma üleliigsed munarakud, kui ta ise neid enam ei vaja (“munajagamine”). Põhimõtteliselt on võimalik vabastada ka juba viljastatud mune; seda nimetatakse embrüodoonorluseks. See on mõttekas näiteks siis, kui kavandatav isa ei tooda viljakat spermat.
2. vabatahtlik annetus
Naine läbib vabatahtlikult hormoonravi, et stimuleerida munarakkude tootmist ja küpsemist, ning seejärel annetab need munarakud, mis hiljem välja võetakse. Nende ainus eesmärk on võimaldada teisel naisel rasestuda.
Millal on munarakkude annetamine mõttekas?
- on muutunud viljatuks meditsiinilise ravi (nt keemiaravi) tõttu
- varases menopausis (enne 40. eluaastat – enneaegne menopaus)
- sooviks saada lapsi kõrges eas pärast menopausi
- kellel on geneetilised haigused
- kellel on raske endometrioos
- on olnud mitu ebaõnnestunud kunstliku viljastamise katset oma munadega
Munarakkude annetamise nõuded
Naine, kes soovib annetada munarakke, peaks olema võimalikult noor ja läbima nakkushaiguste arstliku kontrolli. Selle eesmärk on välistada selliste haiguste nagu HIV või hepatiit võimalikku edasikandumist. Lisaks peaks tal olema hea üldine tervis ja loomulikult viljakas.
Lapsi saada soovival naisel peab munarakudoonorluse saajaks olema terve ja toimiv emakas, et munaraku siirdamine õnnestuks.
Munade annetamise protseduur
Edaspidisel munarakudoonorluse käigus võetakse küpsed munarakud välja punktsiooniga ja viljastatakse katseklaasis ettenähtud isa spermaga. Kui see toimib, külmutatakse viljastatud munarakud (sügoodid). Seejärel valmistatakse ette retsipiendi emakas. Selleks kasutatakse spetsiaalset hormoonravi, mis stimuleerib emaka limaskesta kuhjumist ja verevoolu. Kui retsipiendi emakas on valmis, implanteeritakse üks või mitu (sulatatud) sügooti.
Kui palju viljastatud munarakke kasutatakse, otsustab arst tulevaste vanematega konsulteerides. Samuti võtab ta arvesse meditsiinilisi leide ja ema vanust. Enamasti kasutatakse munarakkude annetamiseks kahte sügooti.
Kui viljastatud munaraku implantatsioon õnnestus – st kui retsipient on jäänud rasedaks –, jälgib rasedust günekoloog tavapäraselt.
Munarakudoonorluse ohud
Hormoonravi, mida doonor peab läbima, võib olla psühholoogiliselt ja füüsiliselt stressirohke. Muna väljavõtmine ise on kirurgiline protseduur, millega kaasnevad kaasnevad riskid, näiteks nõutav anesteesia.
Alahinnata ei tasu ka emotsionaalset koormust. Paljud munarakudoonorluse saanud naised ei räägi sellest sugulastele ja sõpradele – kartes mõistmatuse ees. Raseduse tekkimisest tuleks aga ravivat günekoloogi teavitada hiljemalt järgneval Saksamaal toimuval rasedustoetusel. Selle põhjuseks on asjaolu, et munarakudoonorluse järgsed rasedad on Saksamaal kõrge riskiga patsiendid:
Kogemused näitavad, et rasedatel suureneb märkimisväärselt kõrge vererõhu teatud vormide (hüpertensiivne rasedushaigus) risk. Seetõttu soovitavad eksperdid lapseootel ema hoolikalt jälgida.
Munarakudoonorluse õiguslik olukord
Paljud Euroopa Liidu riigid on viimastel aastatel legaliseerinud arstide poolt teostatava munarakudoonorluse. Saksamaa ei luba seda aga ega ka embrüodoonorlust. Seda reguleerib 1990. aasta embrüokaitseseadus, mille eesmärk on ära hoida surrogaatemadust ja ärilist kuritarvitamist. Selle põhjuseks on asjaolu, et munarakke annetav naine võtab terviseriskid – erinevalt meestest, kes loovutavad oma spermat, mis ei ole seadusega reguleeritud.
Saksamaal kehtestatud munarakudoonorluse keelu tõttu reisivad paljud lapsi saada soovivad paarid teistesse ELi riikidesse või mujale maailma, kus munarakudoonorlus on seaduslik. Populaarsed kliinikud asuvad Tšehhis, Hispaanias, Poolas, Venemaal ja USA-s.
Pärast edukat munarakudoonorlust välismaal ei saa naist Saksamaal kohtu alla anda. Rase naine jätkab pärast protseduuri tavapärast arstiabi Saksamaal. Saksamaal võtab seadusliku emaduse endale naine, kes lapse sünnitas.
Välismaale mune annetades tuleb meeles pidada veel midagi: olenevalt riigist ei pruugi lapsed hiljem oma geneetilisi juuri tuvastada. Seda seetõttu, et annetus on sageli anonüümne.
Munade annetamine: edu väljavaated
Munarakudoonorid on enamasti noored – see on hea eeldus edukaks viljastumiseks ja loote arenguks. Olulist rolli mängib aga ka saaja seisund ja vanus. Keskmiselt on statistiline tõenäosus, et munarakudoonorlusprotseduur õnnestub, 30–45 protsenti.
