Kuidas saab hepatiidi vastu vaktsineerida?
Viiruslikul hepatiidil on erinevaid vorme: A-, B-, C-, D- ja E-hepatiit. Praegu saab vaktsineerida ainult A- ja B-hepatiidi vastu. On olemas üksikvaktsiinid (A-hepatiidi vaktsiin, B-hepatiidi vaktsiin) ja A- ja B-hepatiidi kombineeritud vaktsiin (AB-hepatiidi kombineeritud vaktsiin).
Saksamaal ei ole hepatiidi vastu vaktsineerimine kohustuslik. Robert Kochi instituudi (RKI) alaline vaktsineerimiskomisjon (STIKO) soovitab aga teatud juhtudel hepatiidi vastu vaktsineerida.
Eksperdid eristavad aktiivset ja passiivset hepatiidivastast vaktsineerimist sõltuvalt toimeviisist:
Aktiivne hepatiidi vaktsineerimine
Aktiivses hepatiidivastases vaktsineerimises kasutatavad vaktsiinid on nn surnud vaktsiinid. A-hepatiidi vaktsiin sisaldab tavaliselt tapetud viiruseid, B-hepatiidi vaktsiin aga ainult viiruse komponente (HBs antigeen).
Pärast aktiivse hepatiidivaktsiini manustamist kulub immuunsüsteemil spetsiifiliste antikehade tootmiseks veidi aega. Vaktsiinikaitse ei ole seega kohene. Teisest küljest kestab see aastaid.
Passiivne hepatiidi vaktsineerimine
Passiivne hepatiidivastane vaktsineerimine koosneb kõnealuse hepatiidi viiruse vastastest valmis antikehadest. Tavaliselt saadakse need nakatunud patsientide verest ja on kõrgelt puhastatud passiivse hepatiidivaktsiini saamiseks.
Samal ajal manustatakse neile esimene annus aktiivset hepatiidivaktsiini, antud juhul ühekordset vaktsiini, kuna kombineeritud vaktsiinid sisaldavad liiga vähe vajalikke hepatiidi antigeene. Kuni selle jõustumiseni on vaktsineeritu tänu passiivsele immuniseerimisele enamasti haiguste eest kaitstud.
Hepatiidi vaktsineerimine: kulud
Paljudel juhtudel katab ravikindlustus hepatiidivastase vaktsineerimise kulud. B-hepatiidi vaktsineerimine on standardne vaktsineerimine kõigile lastele. Selle tasub kohustuslik tervisekindlustus vastavalt kaitsva vaktsineerimise juhendile. Sama kehtib täiskasvanute kohta, kellel on tervise- ja/või tööalane risk haigestuda hepatiiti.
Paljud haigekassad katavad ka hepatiidivastase vaktsineerimise kulud kõrge riskiga riikidesse reisimisel. Vaktsineerimiskulude katmise kohta üksikasjaliku teabe saamiseks on kõige parem pöörduda oma haigekassa poole.
A-hepatiidi vaktsineerimine
A-hepatiidi vaktsiini manustatakse intramuskulaarselt, st süstitakse lihasesse. Tavaliselt valib arst selleks õlavarrelihase.
A-hepatiidi vaktsineerimine: kui sageli tuleb vaktsineerida?
Kombineeritud A- ja B-hepatiidi vaktsineerimiseks on siiski vaja kolm vaktsiiniannust (vt allpool).
Millised kõrvaltoimed võivad tekkida pärast A-hepatiidi vaktsineerimist?
Lisaks võib esineda üldine haigustunne, millega kaasneb väsimus, seedetrakti kaebused, palavik või peavalu ja valud jäsemetes. Allergilised reaktsioonid tekivad harva. Sümptomid kestavad harva kauem kui üks kuni kolm päeva.
A-hepatiidi vaktsineerimine: keda tuleks vaktsineerida?
Alaline vaktsineerimise komitee (STIKO) soovitab A-hepatiidi vastu vaktsineerida ainult näidustuslikuks vaktsineerimiseks teatud riskirühmadele. Need sisaldavad:
- Maksahaigustega inimesed
- Inimesed, kes saavad teatud haiguste tõttu sageli verekomponente (nt hemofiilia, verehaigus)
- Inimesed, kellel on käitumishäired või ajukahjustus (nt insuldihaiged), kes elavad psühhiaatriaasutustes või sarnastes hooldusasutustes
Teil on kutsealane näidustus A-hepatiidi vaktsineerimiseks:
- Tervishoiutöötajad, kellel on suurenenud nakkusoht (laboritöötajad jne)
- Töötajad päevakeskustes, lastekodudes, puuetega inimeste töötubades, varjupaigataotlejate kodudes jne (sh köögi- ja puhastustöötajad)
Lisaks soovitavad eksperdid A-hepatiidi reisivaktsineerimist inimestel, kes plaanivad reisida piirkondadesse, kus A-hepatiit on levinum (näiteks Vahemere piirkond, Ida-Euroopa, paljud troopilised piirkonnad).
A-hepatiidi vaktsineerimine: revaktsineerimine
Ainult teatud juhtudel, näiteks immuunpuudulikkusega inimestel, soovitavad eksperdid tiitrit kontrollida vereanalüüsi abil, st määrata vastuseks hepatiidivastasele vaktsineerimisele moodustunud spetsiifilisi antikehi. Kui tiiter on liiga madal, võib soovitatav olla võimendus.
Passiivne A-hepatiidi vaktsineerimine
Selle aja jooksul ei tohi vaktsineerida elusvaktsiinidega (nagu leetrite, mumpsi ja punetiste vastane vaktsineerimine = MMR vaktsineerimine). Manustatud hepatiidi antikehad võivad nende efektiivsust nõrgendada.
