Sooline düsfooria: põhjused, abi

Sooline düsfooria: määratlus

Kui soovite mõista mõistet sooline düsfooria, peate kõigepealt teadma, mis on sooline ebakõla:

Lühidalt: mõned inimesed, kes on sündinud peenisega, tunnevad end endiselt tüdruku/naisena ja mitte poisina/mehena. Ja vastupidi, mõned rindade ja vagiinaga inimesed tunnevad end naise asemel mehena. Või ei tuvasta mõjutatud isikud selgelt ei mees- ega naissooga (mittebinaarne).

Teised aga kannatavad soolise ebakõla all – eksperdid nimetavad seda sooliseks düsfooriaks.

Püsivad kannatused

Konkreetselt tähendab see, et sooline düsfooria on olemas, kui keegi kannatab selle all pidevalt:

  • ei tunne, et nad (ainult) kuuluvad sellesse sugupoole, mis vastab nende enda füüsilistele sootunnustele ja/või
  • et teised tajuvad end mehena/naisena, kuigi see ei vasta nende endi soolisele identiteedile.

Seetõttu on oluline, et soolise düsfooriaga inimesed saaksid õiget abi ja tuge. See võib toimuda näiteks psühhoteraapiana ja võib-olla ka meditsiiniliste meetmetena keha kohandamiseks oma soolise identiteediga (vt Ravi).

Märksõna Trans

Lisateavet transseksuaalsuse kohta saate lugeda meie partnerportaalist Mylife.de.

Märksõna Inter*

Mõiste inter* (interseksuaalsus, interseksuaalsus) viitab inimestele, kelle füüsiline sooline areng on varieeruv: nende kehal on nii mehe kui ka naise tunnuseid (sugukromosoomid, suguhormoonid, suguelundid).

Lisateavet interseksuaalsuse kohta leiate meie partnerportaalist Mylife.de.

Transi ei peeta enam psüühikahäireks

See, kas seisund liigitatakse haigeks või normaalseks, sõltub ka ajastust. See kajastub Rahvusvahelises haiguste ja terviseprobleemide klassifikatsioonis (ICD), mille avaldab Maailma Terviseorganisatsioon (WHO).

Selle eelkäija ICD-10 kasutab endiselt terminit transseksuaalsus. Psüühikahäirete – täpsemalt isiksuse- ja käitumishäirete – peatükki määrab see “sooidentiteedihäirena”. See identiteedivorm klassifitseeritakse seetõttu patoloogiliseks.

See on ICD-11-ga muutunud:

  • Ühest küljest kasutatakse termini "transseksuaalsus" asemel terminit "sooline ebakõla".

WHO liikmesriikidel on praegu vähemalt viieaastane paindlik üleminekuperiood, et valmistuda muudetud klassifikatsioonisüsteemi kasutuselevõtuks.

Millal ICD-11 lõpuks RHK-10 üksikutes riikides välja vahetab, pole veel selge. See sõltub muu hulgas sellest, kui kiiresti on ametlik tõlge vastavasse riigikeelde saadaval. Ka Saksamaal, Austrias ja Šveitsis kasutatakse praegu arveldamiseks endiselt ICD-10.

See, kuidas mõjutatud isikud oma bioloogilise soo ja soolise identiteedi lahknevust üksikjuhtudel tajuvad, on erinev. Näiteks on võimalikud järgmised "märgid":

  • sügav tunne, et olete väliselt mees või naine, kuid ei tunne end sellena üldse
  • Enda keha tagasilükkamine ja suur soov vabaneda seksuaalsetest omadustest (nagu peenis, Aadama õun, rinnad, häbe, tupp), mida peetakse sobimatuks
  • tugev soov, et keskkond vaataks ja kohtleks teda viisil, mis vastab inimese enda soolisele identiteedile (nt mehena, naisena või mittebinaarse isikuna)

Et arstid saaksid diagnoosida soolist düsfooriat, peavad need tunded püsima pikka aega (vt diagnoos) ja olema seotud märkimisväärse stressiga.

Kaasnevad vaimsed häired

Mõned soolise ebakõla / soolise düsfooriaga inimesed kannatavad ka psühholoogiliste probleemide või häirete all. Uuringud näitavad, et neid esineb neil sagedamini kui üldpopulatsioonis. Nende vaimsete häirete hulka kuuluvad

  • depressioon
  • Enesetapumõtted ja -teod
  • ärevushäired
  • Isiksuse häired
  • Dissotsiatiivsed häired
  • Söömishäired
  • Ainete kuritarvitamine (nt uimastite või ravimite kuritarvitamine)

Mõnikord on vaimuhaigus ka algselt edukas (teadvuseta) viis soolise düsfooriaga toimetulekuks. Näiteks noorukite anoreksia võib olla katse peatada keha arengut soovimatu soo suunas (habeme kasv, menstruatsiooni algus jne).

