Sünonüümid
ROK, IOK, inglise keel: rahvusvaheline olümpiakomitee Saksamaal, mida nimetatakse Rahvusvaheliseks Olümpiakomiteeks ühise ingliskeelse lühendiga (ROK), on valitsusväline ühendus, mille eesmärk on kavandada, korraldada ja korraldada moodsa aja olümpiamänge. Asutaja Pierre de Coubertin kolis ROKi peakorteri 1915. aastal Šveitsi Lausanne'i, muutes selle ühenduseks Šveitsi tsiviilseadustiku äriregistrisse kandmisega. 1981. aastal andis Šveitsi föderaalnõukogu Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele Šveitsi seaduste kohaselt rahvusvahelise organisatsiooni staatuse ja maksusoodustused.
ROK reserveerib olümpiamängude eestkostja ja nõuab kõiki olümpiamängude sisus sisalduvate sümbolite õigusi (olümpiarõngad jne). Organisatsiooni ametlikud keeled on inglise ja prantsuse keel. ROK asutati 23. juunil 1894 Pariisi Sorbonne'is, kui veendunud filantroop Pierre de Coubertin üritas ühise spordifestivali abil maailma rahvaid lähendada.
Ta, kes nägi end haridusreformaatorina, tunnistas iidsete olümpiamängude taaselustamises võimalust pidevalt kasvava rahvusvahelistumise kaudu. 78 delegaati 37 spordialaliidust 9 riigist otsustasid korraldada esimesed moodsa aja olümpiamängud 1896. aastal Ateenas. Asutamiskomitee moodustasid 13 meest 11 riigist.
ROKi esimene president oli Kreeka delegaat Dimitrios Vikelas, kirjandustegelane, kes esindas esimest toimumiskohta. Vikelas andis pärast mänge kontori üle Pierre de Coubertinile kui Pariisi II olümpiamängude esindajale. Coubertin säilitas tooli alaliselt valitud isikuna kuni 2. aastani, pärast seda, kui W. Sloane loobus toolist, pidades silmas St. Louisi.
ROK-i põhitöötajatest tuleb asjata vaadata saksa liiget, kuna ka kaasmaalased mõjutasid Coubertinit Prantsusmaa ja Saksamaa vaheliste pidevate konfliktide poolt. Esimese Saksamaa ROK-i liikme andis ettevõtja Willibald Gebhardt jaanuaris 1896 Ateena olümpiamängudeks valmistumisel. Pierre de Coubertin soovis olümpiamängude taaselustamisega aidata kaasa rahumeelse ja õiglase maailma ülesehitamisele.
Rahvusvahelise mõistmise idee läbi sportliku ausa mängu, väärtuste edastamise ja solidaarsuse muutus tema filantroopne maailmavaade praktiliseks tegevuseks. Tema sisse viidud olümpia mõiste mõeldi välja ja seda iseloomustas füüsiline, vaimne ja vaimne tugevus rahumeelse võistluse vormis. Aja jooksul on selle olümpialiikumisega liitunud arvukalt spordiorganisatsioone.
Olümpialiikumise kõige olulisemate ülesannete hulka kuuluvad rahvuste vaheline vahendus, võitlus diskrimineerimise ja teiste vastu, samuti võitlus doping spordis, mis on viimastel aastatel kuni aastakümneteni muutunud professionaalse spordi suurimaks probleemiks. Olümpiaharta koosneb 64 artiklist viies peatükis. See on selgelt määratletud reeglistik, mis kirjeldab olümpiamängude kulgu ja annab rahvusvahelistele spordiföderatsioonidele siduvad suunised.
Esimest korda 1924. aastal ROK-i Roomas toimunud koosolekul võeti need fikseeritud määrused ja otsused süsteemselt kirjalikult kokku. Sisu poolest määratleb olümpiaharta omamoodi eetiliste alustega käitumisjuhendi. Kõigi ROK-i liikmete iga-aastane korraline koosolek on õiguslikult ROK-i kõige olulisem organ.
Nii president kui ka täitevkomitee, kõik liikmed ja aupresidendid valitakse tagasi. Lisaks võetakse vastu otsused olümpiaharta kohta. Presidendil või kolmandikul kõigist liikmetest on õigus kokku kutsuda erakorraline koosolek.
Erilist huvi pakuvad tulevaste olümpiamängude toimumiskohtade valik. Igal liikmel on üks hääl. Kui aga mõni riik tuleb veel valida, ei pruugi riigi esindaja hääletada.
Alates Rahvusvahelise Olümpiakomitee olemasolust on olnud üksikuid otsustavate konfliktide juhtumeid. Asutamisaastatel boikoteeris see peamiselt üksikute riikide suhtumist mängudesse. Vaid neli aastat pärast asutamist hakkas ROK fassaad lagunema, kui 1900. ja 1904. aasta mängud olid ainus pettumus. Esimene maailmasõda sundis Coubertinit olümpiamängude päästmiseks kolima Rahvusvahelise Olümpiakomitee peakorter Šveitsi. eksimisest.
Väliskriisidest otsustavam on aga 1998. aasta sisekriis, kui sai teada, et mitmed ROK-i liikmed said altkäemaksu 2002. aasta taliolümpiamängude korraldamiseks Salt Lake Citys. Seetõttu pidi 11 ROKi liiget tagasi astuma ja veel neli said hoiatusi. Kõnealuste juhtumite läbivaatamiseks kutsuti 1999. aasta märtsis kokku eetika- ja reformikomisjon.
Finantside avalikustamine, suurem läbipaistvus ja koosolekute avalikustamine olid skandaali esimesed nähtavad tagajärjed 1999. aastal. ROK-i peaassamblee võttis reformikomisjoni ettepanekud vastu 10. ja 11. detsembril 1999 ning olümpiahartat muudeti hiljem. Vastvalitud liikmed on seega ametis kaheksa aastat, kuid neid saab korraga valida kaheksaks aastaks ja nad peavad tagasi astuma hiljemalt pärast 70. eluaastat.
Ükski riik ei tohi ROKis esindada rohkem kui ühte liiget. Alates 1999. aastast on 15-liikmeline täitevkomitee koosseisus president, asepresidendid ja sportlaste esindaja. Komisjon tuleb kokku kaheksa korda aastas ja otsustab võimalike muudatuste üle olümpiamängudel. ROKi koosseis on muutunud järgmiselt:
- 70 isiklikku liiget
- 15 olümpiasportlast (11 suvemängudelt ja 4 talimängudelt)
- 15 IF-i (spordiühingute) esindajat
- 15 NOK-i (riikliku olümpiakomitee) esindajat
