Mis on radiojoodravi?
Radiojoodravi on nukleaarmeditsiini ravi kõige levinum vorm. Protseduuri käigus neelab patsient radioaktiivset joodi naatriumjodiidi kujul – kas vesilahusena või kapslite kujul. Seejärel transporditakse see vereringe kaudu kilpnäärmesse, mis imab ja säilitab joodi väga kiiresti. Kui jood on jõudnud kilpnäärme rakkudesse, võib selle radioaktiivsus kahjustada patoloogiliselt muutunud rakke seestpoolt ja need lõpuks hävitada.
Miks kilpnääre talletab eelkõige joodi?
Kõri all paiknev liblikakujuline kilpnääre on inimese hormoonide tasakaalu oluline organ. See talletab joodi, mis tavaliselt imendub toiduga. Ta vajab seda joodi hormoonide (nimega T3 ja T4) tootmiseks, millel on aktiveeriv toime organismi energiavahetusele. Kilpnäärme aktiivsust kontrollib hüpofüüs (hüpofüüs) ja selle sõnumitooja TSH.
Millal tehakse radiojoodravi?
Teatud haiguste korral võib osutuda vajalikuks ebanormaalse kilpnäärmekoe eemaldamine. Näiteks kui kude vohab kontrollimatult või toodab liiga palju kilpnäärmehormooni.
Radiojoodravi viiakse läbi:
- kilpnäärmevähi ja selle metastaaside järelravina (ainult diferentseeritud kilpnäärmekartsinoomi korral)
- põletikuliste immuunhaiguste (Gravesi tõbi) korral
struuma moodustumise korral. Tavaliselt ei mõjuta struuma ainevahetust, kuid on kilpnäärmekoe tugevast kasvust tingitud esteetiline probleem ja võib põhjustada neelamisraskusi.
Radiojoodravi saab kasutada haige kilpnäärmekoe eemaldamiseks väga ohutult ja vähese riskiga. Eelnev operatsioon ei ole vajalik, välja arvatud kilpnäärmevähi raviks.
Seda tüüpi vähi korral kasutatakse radiojoodravi kilpnäärme või kilpnäärme jäänuste ja metastaaside raviks. Kuid ravi aitab ainult siis, kui vähirakud talletavad joodi. Nii on tegemist nn diferentseeritud kilpnäärmevähiga. Kui vähirakud ei säilita enam joodi või kui vähk paikneb C-rakkudes (medullaarne kilpnäärmekartsinoom), pole ravist kasu.
Healoomulised kilpnäärme sõlmed või põletikulised immuunhaigused võivad põhjustada kilpnäärme liigset hormoonide sekretsiooni. Selle rakud toodavad seejärel hormoone "autonoomselt", st sõltumatult keha vajadustest ja hüpofüüsi kontrollsignaalidest. Radiojoodravi hävitab rakud ja peatab ületootmise.
Mida tehakse radiojoodravi ajal?
Teraapia protseduur ja eesmärk on olenemata põhihaigusest alati samad: Patsiendile tehakse uuring ja määratakse laboratoorsed näitajad, millele järgneb radiojoodi test ja seejärel alustatakse radiojoodraviga. Tavaliselt kestab see paar päeva.
Patsient võetakse statsionaarselt, sest kuigi kasutatava joodi kiirgus ulatub vaid mõne millimeetrini, on teoreetiline võimalus teisi inimesi kahjustada. Seda seetõttu, et kasutatava joodi radioaktiivne lagunemine ei vabasta mitte ainult terapeutilist beetakiirgust, vaid ka väikese koguse gammakiirgust, mille leviala on palju suurem. Seetõttu ei ole patsiendil lubatud radiojoodravi perioodil külalisi vastu võtta ning tualeti, duši ja muu tarbevee heitvesi kogutakse kuni kiirguse vaibumiseni spetsiaalsetesse rajatistesse.
Esimesel haiglas viibimise päeval ootab patsienti konsultatsioon, kilpnäärme ultraheliuuring ja vastavate laboratoorsete väärtuste lõplik määramine. Sageli tehakse eelnevalt stsintigraafia, et määrata keha erinevate kudede metaboolne aktiivsus.