Sooline düsfooria: põhjused

Pole veel teada, miks mõnel inimesel tekib sooline düsfooria – kas juba lapsepõlves või hiljem. Eksperdid eeldavad, et sellega on seotud erinevad tegurid.

Praegu tundub kõige tõenäolisem, et sooline identiteet kujuneb välja enne sündi. Mõeldavad on geneetilised tegurid ja/või hormonaalsed mõjud arengu ajal.

Ükski neist teguritest üksi ei saa põhjustada soolist düsfooriat. Eksperdid usuvad, et lahknevus tajutava ja määratud soo vahel tekib ainult mõnel inimesel nendevahelise suhtluse tulemusena.

Kui puberteedieas tekivad äkitselt soolise düsfooria sümptomid, räägivad eksperdid "kiiresti algavast soolisest düsfooriast". Selle kiiresti tekkiva soolise düsfooria põhjused pole samuti teada.

Sooline düsfooria: diagnoos

Seetõttu saavad mõjutatud isikud ainult ise välja selgitada, kas nad tunnevad, et nad kuuluvad erinevasse sugupoole või ei kuulu kummassegi sugupoole, olenemata oma bioloogiast – ja kui palju see neid mõjutab ja millised isiklikud tagajärjed sellel on.

Kogenud arstid ja terapeudid saavad selles protsessis kannatanuid avatuse ja austusega toetada.

Terviklik vaade mõjutatud isikutele

  • Olulised arenguetapid enne puberteeti, selle ajal ja võimalik, et ka pärast seda
  • Varasemad keha- ja suhtekogemused
  • Kogemuste väljatulek, reaktsioonid sotsiaalses keskkonnas (nt perekond, sõpruskond)
  • Võimalikud soolise identiteedi alusel diskrimineerimise kogemused
  • Eluolukord, st eluase, kool või tööalane olukord, partnerlus jne.
  • Biograafilised andmed (eriti stressirohked elusündmused, peresuhted)
  • kõik varasemad haigused
  • Füüsilise seksuaalarengu variantide võimalikud tunnused
  • Vaimne seisund (kasutades standardiseeritud meetodeid)

Arstid või terapeudid püüavad ka kindlaks teha, kas sooline ebakõla/soodüsfooria on püsinud mitu kuud, on ajutine või perioodiline. See on samuti võimalik.

Orientatsioon DSM-5 poole

Arstid/terapeudid saavad DSM-5 kasutada soolise düsfooria diagnoosimisel juhendina. Tegemist on psüühikahäirete diagnostika ja statistilise käsiraamatu viienda (ja praegu kehtiva) väljaandega (praegu veel laialdaselt kasutatava RHK-10 järgi liigitatakse transseksuaalsus endiselt psüühikahäirete hulka, kuid uues RHK-s enam mitte. 11 versioon).

Selle kohaselt põhineb soolise düsfooria diagnoos noorukitel ja täiskasvanutel kahel punktil:

  • Ilmne lahknevus tajutava soo ja esmaste seksuaalomaduste, nagu munasarjad, peenis ja/või sekundaarsed seksuaalomadused, nagu rinnad, habe, vahel (noorukitel: eeldatavad sekundaarsed seksuaalomadused)
  • väljendunud soov vabaneda oma esmastest ja/või sekundaarsetest seksuaalomadustest (noorukitel: vältida sekundaarsete seksuaalomaduste teket)
  • väljendunud soov kuuluda vastassugupoole (mees/naine) või alternatiivsesse sugupoole
  • Väljendatud veendumus näidata vastassoo (mees/naine) või alternatiivse soo tüüpilisi tundeid ja reaktsioone

2. kliiniliselt olulised kannatused või kahjustused sotsiaalsetes, hariduslikes või muudes olulistes tegevusvaldkondades

Mis saab edasi?

Olulised punktid on näiteks:

  • Kas nooruki soovimatu puberteedi areng tuleks peatada ravimitega (puberteediblokaatorid)?
  • Kas soovahetust soovitakse? Kui jah, siis milliste meetmetega ja millises järjekorras (nt mastektoomia, munandite eemaldamine)?
  • Kas psühhoteraapia on kasulik (nt selliste küsimuste selgitamiseks) või üldse vajalik (nt psüühikahäirete korral)?