B-hepatiidi vaktsineerimine
B-hepatiidi vaktsiini, nagu ka A-hepatiidi vaktsiini, süstitakse lihasesse (intramuskulaarselt), tavaliselt õlavarrelihasesse.
B-hepatiit: kui sageli on vaja vaktsineerimist?
STIKO soovitab enneaegsetele imikutele nelja vaktsineerimist, nagu varem. Sel ajal kehtinud vaktsineerimisskeemis 3+1 süstib arst kolmandal elukuul täiendava B-hepatiidi vaktsineerimise.
Lisaks kuueannuselistele vaktsiinidele on saadaval ka viieannuselised vaktsiinid. Kuid ühe erandiga ei ole need 2+1 vaktsineerimiskava jaoks heaks kiidetud.
Erinevalt tavavaktsineerimisest soovitatakse nn näidustusvaktsineerimist ainult teatud inimrühmadele või teatud tingimustel. Näidustuseks vaktsineerimiseks teatud riskirühmades täiskasvanueas on ette nähtud ka kolm vaktsineerimisannust: HB viiruste vastase hepatiidivastase vaktsineerimise teine ja kolmas annus manustatakse kuu ja kuus kuud pärast esimest annust.
Millised kõrvaltoimed võivad tekkida pärast B-hepatiidi vaktsineerimist?
B-hepatiidi vaktsineerimine: kes peaks vaktsineerima?
STIKO on soovitanud seda hepatiidivastast vaktsineerimist kõigi imikute ja väikelaste standardvaktsineerimisena alates 1995. aastast. Kuigi B-hepatiit on nendes vanuserühmades haruldane, on sellel suur oht krooniliseks muutuda: äge B-hepatiit muutub krooniliseks alles umbes kümnel protsendil juhtudest täiskasvanutel, kuid umbes 90 protsendil juhtudest imikutel ja väikelastel.
- Inimesed, kellel B-hepatiit võib olla raskekujuline (sealhulgas patsiendid, kellel on olemasolev või eeldatav immuunpuudulikkus või haigus, nt hepatiit, HIV, dialüüsi vajav neeruhaigus)
- Inimesed, kes elavad B-hepatiidiga nakatunud inimestega perekonnas või ühiskorteris
- Inimesed, kelle seksuaalkäitumisega kaasneb suurem risk nakatuda (näiteks seetõttu, et seksuaalpartnerit vahetatakse sageli)
- Eeluuritavad ja vangid
- Kutsealane B-hepatiidi vaktsineerimine: inimesed, kelle elukutse tõttu on suurem risk B-hepatiidi nakatumiseks (nt meditsiinitöötajad, töökoha esmaabi andjad, politseiametnikud või sotsiaaltöötajad)
- Reisivaktsineerimine B-hepatiidi vastu: reisijad, kes viibivad pikka aega riikides, kus on kõrge B-hepatiidi viirusnakkus või kellel on tihe kontakt kohaliku elanikkonnaga
B-hepatiidi vaktsineerimine: revaktsineerimine
Robert Kochi Instituudi andmetel ei ole B-hepatiidi revaktsineerimine üldiselt vajalik, kui lapsepõlves tehti täielik põhiimmuniseerimine. Eeldatakse, et selle hepatiidivastase vaktsineerimise kaitse kestab vähemalt kümme kuni 15 aastat, võib-olla isegi kogu elu. Isegi pärast täiskasvanueas B-hepatiidi vastu vaktsineerimist ei ole revaktsineerimine üldiselt vajalik.
Mõnikord ei ole kaitsvat tiitrit võimalik tuvastada kuus kuud pärast põhiimmuniseerimist. Nendele nn mittereageerivatele või vähereageerivatele inimestele soovitavad arstid veel üks kuni kolm vaktsineerimist. Sellele järgneb edasine tiitri kontroll.
B-hepatiidi vaktsineerimine: vastsündinute kaitse
Isegi teadmata B-hepatiidi vaktsineerimise staatusega emade puhul saab vastsündinu selle samaaegse vaktsineerimise. Lapse nakatumist saab seega suure tõenäosusega ära hoida.
A- ja B-hepatiidi vaktsineerimine kombinatsioonis
A- ja B-hepatiidi kombineeritud vaktsiin ei sobi inimestele, kes võisid nakatuda kokkupuutel A/B-hepatiidi patsientidega ja soovivad end nüüd vaktsineerimisega kaitsta. Selle kokkupuutejärgse profülaktika jaoks kasutavad arstid alati ühte hepatiidivaktsiini (pluss passiivset hepatiidivaktsiini). Põhjus: kombineeritud vaktsiinid sisaldavad vähem A-hepatiidi antigeeni (B-hepatiidi puhul jääb kontsentratsioon samaks).
C-hepatiidi vastu pole veel vaktsineeritud
Nagu B-hepatiit, võib ka C-hepatiit muutuda krooniliseks ja põhjustada maksatsirroosi ja maksavähki. Kuna C-hepatiidi viirus muutub väga kiiresti, ei ole teadlastel veel õnnestunud selle vastu vaktsiini turule tuua. Samuti ei ole veel vaktsiini muude viirusliku hepatiidi vormide vastu. Hiinas saadaolev E-hepatiidi vaktsiin ei ole Euroopas heaks kiidetud.
Mõlemad hepatiidivastased vaktsineerimised on võimalikud ka raseduse ajal, kui on suurenenud nakkusoht. Seda näiteks juhul, kui rase puutub tööl (nt laboritöötajana) kokku A- või B-hepatiidi tekitajatega. Hepatiidivastane vaktsineerimine on võimalik ka rinnaga toitmise ajal. Ettevaatusabinõuna kehtib siin ka järgmine: Vaktsineerimine tuleks läbi viia ainult siis, kui see on tõesti vajalik.
