Sünonüümid laiemas tähenduses
teaduslikult ka Tatauierung = tätoveering
Määratlus
Tätoveering on motiiv, mida kantakse nahale tindi või muude värvainetega. Sel eesmärgil on värv tavaliselt tätoveerimismasina abil ühe või mitme nõela kaudu (sõltuvalt soovitud efektist) teise nahakihti ja joonistatakse pilt või tekst. Pärast tätoveeringut tuleb mõningaid asju arvestada, näiteks sporti tehes.
Põhjuseid on mitte ainult tätoveeringu tegemise soovil, vaid ka soovil tätoveering eemaldada. Sageli peetakse pärast lahkuminekut kunagi armastatud isikute ja partnerite hästi nähtavaid nimesid tüütuks. Mõnikord pole ka tätoveering või tätoveerija kunstilistele nõudmistele vastanud või ei saa end enam tätoveeringumotiiviga samastada.
Sageli on aga tegemist sotsiaalsete muutustega, mis on seotud tätoveeringu eemaldamise sooviga. Kes soovib oma tätoveeringust uuesti lahti saada, peab sageli aru saama, et see polegi nii lihtne. Sellest hoolimata on olemas vanu tõestatud meetodeid ja ka uusimad arengud võimaldavad peaaegu armivaba tätoveeringu eemaldamist.
Tätoveering pole aga 20. sajandi leiutis. Paljud rahvad on iseseisvalt avastanud enda jaoks tätoveerimise kultuse ja harjutanud. Tšiili põhjaosast leiti 7000 -aastased muumiad, mis tätoveeriti kätele ja jalgadele.
Ja ka kuulus liustikumuumia “Ötzi”, kes elas umbes 5000 aastat tagasi, tätoveeriti. Keerulisi ja suuri tätoveeringuid leiti ka vene steppide ja Kaukaasia ratsanike seas. See hukkamine omandas rituaalse tähtsuse ka Mikroneesias, Polüneesias, põlisrahvaste ning Ainu ja Yakuza (Jaapan) seas.
Vana Testament keelas võlausaldajatel tätoveeringu. Varakristlikes sektides oli see aga osaliselt tavaline. Ja isegi tänapäeval väljendavad paljud kristlased oma jumalatunnet ja religioosset kuuluvust, tätoveerides risti, käed kokku, inglitiivad jms.
Kuni 1890. aastani oli Bosnias isegi tavaline katoliku tüdrukuid tätoveerida, et nad ei saaks islamiusku pöörduda. Tänapäeval ei raiuta kehaehteid tavaliselt enam käsitsi nahka, nagu see oli toona, vaid mehaanilise surve abil professionaalsete tätoveerimisseadmete abil nahka. Enamik tätoveerijaid naudib täna graafilist koolitust ja pöörab võimalike nakkuste vältimiseks rohkem tähelepanu hügieenimeetmetele.
Nahk kui inimese suurim ja raskeim organ puutub tätoveeringu tegemisel kokku umbes 20 nõelaõmblusega sekundis, mistõttu osa värvainetest eemaldatakse kohe naha veresoonkonna kaudu. Suuremad pigmendikristallid jäävad nahasse ja moodustavad tätoveeringu, tätoveeringu. Korralikult sooritatud tätoveeringu korral paiknevad tätoveeritud värvipigmendid naha keskmises kihis.
Ainult selles kihis jääb tätoveering (suhteliselt) värvikindlaks. Kui tätoveeringu värvipigmendid, nagu näiteks henna tätoveeringutes, ainult tätoveeritud naha väliskihis, kaob tätoveering aja jooksul iseenesest, sest see nahakiht uueneb täiesti iseseisvalt ja naha kaalud maha kukkuma. Mõne aja pärast tätoveeringuvärv mõnikord tuhmub või viib tahtmatult värvimuutuseni.
Selle põhjuseks on kas fotokeemiline reaktsioon või värviosakeste eemaldamine organismi enda makrofaagisüsteemi poolt. Seetõttu võivad tätoveeringuvärvid koguneda ka lähimale lümf sõlmed. Need lümf sõlmed näivad tavaliselt suurendatuna või eemaldamisel mustad.
Uuringud on näidanud, et praegu on Saksamaal umbes 10% elanikkonnast vähemalt üks tätoveering, noortel (16-29-aastased) on see kuni 23%. Seega on tätoveeritud inimeste arv Saksamaal selgelt ületanud 7 miljoni piiri. Aastas võib dateerida umbes 20,000 40 tätoveeringu eemaldamist. See tähendab viimastel aastatel peaaegu 25% kasvu. Enamasti ei tunne end tätoveeringuga enam 50–XNUMX -aastased naised.