Sooline düsfooria: ravi

Õige tugi võib olla otsustava tähtsusega, et aidata soolise düsfooriaga inimestel leida oma viis, kuidas tulla toime oma bioloogilise ja tajutava soo vahelise lahknevusega. Parim toetusviis sõltub konkreetsest juhtumist.

Tihtipeale tuleb esmalt nõu küsida pädevalt kontaktisikult, näiteks vastavast nõustamiskeskusest. Psühhoteraapia võib olla kasulik ka soolise düsfooria korral.

Nõustamine

Pädevad kontaktid soolise ebakõla ja soolise düsfooria teemadel leiate trans* organisatsioonidest ja kogukonnapõhistest nõustamiskeskustest.

Informatiivse konsultatsiooni raames saate näiteks tutvuda juriidiliste küsimustega (nt nime muutmine) või üldiselt erinevate soolise düsfooria ravivõimalustega (sh nende riskidega).

Nõustamine võib keskenduda ka psühholoogilistele probleemidele (sekkumisnõustamine) – näiteks kui keegi on hädas talle määratud sooga ja otsib oma soolist identiteeti. Empaatilised nõustajad võivad pakkuda kaastundlikku kõrva ja tuge rasketes elusituatsioonides (näiteks koolis või perekonnas).

Psühhoteraapia

  • ei suuda leppida tõsiasjaga, et nende enda keha on "valest" soost (võib-olla seotud alaväärsus-, süü- või häbitundega)
  • vajavad tuge oma identiteedi kujundamisel
  • vajab otsustusprotsessides tuge (nt seoses soovahetusega)
  • vajab tuge pärast soovahetust (nt hormoonravi kaudu)
  • kellel on probleeme perekonnas, partnerluses või oma vanemliku rolliga

Psühhoteraapia on eriti näidustatud kaasnevate psühholoogiliste probleemide, nagu ärevus või depressioon, korral.

Sooline düsfooria on keeruline. Psühhoterapeudil peaks seega olema teemaga võimalikult palju kogemusi!

Puberteediea blokaad lastel ja noorukitel

Soolise düsfooriaga lastele ja noorukitele võib anda niinimetatud puberteediea blokaatoreid (nt leuproreliin).

Need ravimid lükkavad puberteeti edasi. See annab noorukitele aega oma soolise identiteedi osas lõplikult selgeks teha ja vajadusel lõplikult otsustada soovahetuse poolt või vastu (ja millises vormis).

Lisateavet selle teema kohta saate lugeda meie artiklist puberteediea blokeerijate kohta.

Keha modifitseerimisprotseduuride eesmärk on ühtlustada keha tajutava sooga (sooidentiteet). Seda on võimalik saavutada näiteks hormoonravi ja/või operatsiooniga. Ka muud ravimeetmed (nagu hääle- ja kõnetreening ning erinevad abivahendid) võivad toetada kannatanuid soovahetusel.

Hormoonravi

On oluline, et igasugune hormoonravi toimuks arsti järelevalve all. Hormoonid mõjutavad paljusid kehas toimuvaid protsesse ja toovad endaga kaasa ka riske. Seetõttu ei ole soovitatav hormoone iseseisvalt võtta (nt preparaate Internetist)!

Kõneteraapia

Hääle- ja kõnetreening võib muuta soolise düsfooriaga inimeste hääle ümbritsevate jaoks mehelikumaks või naiselikumaks.

Otsustavateks teguriteks on häälesagedus, kõnemustrid, tämber ja kõnemeloodia. Regulaarselt tehtavate spetsiaalsete harjutustega saate muuta oma häält nii, et see kõlaks mehelikumalt või naiselikumalt.

Maskuliniseerivad sekkumised ja abivahendid

Erinevad sekkumised võivad muuta keha bioloogilisest vaatepunktist mehelikumaks. Mõjutatud inimesed tunnevad end sageli hiljem oma kehaga rohkem harmoonias, mis võib olla suur psühholoogiline kergendus.

Alternatiivina või lisandina võivad soovahetust toetada erinevad abivahendid. Altpoolt leiate valiku maskuliiniseerivaid protseduure ja abivahendeid:

Kompressioonvestid või särgid: need niinimetatud sideained on mastektoomia võimalik alternatiiv. Nende abil saab rindu visuaalselt tasandada.