Kui kaua radiojoodravi võtab?
Kui patsient on teraapiakapsli või vedeliku alla neelanud, on seadusega ette nähtud vähemalt 48-tunnine statsionaarne viibimine ning kilpnäärme ööpäevane jääkkiirgus ei tohi ületada teatud piirnormi. Seetõttu võib mõnikord osutuda vajalikuks haiglas viibida mitu nädalat. See periood on inimestel erinev. Seda kompenseerivad aga väga suured võimalused kilpnäärme ületalitlusest taastumiseks ja radiojoodravi minimaalsed kõrvalmõjud. Pärast väljakirjutamist saab patsient kohe jätkata oma tavapärast igapäevaelu ja minna tööle.
Teraapia mõju on hilinenud. Kas see on õnnestunud, saab öelda alles mõne kuu pärast. Enamikul hüpertüreoidismiga patsientidel normaliseerub metaboolne olukord radiojoodravi tulemusena.
Millised on radiojoodravi riskid?
Nagu peaaegu igal teraapial, on ka radiojoodravil kõrvaltoimeid. Kaks nädalat pärast ravi lõppu kogevad kuni 70 protsenti patsientidest ajutisi muutusi verepildis. 10–40 protsendil patsientidest paisub kilpnääre valusalt ja tekib põletik.
Lapse kaitsmiseks ei tohi raseduse ja rinnaga toitmise ajal radiojoodravi teha. Lisaks tuleb kuus kuni kaksteist kuud pärast seda kasutada rasestumisvastaseid vahendeid.
Mõnel patsiendil tekib pärast radiojoodravi hüpotüreoidism. See pole aga ohtlik, kuna puuduvad hormoonid saab kergesti asendada kilpnäärmehormoonidega tableti kujul, ilma kõrvalmõjudeta.
Mida pean arvestama enne ja pärast radiojoodravi?
Radiojoodravile eelnevatel nädalatel ei tohi võtta joodi sisaldavaid kilpnäärmehormoone ega muid joodi sisaldavaid ravimeid (südameravimi puhul amiodarooni puhul vähemalt 12-kuuline paus) ja kontrastaineid. Vastasel juhul pärsivad need radioaktiivse, terapeutilise joodi imendumist ja seega ka radiojoodravi efektiivsust. Sel põhjusel soovitavad eksperdid ka kahe nädala jooksul enne ravi algust madala joodisisaldusega dieeti.
Sõltuvalt haigusest mõjutavad arstid ka TSH taset. Näiteks kilpnäärme autonoomia korral on nende eesmärk vähendada TSH taset, et kilpnäärme ebatervislikud piirkonnad omastaksid joodi.
Ravi ajal tuleb rasedus välistada. Ideaalis peaksid haiged emad rinnaga toitmise lõpetama kaheksa nädalat enne radiojoodravi.
Järelravi
Radiojoodravi edukust kontrollitakse kolme kuni kuue kuu pärast kogu keha stsintigraafia abil. Mõnikord võib osutuda vajalikuks läbi viia teine radiojoodravi. Kui pärast ravi laboratoorsel kontrollil ilmnevad kilpnäärme alatalitluse nähud, võib osutuda vajalikuks kilpnäärmehormoonide võtmine tableti kujul.
Kui on soov lapsi saada, on oluline, et haiged kasutaksid pärast radiojoodravi rasestumisvastaseid vahendeid. Kestus sõltub kasutatavast annusest. Eksperdid soovitavad tavaliselt nii healoomulise kilpnäärmehaigusega meestel kui naistel kasutada nelja kuu jooksul rasestumisvastaseid vahendeid. Pärast kilpnäärmevähi radiojoodravi peaksid naised kuus kuni 12 kuud ja mehed neli kuud kasutama rasestumisvastaseid vahendeid.
Eriti intensiivse ja/või korduva radiojoodravi korral annab arst nõu ka külmsäilitamise ehk sperma või munarakkude külmutamise osas.