Selliseid sideaineid võib kanda ka mastektoomia-eelse aja ületamiseks, et soovimatut rindade suurust vähemalt visuaalselt vähendada.

Sideainete kandmisel tuleb jälgida, et kompressioon ei blokeeriks koe verevarustust ega tekitaks kehaasendi kahjustusi.

Kirurgid võivad selliseid juurdepääsuteid kasutada ka munasarjade ja munajuhade eemaldamiseks (adnektoomia). Kuna need toodavad olulisi suguhormoone, peate kogu ülejäänud elu võtma selliseid hormoone nagu testosteroon. Vastasel juhul on oht terviseprobleemide, näiteks osteoporoosi tekkeks.

Penoidi rekonstrueerimine on väga keeruline protseduur. Kõige sagedasemad tüsistused on ureetra kitsendused ja fistulid. Hankige kõikehõlmavat teavet kogenud kirurgidelt!

Peenise-munandi epitees: see on silikoonist valmistatud peenise imitatsioon, mida saab meditsiinilise liimiga kinnitada suguelundite piirkonda. See näeb välja ja tundub väga sarnane tõelise peenisega.

Peenise-munandi epiteesi kandmine on võimalik alternatiiv peenise kirurgilisele ehitamisele. Samuti võib see aidata haigetel otsustada kirurgilise penoidi rekonstrueerimise poolt või vastu.

Epiteesist võib abi olla ka pärast sellist operatsiooni: igaüks, kellele (veel) corpora cavernosa proteesi pole paigaldatud, saab sellega endale seksuaalvahekorraks jäiga peenise anda.

Feminiseerivad protseduurid ja abivahendid

Depilatsioon (epileerimine): meeste juuste tüüp (karvad, rinnakarvad jne) võib transnaiste jaoks olla suureks probleemiks. Epileerimist saab kasutada soovimatutest karvadest vabanemiseks. Kui juuksed kasvavad tagasi (nt näol), võib osutuda vajalikuks ravi korrata.

Küsige nõu spetsialistilt (nt dermatoloogilt), kui te pole epileerimisprotseduuri valikus kindel.

Hääleaparaadi operatsioon: see võib aidata, kui keegi kannatab suuresti selle pärast, et tema hääl ei kõla vaatamata kõneteraapiale naiselikumalt. Häälekurdude protseduur muudab hääle kõrgemaks. Kõneteraapiat saab kasutada ka selleks, et muuta kõnemuster tagantjärele “naiselikumaks”.

Rinnaproteesid: need võivad aidata teil saavutada soovitud rinnad, vähemalt visuaalselt. Silikoonist rinnaimplantaadid sisestatakse rinnahoidjasse või kinnitatakse spetsiaalse liimiga nahale.

Aadama õuna parandus: silmapaistev Aadama õun tundub mehelik ja võib olla väga häiriv soolise düsfooriaga inimestele, kes tunnevad end rohkem naisena. See, kas protseduur on mõttekas või mitte, ei sõltu Aadama õuna suurusest, vaid sellest, kui ängistavad soodüsfooriaga inimesed selle leiavad.

Näiteks võite lasta eemaldada oma peenise ja munandid. Sarnaselt ooforektoomiaga tuleb pärast munandite eemaldamist (orhiektoomiat) võtta hormoone kogu eluks. See võib kompenseerida hormoonide tootmise kaotust.

Järgmine võimalik kirurgiline samm naissooga kohanemise protsessis on tupe (neovagiina) loomine. Samuti saab kirurgiliselt ümber kujundada kliitorit ja häbememokad.

Soovahetus – hoolikalt kaalutud

Paljude soolise düsfooria all kannatavate inimeste jaoks on soovahetus väljapääs aastatepikkusest kannatusest. Seda näitavad uuringud enam kui 2,000 hormoonravi ja/või kirurgilise protseduuri läbinud transinimese andmetega:

Sellegipoolest peaksid huvilised eelnevalt hankima teema kohta põhjalikku teavet – vajadusel mitmest pädevast allikast:

  • Millised soovahetuse meetodid on minu puhul võimalikud?
  • Milliseid tulemusi võin oodata?
  • Kuidas hormoonravi/operatsioon täpselt toimib?
  • Milliseid kõrvalmõjusid ja riske võin oodata?
  • Millised kulud on protseduuridega seotud? Kas ravikindlustus katab osa kuludest?